Esseekonkursi võidutöö: Liis Laidre "Maailmamajanduse jõujooned 2020. aastal"

26.11.2020

Tavidil on hea meel oma lugejateni tuua esseekonkursi “Kuldaväärt mõtted” raames esitatud majandusteemalised mõttearendused. Alljärgnevas kirjutises avaldab konkursil parimaks tunnistatud Liis Laidre oma tähelepanekuid teemal “Maailmamajanduse jõujooned 2020. aastal”. Head kaasamõtlemist…

Realistide koolkond rahvusvaheliste suhete akadeemilises käsitluses näeb maailma eksklusiivselt läbi riiklike toimijate prisma ning nende omavahelist suhtlust nullsumma mänguna. Selliselt paistaks ka maailmamajanduse jõujoonte hetkepildistus üsna sirgjoonelisena – USA ja teiste Lääne suurte majandusjõudude langus ning Hiina ja Venemaa tugevnemine nende arvelt (nn. Euraasia sajand). Taolise akadeemilise lihtsustuse varjus läheb aga kaduma reaalse maailma komplekssust peegeldav tervikpilt – rahvusvahelisel areenil ei tegutse üksnes riigid ega ole nad seejuures ainsad mõjukad toimijad ning mäng ei käi mitte kõrgemalt seatud objektiivsete reeglite või seaduspärasuste järgi, vaid ka kehtiv rahvusvahelise suhtluse (sh. majandussuhtluse) struktuur võib piltlikult öeldes mängida ühe meeskonna poolt.

Alljärgnev ei vaatle seega 2020. aastat vaakumis (mis oleks võrdleva analüüsi seisukohast niikuinii raskendatud koroonanimelise „musta luige“ tõttu), vaid minevikku ja tulevikku hõlmavas kontiinumis, mis – loodetavasti – aitab kaasa lahtirulluvate sündmuste mõtestamisele.

I Kehtiva korra kontuurid

Kehtiva maailmamajanduskorra elemendid pandi suuresti paika Teise Maailmasõja järgselt Bretton Woods’is, kui nn. globaalsesse Läände kuuluvad riigid leppisid kokku omavaheliste kaubandus- ja rahandussuhete reeglites, fikseerides valuutakursid ning luues süsteemi institutsionaalsed alustalad (IMF, Maailmapank ning Üldisest Tolli- ja Kaubanduskokkuleppest välja kasvanud Maailmakaubandusorganisatsioon).

Ehkki Bretton Woods’i institutsioonid oma loojaid soosivate mängureeglitega[1] püsivad tänini, võib valuutasüsteemi lõpukuupäevaks lugeda 15. augustit 1971. aastal, mil USA peatas – president Nixoni sõnades ajutiselt, ent tegelikkuses lõplikult – dollari konverteeritavuse kulda. Algas ujuva kursiga fiat valuutade ning, mõned aastad hiljem, nn petrodollari ajastu, mis tänu Saudi Araabiaga sõlmitud kokkuleppele tsementeeris USA dollari maailma reservvaluutana. Kaasnenud hüved – eelkõige võime püsivalt rahastada oma jooksevkonto defitsiiti – aitasid omakorda kinnistada IIMS purustustest puutumata jäänud ja sellega olulise stardieelise omandanud USA rolli globaalse majandusliku hegemoonina. Püsiva jooksevkonto defitsiidi omamisel on aga oma hind – et täita reservinõudeid, on vaja igavest maailmamajanduse kasvu. Teisalt seab lõpmatult kestva defitsiidi väljavaade ühel hetkel dollari väärtuse teiste riikide silmis kahtluse alla, ohustades nii selle reservvaluuta rolli (nn. Triffini dilemma). Seni on USA globaalse hegemoonina suutnud enda käsutuses olevate mõjuhoobade abil vajalikku maailmamajanduse kasvu kindlustada.

