17.12.2020

Avaldame Tavidi esseekonkursile “Kuldaväärt mõtted” laekunud äärmiselt huvitava kirjutise, mille autor on Argos Kracht.

Ameerika unelm ja selle kustumine

Argos Kracht

Kõigi võimaluste maa rikkad nihverdavad kaasmaalastelt 2,5 triljonit dollarit aastas. Senini oleme üksmeelselt probleemi ignoreerinud.

Ajakiri Time avaldas hiljuti loo, mille kohaselt on USA võimueliit varjatud moel omastanud vaesematelt 50 triljonit dollarit. Lugu põhineb mõjuka RAND Corporationi poolt teostatud strateegilisel uurimusel, milles arvud kõnelevad iseendi eest. Time Magazine loo leiab siit: LINK.

Milles seisneb probleemi olemus?

Sõltumata majanduspoliitilisest ideoloogiast, on majanduse eesmärk eelkõige tarbijate vajaduste rahuldamine. See tähendab, et majanduse mootor on tarbimine. USA-s moodustab see 70% majandusest (Time’i andmed). Tarbimine on isiklike vajaduste keskne. Kui üha suurem osa varadest ja rahadest koondub 1% või isegi 0,1% inimeste kätte, siis varem või hiljem hakkab see mõjutama tarbimist. Inimeste vajadused ei ole lõputud ja ükskord saabub olukord, kus kellegi rikkuse kasv tema tarbimist oluliselt ei suurenda.

Võrreldes aastaga 1974, saab täna 90% palgasaajatest vähemalt tuhat (tegelikkuses sageli mitu tuhat) dollarit kuus vähem kätte kui peaks. Kui tulude varjatud ümberjaotust poleks toimunud, oleks enamiku ameeriklaste igakuine sissetulek märkimisväärselt suurem. Tähelepanu alt kõrvale jäänud reaalsus on see, et tavaliste ameeriklaste suhteline ostujõud on viimase 45 aasta jooksul vähenenud, sest raha on ümber jagatud tarbijatelt n-ö investoritele.

1974. aastal piisas USA-s perekonna mugavaks äraelamiseks ühe inimese täiskohaga töötamisest, täna ei piisa sageli ka kahe täiskasvanu täiskohaga tööst. Kui 1974. aastal said Ameerika üksikvanemad majanduslikult rahuldavalt hakkama, siis täna on paljud silmitsi tõsiste raskustega ja seda vaatamata rahvusliku rikkuse olulisele kasvule.

USA ühiskond on jõudnud olukorda, kus nendel, kellel on raha, on kõik juba olemas ja nad ei saa ega taha oma tarbimist oluliselt suurendada. Nad saavad suurendada oma varandust. Ostes juba olemasolevaid varasid  (eelkõige ettevõtteid, kinnisvara ja väärtpabereid), kiirendavad nad seniseid protsesse — ühiskonna varasiiret rikastele.

Need aga, kelle vajadused on rahuldamata, kes sooviksid rohkem tarbida, ei saa seda teha ebapiisavate sissetulekute tõttu. Järjest rohkem inimesi USA-s elab toimetuleku piiril, nende n-ö rahaliselt mõõdetav varaline netoväärtus on sageli negatiivne. Sama on juhtunud ka USA riigiga — riigivõlg on astronoomiline, selle tagasimaksmine pole enam reaalne.

90% inimestest omab suhteliselt väikest ostujõudu, võrreldes kogu ühiskonna rikkusega, aga just nemad tekitavad eratarbimise. Seega peab tänase trendi jätkudes tarbimine varem või hiljem vähenema. Õhus on juba tunda majanduslanguse meeleolusid.

Madalad või negatiivsed intressimäärad ja suur laenuraha pakkumine kajastavadki just keskpankade soovi suurendada tarbimist. Kui aga inimestel on üha vähem raha tarbimiseks, kaotab majanduskasvu põhimootor jõu ja investeeringud üksi ei suuda seda korvata.

Ehkki see puudutab eelkõige USA-d, on samad trendid märgatavad paljudes teisteski riikides. Siin on sobiv koht küsida, kuidas oleme sellisesse olukorda jõudnud?

Loomulik majandus ja ebaloomulik ehk parasiitmajandus

Loomulik majandus põhineb inimeste reaalsete vajaduste rahuldamisel. Et kaupade ja teenuste vahetamine oleks lihtsam, on vaja raha, millel on reaalmajanduslikus mõttes eelkõige vahetus- ja makseagendi roll. Raha oma algsel kujul ei ole kaup.

Seni, kuni raha on seotud reaalväärtustega ega oma iseseisvat väärtust, toimib see oma loomulikus ehk teenivas rollis. Lahutades raha reaalväärtustest, muutub see iseseisvaks väärtuseks ehk kaubaks. Varem või hiljem saab raha siis meie üle võimu, me hakkame seda teenima ega pööra enam tähelepanu, kas meie tegevus on seotud loomuliku majandusega või parasiteerib reaalmajanduse arvel. Viimasel juhul võime seda nimetada ebaloomulikuks ehk parasiitmajanduseks, mis toitub loomulikust majandusest ja on eliidi kontrolli all.

Parasiitmajandus ei ole iseenesest vältimatu — selle võimalikuks saamine eeldab moonutusi rahanduses, majanduses ja ühiskonnas, millest mõne olulisema allpool välja toon.

Parasiitmajanduse rahanduslikud juured

Rahandussüsteemi moonutamine algab rahatrüki õiguse võõrandamisest ja raha omaduste ümberdefineerimisest. Hästi on see probleem nähtav

USA-s, kus konstitutsioon annab rahaloome ainuõiguse USA Kongressile. 1913. aastal andis USA Kongress kogu rahatrüki ja rahapoliitika õiguse erakätesse. Loodi eksitava nimega ettevõte Föderaalreserv (Federal Reserve), mis täidab USA keskpanga rolli, kuid on tegelikult üks segase struktuuriga eraettevõte. Aja jooksul on Föderaalreservi õigused ja roll kasvanud ja viimase juhtimisel ongi jõutud olukorda, mida kirjeldab ülalmainitud Time’i lugu.

Parasiitmajanduse peamine põhjus on rahasüsteemi moonutamises, mis toetub kolmele põhimõttele:

• Rahal puudub tegelik kate ehk rahaloome ei ole seotud pakutavate kaupade ja teenustega (fractional banking).
• Raha luuakse võlana, mis tähendab, et raha kasutaja peab selle eest tasu (intressi) maksma.
• Õigus raha luua ja selle eest tasu küsida on antud erapankadele, kes esindavad üksikisikute, mitte ühiskonna huvisid.

Raha omadus toimida kaubana tekib eelkõige raha väljastamisest võlana ja sellele hinna andmisest intressi kaudu.

Konkreetselt toimub ülaltoodust tulenev varade siirdamine alljärgnevalt:

1. Laenu väljastamine on tehniliselt arvuti klahvivajutus, mille tulemusena luuakse uus raha (numbrid arvutis).
2. Laenuvõtja kasutab saadud raha tavaliselt reaalväärtuste ostmiseks või loomiseks ning peab pangale tagastama kogu laenatud summa, millele lisandub raha kasutamise hind ehk intress.
3. Intressi taga on reaalmajanduse tulemus, mis rahalisel kujul antakse üle pangale, kes selles osas tegutseb parasiidina. Niisiis sai rahaloome asutus „midagi mitte millegi eest”.

Laenuraha kasutavad kõik. Kui keegi pole ise laenu võtnud, siis ostab ta siiski teenuseid ja kaupu, mille hinnas sisaldub intressikulu. Kõik rahakasutajad on seotud intressimaksete või -kuludega. Just nii toimub varade siire ebaterve rahandussüsteemi kaudu.

Põhimõtteliselt sarnaneb tänane rahandussüsteem keskaegse feodaalsüsteemiga. Kui keskajal olid inimesed maa feodaalomanduse kaudu pärisorjastatud, siis täna oleme otse või kaudselt erakätesse kuuluva rahandussüsteemi teenistuses. Mõnesaja aastaga on maaorjus asendunud finantsorjusega.