Ehkki märke de-dollariseerimisest võib täheldada aina enam, on dollar ka 2020. aastal „kuningas“, nagu kirjutas The Economist aasta alguses. Ülemaailmsetes tehingutes enim kasutatava valuuta „vermimine“ annab USAle – tulenevalt asjaolust, et kõik dollaritehingud peavad käima läbi mõne USA panga ja on seega tema jurisdiktsiooni subjektid – jätkuva rahandusliku ülemvõimu, võimaldades seeläbi piirata nii teiste riikide kui eraettevõtete ligipääsu rahandus- ja maksesüsteemidele. Ilmekas näide on Iraani sanktsioneerimise küsimus, kus poliitilises plaanis on USA peamised Euroopa liitlased jätkuvat piiravate meetmete rakendamist vastustanud ning loonud seejuures ka alternatiivi globaalsele pankade vahelisele maksesüsteemile SWIFT – bartertehingutel põhineva INSTEXi, mida Iraaniga kaubelda soovivad Euroopa firmad kasutada saaksid. Ehkki sümboolse tähtsusega samm, ei ole ettevõtted seda seni kasutama tõtanud.

Kui rääkida veel Euroopa enda dollarisõltuvusest, siis EL impordib 2% energiast USAst, ent tasub dollarites koguni 80% sissetoodud energiakandjate eest. Antud faktile juhtis oma lahkumiskõnes tähelepanu Euroopa Komisjoni president Juncker, rõhutades vajadust suurendada euro suveräänsust. Viimane ei ole aga sugugi lihtne. Enimusaldatud euros denomineeritud investeering – Saksamaa riigivõlakiri – on kroonilises alapakkumises, mis jätab oma raha üksnes üliturvalistesse kohtadesse paigutada soovivatele investoritele euro puhul vähe valikuid. Ameerika võlakirjade pakkumine on seevastu aga potentsiaalselt piiramatu. Oma mõju eurosse kui kindlasse investeeringusse suhtumisel on ilmselt ka puuduvast ühtsest valitsemisstruktuurist tuleneval piiratud robustsusel kriiside korral (liikmesriikide erinevad majanduspoliitikad ning ebapiisav fiskaalne integreeritus optimaalse rahaliidu vaatest). Niisiis on maailma keskpankade reservid jätkuvalt üle 60% ulatuses dollarites (euro osa 20%, renminbil 2%). Post scriptum’ina tuleb siinkohal siiski koroonaseisakust tingitud majanduskahjude kompenseerimise kontekstis ära märkida Saksamaa ning teiste euroala riikide eeldatav riigivõla kasv. [2]

Nagu sissejuhatuses viidatud, ei ole riigid rahvusvahelisel areenil ainsad toimijad. Peter Phillips heidab oma põhjalikku uurimistööd kajastavas 2018. aastal ilmunud raamatus „Giants. The Global Power Elite“ valgust hargmaiste suurkorporatsioonide ning nende kapitali haldajate ja hõlbustajate tihedalt läbipõimunud grupile (17 omavaheliste investeerimissidemetega finantshiiglast ja 389 indiviidi, keda ta nimetab transnatsionaalse kapitalistliku klassi absoluutseks tipuks). Seda ringkonda seob ühtse identiteedi ja ühiste huvidega koosluseks muuhulgas erinevaid valitsusväliseid organisatsioone ja foorumeid hõlmav võrgustik ning tööalaselt pendeldavad nad tihti era- ning avaliku sektori mõjukate ametikohtade vahel. Nende finantshiiglastest erafirmade kontrollitud kapitali (2017. aastal rohkem kui $41.1 triljonit) kõrval riikide ja nende moodustatud rahvusvaheliste organisatsioonide ressursid kahvatuvad.

Sooviga vältida II MSi eelset olukorda, kus riigid püstitasid kaubandus- ja valuutablokkide moodustamise kujul enda majanduste kaitseks barjääre, algas Bretton Woods’is vabakaubanduslepingute ajastu. Kaubanduslepete eesmärk taandub sisuliselt suurkorporatsioonide jaoks riskide (tariifid, seadusandlus jne) maandamisele oma tootmise liigutamisel odava tööjõuga arengumaadesse ning oma toodangule uute turgude leidmisel. Vastava soovi, nagu reservvaluuta staatuses riigigi puhul, tingib kodumaiste turgude pakutav piiratud kasvuvõimalus. Maailmas kehtiva finantsarhitektuuri 76 toimimisaasta vältel on globaalse majandushegemooni USA ja selle aja jooksul aina rahvusülesemaks muutunud kapitali esindajate huvid seega kokku langenud. Arvestades, et valdavas enamuses on transnatsionaalse kapitalistliku klassi liikmed globaalse Lääne esindajad, võib taolise olukorra jätkumist eeldada veel mõne ajal jooksul, ent tasapisi – tingituna maailmamajanduse jõujoonte muutuvatest realiteetidest ning praeguse võlamajandussüsteemi loogiliselt eeldatavast ammendumisest – on selle võimueliidi esindajad asunud saatma signaale planeeritavast suunamuutusest, millest pikemalt allpool.