Esmase laenuvõtja eelis

Reaalmajandusest kiiremini kasvava rahamassi kasvu puhul on eelis neil, kes võtavad laenu, kes on uue raha esimesed kasutajad. Nemad saavad teha oma ostud veel madalamalt hinnatasemelt, olukorras, kus suurenenud rahamass pole hindade tõusus veel kajastunud. Kui rahamass kasvab kiiremini kui reaalmajandus, siis kajastub see tarbijate jaoks hindade kasvuna. See toob kaasa osa varade ümberjaotumise reaalmajandusest parasiitmajandusse.

Kõige sagedamini kasutatakse antud meetodit poliitikas populistlike lubaduste rahastamiseks. Kui seda teeb riik, siis võime öelda, et see on varjatud maksustamine inflatsiooni kaudu. Sõjad ei oleks võimalikud, kui poliitikud ei saaks laenu võtta, sest ükski rahvas ei oleks nõus maksma sõja tegelikku hinda, kui nad peaksid seda tegema otseste maksudena. Iraagi sõda võiks siin heaks näiteks olla.

Tavalised inimesed, kes ei osale parasiitmajanduses, kaotavad nii osa säästude väärtusest, sest saavad sama raha eest tulevikus vähem. Parasiitmajanduse esindajad, kelle hulka kuuluvad ka näiteks sõja algatanud poliitikud, saavad varjatud ümberjagamise kaudu õiguse teiste loodud reaalseid väärtusi kasutada või käsutada.

Aktsiabörsi muutumine püramiidskeemiks

Loomuliku majanduse puhul tähendab aktsiatesse investeerimine eelkõige seda, et vastu saadakse dividende. See on üks eluterve aktsiatesse investeerimise alus. Investorid hindavad raha paigutamise riske ning tootlust ja teevad selle põhjal otsuse, missugusesse ettevõttesse investeerida. Loomuliku majanduse puhul kaasneks sellega aktsiahinna loomulik tõus, sest koos üldise majanduskasvuga kaasneks ettevõtte ja selle kasumi kasv.

Viimastel aastakümnetel on aga aktsiabörsidel üha enam spekulatiivseid investoreid, kelle peamine eesmärk on müüa investeering kallimalt edasi. See on muutnud börsil kaubeldavate aktsiate hinnad sõltuvaks mittemajanduslikest faktoritest ja loonud aluse püramiidskeemi tekkeks, mida tunneme börsimullina.

Majandustsükli algfaasis sisenevad esmalt n-ö eliidi ehk parasiitmajanduse esindajad, kes loovad aluse investeeringute kiirele hinnatõusule. Kui hinnatõus ja kasum on juba märkimisväärsed, sisenevad börsile keskklass ja seejärel „taksojuhid”. See on aeg, kui eliit on juba oma börsilt väljumas ja nn lühikesi positsioone sisse võtmas. Ühel hetkel jääb uue raha juurdevool väiksemaks kui väljuv rahavoog ja börsilangus on vältimatu.

1929. aasta krahh on sellise börsimulli lõhkemise musternäide. Eelnevalt lahkusid paljud inimesed reaalmajandusest parasiitmajandusse, hakates börsiinvestoriteks. Nii tekkis püramiidskeem, mis polnud enam seotud reaalse majandusega, vaid toitus eelkõige uue raha pealevoolust. Kui see peatus, siis varises püramiidskeem kokku.

Tuletisväärtpaberid ja valuutakauplemine kui tähelepanu hajutajad

Miljonid võimekad inimesed jõllitavad iga päev tundide kaupa arvutiekraane ja pistavad rinda teiste kauplejate ja robotprogrammidega. Keegi ei oska seletada, milleks seda kõike vaja on. Ükski neist tegevustest ei ole kuidagi seotud reaalmajandusega. Tundub, et selline päevakauplemine on mõeldud eelkõige rahasüsteemi süsteemsetelt ja tegelikelt probleemidelt tähelepanu kõrvalejuhtimiseks. See sarnaneb mustkunstniku trikiga inimeste tähelepanuga manipuleerimiseks.

Monopoolse seisundi loomine suurettevõtetele

19. sajandi Ameerika suurtöösturite suurim takistus kasumi suurendamisel oli vaba konkurents. Vaba konkurents ei laseks teenida megakasumeid, kuid monopoolne seisund võimaldab kasumit kergelt suurendada kümnetes või sadades kordades. Tänaseks eksisteerib USA-s vaba konkurents paljudes ärivaldkondades pigem ideena paberil või inimeste uskumustes.

Lobitöö kui legaliseeritud korruptsioon

Lobitöö on kõige rohkem küsimusi tekitav tegevus, sest selle mõte on ju silmnähtavalt omakasupüüdlik. Kuidas on võimalik demokraatlikus ühiskonnas luua seaduslik regulatsioon rahvaesindajate mõjutamiseks ja eliidi soovitud, kuid ühiskonnale kahjulike seadusemuudatuste läbisurumiseks?

Kuidas tekib majanduse tsüklilisus?

Tänane majandust puudutav maailmavaateline konsensus on, et tsüklilisus ehk buumid ja kriisid on majanduse lahutamatu osa — neid ei ole võimalik vältida. Ilmselt vastab see arvamus tänases reaalsuses tõele — praeguse ebaterve rahandus- ja majandussüsteemi puhul on majanduskriisid tõepoolest vältimatud. Kui vanker rakendada hobuse ette, siis ei ole võimalik vingerdamist ehk buume ja kriise vältida, heal juhul saab vaid nende amplituudi vähendada.

Tsüklilise buumi põhjus on ringluses oleva rahahulga oluliselt kiirem kasv võrrelduna reaalmajandusega. Näiteks, kui rahamassi suurendada aastas 14% ja tegelik majanduskasv on 4%, siis raha odavneb ehk tooted ja teenused kallinevad 10% aastas. Seda nimetatakse inflatsiooniks.

Rahamassi kiire kasvu tingimustes voolab oluline osa sellest investeeringutena väärtpaberitesse. Seetõttu on inflatsioon märgatav eelkõige väärtpaberite ja muude investeeringute hindades — tarbekaupade inflatsioon jääb sellele enamasti oluliselt alla. Seda nimetatakse tavaliselt börsi- või kinnisvaramulliks.

Suurem rahaloome tekitab tarbimiskasvu ja ostusurve, mis omakorda suurendab rahapakkumist, mis veelgi enam tõstab investeeringute hinda. Kuid ühel hetkel jõuab see oma loogilise lõpuni ja uue raha pealevool lakkab. Ahnus asendub hirmuga ja parasiitmajandusse investeeritud raha sulab päevadega. Õhust tekkinud raha muutub uuesti õhuks ja rahamassi kiire vähenemine käivitab buumile vastupidise protsessi.

Majanduskriis seisnebki tavaliselt ringluses oleva rahamassi vähenemises ja sellest tulenevas kaupade ja teenuste suhtelises odavnemises. Homme ostes on asjad odavamad kui täna ja see sunnib ostmist ja tarbimist edasi lükkama, mis omakorda toob kaasa majanduslanguse.

Majandust on senini püütud juhtida rahanduse kaudu, kasutades rahaloomet majanduse vedaja ja rahustajana. Loomuliku majanduse puhul veab tarbimine majandust ja majanduse vajadused omakorda määravad rahaloome rakendamise.

Inimindiviidi tasandil on see sarnane toitumisega, mis peab olema juhitud keha vajadustest. Kui meie söögivalikuid hakkavad määrama emotsioonid või toitumisideoloogiad, siis varem või hiljem põrkume kokku toitumishäiretega. Keskpankade intressipoliitika sarnaneb väga tervisegurude dieedipoliitikaga. Probleem ei ole mitte valedes dieetides või intressides, vaid dieedi- ja intressipoliitikas üleüldse.

Teiste sõnadega, majanduse tsüklilisus on väga suures osas ringluses oleva rahamassi suurte kõikumiste tulemus. Rahamassi kõikumine tuleneb aga kaasaegse rahasüsteemi kolmest väärast alusest.