II Terendavate nihete ilmingud maailmamajanduskorras

Kui kaasaegse maailmamajanduse korra paika panemisele nii olulisel 1973. aastal koondusid USA algatusel seitsme suurima majandusega riiki G7 foorumiks, moodustas nende kombineeritud SKT ostujõu pariteedi alusel (PPP) 50% maailma majandusest. Juba 2018. aastaks oli see näitaja langenud 30%-ni. Kusjuures, näiteks BRICS kombineeritud SKT (PPP) on nüüdseks, Maailmapanga andmetel, suurem mitte ainult G7-st, vaid ka USA ja eurotsooni riikide omast kokku. Mis puutub riikide individuaalsetesse näitajatesse, siis ostujõu alusel on Hiina majandus möödunud USA omast.

Riikide suhestumine maailmamajanduse osakaalu järgi on seega läbi tegemas olulist muutust ning teatud mõttes oleks igati loogiline näha selles sirgjoonelist põhjus-tagajärg seost dollari järk-järgulise väljavahetamisega maailma reservvaluutana – konkreetse valuuta domineerimine põhineb ju paljuski teda emiteeriva riigi majanduslikul domineerimisel. Maailma majandussüsteemi arhitektuur on aga sedavõrd dollarist läbi imbunud (lisaks eelpool mainitule, peamised toormeturud; riikide dollarivarud ja -laenud[3], rahvusvaheliste ettevõtete tootmisahelad jne), et maailmamajanduse reaalnäitajad ja reservvaluuta staatus ei liigu tandemis.

Märtsikuuni Inglise keskpanga juhi ametis olnud ja kahtlemata maailma mõjuka finantseliidi tippu kuuluv Goldman Sachsi taustaga Mark Carney pidas 2019. aasta 23. augustil tähelepanuväärse kõne Jackson Hole’s, kus ta viitas 1944. aasta järgse rahanduskorra destabiliseerivale asümmeetriale.[4] Mainides maailma juhtivat kaubandusriiki Hiinat esmapilgul ilmselge kandidaadina asendamaks dollarit peamise reservvaluutana, märgib ta: „renminbi tõeliselt globaalseks reservvaluutaks saamiseks on vaja palju enamat /../ ajaloo õppetundide põhjal ei pruugi üleminek uuele reservvaluutale minna sujuvalt.“ Inglaslikult tüüpilise pisendava sõnakasutuse taga peitub vihje kataklüsmilisele sõjale või majandussurutisele. Carney eelistaks IMF-põhist rahandussüsteemi (arvestusühik SDR, mis on sisuliselt kunstlik reservvaluuta ja mille väärtuse aluseks on korv viiest põhivaluutast[5]): „kui muutus tuleb, ei peaks see seisnema ühe valuutahegemooni vahetamises teise vastu. Ükski unipolaarne süsteem ei sobitu multipolaarsele maailmale.“

Teatavaid ja juba mainitud dollari jalgealust õõnestavaid nihkeid on seega küll toimumas, ent iseenesest võinuks status quo dollari hegemoonia ühel või teisel moel jätkumise näol kesta veel pikemat aega. Viimastel aastatel on Ühendriigid aga maailma dollarisõltuvust üha sagedamini relvana kasutama hakanud, andes nii ka omalt poolt hoogu suveräänsuspüüdlusega toimijate sammudele finantssõltumatuse saavutamise teel. Heaks näiteks ilmestamaks USA tegevuse mõju Vene-Hiina kahepoolsetele suhetele on kaubavahetus, kus veel 2015. aastal oli dollaritehingute osakaal u. 90%. Kui esialgu oli de-dollariseerimise initsiatiiv Krimmi-järgselt üha laieneva sanktsioneeritavate isikute ja ettevõtete ringi tõttu kannatava Moskva käes, siis president Trumpi kaubandustariifid ajendasid samavõrra Pekingit. Tulemus – 2020. aasta esimeseks kvartaliks langes dollari osakaal esmakordselt alla poole tehingute kogumahust (Vene keskpanga ja Föderaalse Tolliameti andmetel) ning seejuures on kokku lepitud ka SWIFTile alternatiivsete maksemehhanismide väljatöötamises.