Kasinus, tarbimine ja helikopterraha

On mõistetav, et kapitali esialgse akumulatsiooni perioodil on investeeringud ja kasinus olulised, kuid teatud tasemest alates saab majanduse mootoriks eratarbimine. Kasinus saab olla edukas ainult lokaalselt — kas ajaliselt või ruumiliselt. See annab positiivset tulemust, kui meie ümber on ühiskonnad, kes ei ole kasinad ja julgevad tarbida. Rakendades kasinust lühiajaliselt, saavutame tõenäoliselt edu. Kui aga kogu maailm võtaks omaks kasinuspoliitika, nagu juhtus peale 1929. aasta majanduskriisi, tekiks oht, et majanduskriisi lõpetaks alles sõda — just nii juhtus eelmise suure kriisi ajal.

2008. aasta majanduskriisi puhkemisel oli vähemalt USA-s paljudele arusaadav, et olukorrast aitab välja eelkõige tarbimise ergutamine, mida loodeti saavutada rahatrüki abil. Samas suunati rahalised ergutusmeetmed sinna, kust need suures osas tarbimisse ei jõudnud. Minu andmetel jõudis eelmise kriisi ajal vaid 8% finantsasutustele eraldatud rahalistest abivahenditest ringlusesse ehk tarbimisse. Ülejäänud 92% jäigi nende kontodele kuni tagastamiseni seisma.

Tõenäoliselt on just see õppetund teinud helikopterraha ja kodanikupalga idee nii paljudele poliitikutele ja majandusteadlastele vastuvõetavamaks. Andes hunniku miljardeid pankadele, ei muutu midagi, aga andes igale kodanikule 1000 eurot või dollarit, suunduks enamik meist seda kulutama. See sai kinnitust ka koroonakriisi ajal, mil majanduslangus jäi oodatust tagasihoidlikumaks tõenäoliselt paljuski tänu ettevõtetele ja eraisikutele suunatud otsetoetustele.

Solidaarsus ja individualism

Ameerika Ühendriikide konstitutsioon algab sõnadega „Meie, rahvas…” (We the People), mis kajastab riigi rajamise kõige olulisemat põhimõtet — koos tegutsedes oleme edukad ja saame hakkama. Olulise osa Ameerika kunagistest uusasukatest moodustasid ühistegevusliku elustiiliga inimgrupid, nagu näiteks Euroopast religioosse kiusamise eest pagenud koguduste liikmed. Asustamata maal ja karmides tingimustes oli ainus võimalus ellu jääda vaid ühiseid huve individuaalsetest kõrgemale seades ja üksteist toetades. Just need inimesed tegid Ameerikast vabaduse ja võimaluste maa.

Üksikuna tegutsevad vesternite püstolikangelased on pigem muinasjututegelased, keda paljud ameeriklased üha rohkem ajaloolise tõe pähe võtavad, kuid kel pole reaalsusega olulist seost. Individualismiusk on hakanud mõjutama USA elu sedavõrd, et ühistegevusele toetuvad kogukonnad on vähemusse jäänud. Kui täna tuleks kirjutada uus konstitutsioon, siis võiks see alata sõnadega „Mina ja minu tahtmine…” (Me and my will). Kollektiivsel tasandil on see juba loosungina „America First!“ sõnastatud, mida võiks tõlgendada ka nii: „Ameerika – üksik!”.

USA majanduse ja ühiskonnas domineerivate individualistlike ja kollektivistlike tendentside osas võib märgata tugevat korrelatsiooni. Senikaua, kuni domineerisid solidaarsed tegutsemismotiivid, toimus kiire majandusareng. 1920. aastatel liikus tasakaal individualismi suunas, mis kulmineerus 1929. aasta majanduskriisiga ja võimetusega järgneva majandussurutisega hakkama saada. Puudusid piisavalt ühiskonda siduv solidaarsus ja ühistegevus — iga mees oli ainult enda eest väljas.

Alles Teine maailmasõda ja rahvast „ühendavad” vaenlased sundisid ameeriklased jälle ühistegevusele. Sõja ajal taastunud ühtsustunne tõi kaasa sõjajärgse majandusõitsengu. See oli aeg, mille kohta võib öelda, et Ameerika unelm (American Dream) oli saanud reaalsuseks. Mitte küll ideaalsel kujul, kuid piisavalt suures osas. Väide, kes viitsib piisavalt pingutada ja tööd teha, saab nautida ka majanduslikult kindlustatud elu, vastas siis tõele.