Maailmamajanduse jõujoonte käsitlemisel ei saa vältida energiaga seonduvat – alustades banaalsest tõdemusest, et seda on sõna otseses mõttes vaja majanduse „mootorite“ käimas hoidmiseks ning lõpetades nafta nii olulise rolliga dollari kinnistamisel maailmas valitsevaks vääringuks. Viimasest lähtuvalt on 2020. aastal „petrodollari“ kõrval põhjust rääkida ka „petrojüaanist.“ Hiina kui maailma suurima naftaimportija huvi jüaanis denomineeritud naftafutuuride loomisel oli suurendada jüaani kasutamist naftatehingutes, mis aitaks Hiinal rohkem mõjutada nafta hinnastamist ning muuta oma valuuta rahvusvaheliselt enam kasutatavaks ajal, mil Pekingi ja Washingtoni suhted halvenema hakkasid. Idee sügavamaid juuri võib ilmselt näha ka 2008. aasta finantskriisis, mis tõi kogemuse kontrolli kaotamisest oma energia- ja toidujulgeoleku aga ka laiemalt kaubavahetuse üle, kuna kõik tehingud toimusid dollarites. Alates sellest ajast on Hiina valitsus lisaks astunud teisigi samme renminbi rahvusvaheliseks muutmisel. Bloombergi andmetel moodustasid juunikuus Shanghai börsil kaubeldud toornafta futuurid 10,5% globaalsest mahust – millega seotud arengutel tasub kindlasti silma peal hoida.

Mis puutub energiakandjate endiga seotud terendavatele muudatustele, siis pikemas perspektiivis seni valitsenud nafta kasutus langeb – tulenevalt kliimaeesmärkidest lähtuva fossiilkütuste osakaalu vähendamise taotlusest, mida peaks kompenseerima mh kasvav energiasüsteemide elektrifitseerimine ning  taastuvallikatele üleminek. Madal naftahind sobiks loomulikult Hiinale kui selle suurimale importijale.

Et elektri tootmine taastuvallikatest ei ole enne oluliste tehniliste läbimurrete saavutamist siiski püsikindel, suureneb – vähemalt ajutiselt, kui võtta arvesse energiasüsteemide de-karboniseerimise ambitsiooni – maagaasi kasutamine. Maagaasi olulisuse kasvust oleks teoreetiliselt palju võita näiteks Iraanil, kes võiks oma massiivsete reservide tõttu potentsiaalselt saada kaalukeeleks selles, millises valuutas maagaasi globaalselt denomineerima hakatakse. Täna on USA ja Katari gaas hinnastatud dollarites, Venemaa Euroopasse suunduv gaas eurodes ja Hiinasse suunduv gaas renminbides. Ajalooliselt andis just Iraan ühe viimastest hoopidest naelsterlingi atraktiivsusele reservvaluutana, otsusega lõpetada oma nafta hinnastamine selles vääringus. Ameerika survest Iraanile võib ilmselt välja lugeda, et see õppetund ei ole nende peal kaotsi läinud. Seevastu veepeal püsimiseks $70-80 naftabarreli hinda vajavast Saudi Araabiast kui rahvusvaheliselt kaalukast toimijast kuuleme tõenäoliselt aina vähem.