Pole ilmselt vale väita, et ülaltoodud majandusliku kihistumise juurpõhjused on seotud eelkõige solidaarsuse ja empaatiavõime puudumise ning individualismi kasvuga. Sõjajärgset solidaarsust jätkus 1974. aastani. Sealt edasi oleme olnud tunnistajaks individualismi üha suurenevale domineerimisele.

Mis on Ameerika?

Oleme harjunud pidama Ameerikat üliriigiks, kuid enamik meist ei ole ilmselt kunagi esitanud teadlikult küsimust, miks on Ameerika siiski mingil moel eriline maa? Minu arvates seisneb Ameerika erilisus selles, et ta ei ole selles kontekstis mitte riik, vaid algselt pigem idee vabadusest ja võimalustest, mida nimetame American Dream’iks ehk Ameerika unelmaks. Võime öelda, et:

Ameerika — see on vabadus ja võimalus viia ellu oma unistusi.

Viimase tähenduse mõttes peame kahjuks tõdema, et Ameerika unelm on surnud (American Dream is Dead). Ameerikas ei ole enam ei vabadust ega võimalusi, vähemalt mitte enamuse jaoks. Ükskõik kui palju keegi ka ei pingutaks, üha vähematel on võimalik edu saavutada. Tõeliselt üksikud suudavad täna jõuda tippu, aga väga paljudel — liiga paljudel ei ole enam võimalik normaalse tööga inimväärselt elada.

Ameerikas levivad rahutused ja frustratsioon väljendavadki inimeste alateadlikku arusaamist, et midagi olulist on kaotatud. Prantsuse revolutsioon on kõige tuntum ajalooline näide, kus valitseval eliidil oli eelnevalt täiesti ükskõik, mis seisus rahvas elas. See ignorantsus andis giljotiinidele hiljem palju tööd.

Teised Euroopa kuningakojad võtsid seda kui hoiatust ja asusid vabatahtlikult demokraatlike muudatuste teele. Just see vältis sarnaste sündmuste kordumise mujal Euroopas. Ainuke Euroopa valitseja, kes ignoreeris lõpuni rahva kehva olukorda, oli tsaar Nikolai II. Nagu ajaloost teame, olid Prantsuse revolutsiooni õudused lapsemäng, võrreldes sellega, mis hiljem Venemaal toimus.

Majanduspoliitilised ideoloogiad on oma aja ära elanud

Mis suunas peaksime edasi liikuma, kui kommunism on koomas ja kapitalism parandamatult haige? Kas meil on üldse vaja jälgida ideoloogiaid ja doktriine? Ehk oleks mõistlikum lähtuda hoopis tervest mõistusest ja ajaloolisest kogemusest ning vaadata, mis toimib ja mis mitte?

Kõik, mis vähendaks erinevate majanduspoliitiliste ideoloogiatega kaasnevaid probleeme, võiks olla vaatluse all. Kindlasti tuleks üle vaadata vaba turumajanduse kontseptsioon, sest senikaua kuni eliit manipuleerib turuga, ei saa olla ka VABA turumajandust. Rahvas vajab kaitset eliidi eest ja üheks sammuks selles suunas võiks olla reguleeritud turumajandus, mida ju ka mingil määral rakendatakse.

Arutada tuleks ka seda, kui suurt varade koondumist ühe isiku või ettevõtte kontrolli alla me ühiskonnana peaksime aktsepteerima. Teiste sõnadega, kas peaksime seadma varalisele lõhestumisele piirid või laseme sel endiselt amokki joosta.

Kindlasti tuleks selgeks teha, kas soovime jätkata rahasüsteemiga, mis kuulub lõviosas erakätesse ja on muutunud varjatud varastamise instrumendiks. Võiksime endilt küsida, miks kuuluvad peaaegu iga riigi maavarad ühiskonnale, aga rahasüsteemid on antud finantseliidi teenistusse?

Ja kõige lõpuks seisame küsimuse ees — kes algatab muudatused? Kas usaldame jälle eliiti ja saame teada, miks muudatusi teha ei saa või usaldame iseendid kui vabu ja mõtlevaid kodanikke ning leiame võimalused muudatuste elluviimiseks?