Euroopa-keskse nimetusega Lähis-Ida ehk siis Hiina vaatest Edela-Aasia jääb vaatamata vähenevatele naftatuludele geoökonoomiliselt ja geopoliitiliselt tähtsaks piirkonnaks, kujutades ennast maasilda Aasia ja Euroopa vahel ning olles seega oluline lüli Hiina Vöö ja Tee initsiatiivis (BRI). Ehki BRI katuse alla on hõlmatud koostööprojektid raudtee-, maantee- ja meretranspordi vallas nüüdseks juba 56 Aasia, Aafrika, Euroopa ning Lõuna-Ameerika riigiga, on selle keskmes Hiina kui nn maailma vabriku, ning seni veel kõige ostujõulisema turu, Euroopa, telg. Huvitava kõrvalmärkusena, ilmestades maailma vabriku staatust (mis on märksa laiem Hiina rahvuslikust tootmisvõimsusest), algatas esimese haru „raudsest siiditeest“ ehk raudtee Chongqingist Duisburgi Saksamaal hoopis Ameerika suurettevõte Hewlett-Packard tarnimaks oma sülearvuteid Euroopasse[6].

21. sajandi „suure mängu“ prisma läbi nähtuna on BRIsse juba valatud ja veel planeerimisfaasis olevate sadade miljardite jüaanide motivatsiooniks Hiina soov transportida oma kaupu (ning mündi teise küljena loomulikult ka sisse vedada energiat ja muid tooraineid) vabana sõltuvusest USA valve all olevatest laevateedest, pidades eriti silmas Malacca ja Hormuzi väinu. Ehkki BRI kontekstis on üheks peamiseks partneriks seni olnud Pakistan, ei saa ka siin mööda Iraani potentsiaalist, mille unikaalne asukoht erinevate tee ja vöö harude ristumiskohas võiks temast teha strateegilise Lähis-Ida ning Kesk- ja Lõuna-Aasiat ühendava südamiku. Lisades sellele rohked nafta- ja gaasivarud, ei ole üllatav, miks Hiina peab Iraani integreerimist BRIsse nii oluliseks.

Siiski ei puudu ka Hiinal oma majanduslikud haavatavused. Neist peamiseks saab ilmselt pidada kodumaiste pankade kolossaalset võlakoormat. Ehkki tegemist on justkui erasektori võlaga, tuleb arvestada Hiina eripärase majandussüsteemiga, kus eraettevõtted, sh pangad, on tihedalt läbi põimunud riigisektoriga. Ülemaailmse hiiglasliku võlakoorma taustal paistab ühe erandina silma aga Venemaa, kelle riigivõlg püsib 20% kandis SKTst. Selles plaanis on Krimmi sanktsioonid aidanud ära hoida ka paljude Vene suurettevõtete laenukoorma kasvu, tõkestades nende ligipääsu rahvusvahelistele rahaturgudele[7]. Lisaks võib sanktsioonide arvele kirjutada impordi asendamise taotlusest tingitud põllumajandus- ja tööstustoodangu kasvu. Vastupidiselt levinud arvamusele moodustavad fossiilkütused tema SKTst üsna väikese osa (pluss-miinus kümnendiku), nii et Venemaa on oskusliku tegutsemise korral esmapilgul suhteliselt kindlas positsioonis ka rohepöörde nimelise energiarevolutsiooni vaatest. Kui lisada eelnenule viimastel aastatel suure hooga kasvanud valuuta- ja kullavarud ning riigifond, ülejäägiga eelarve ja väliskaubandusbilanss, joonistub välja positsioon, mis iseenesest lubaks Venemaal end maailmamajanduslike nihete kiiluvees üsna kindlalt tunda.

Kokkuvõte

Niisiis, 2020. aastal paistavad maailma majanduse kehtivad jõujooned olevat pigem liivale joonistatud kui kivisse raiutud, millele osundab ka siinne – kaugeltki mitte kõikehõlmav – valim ümberkorraldustele viitavatest ilmingutest. Turbulentsete muutusteta võiks maha märgitud pidepunktid endiselt teetähisteks jääda. Ent lähtudes viimaste aastate arengute suunast on pigem oodata tormipilvede kogunemise jätkumist ning üha suuremat survet kehtivale maailmakorrale – nii majanduslikule kui poliitilisele, mis ju tegelikult teineteisest lahutamatud.

* * *

1. Millised on maailmamajanduse trendid 21. sajandi alguses?

Majanduskasvu jätkuv aeglustumine arenenud majandustes – tulenevalt rahvastiku juurdekasvu aeglustumisest, mis seab piirid koduturgude (loe: tarbimise) laienemisele ning tööjõu hulgale. Varasemalt on arenenud majanduste majanduskasvu aeglustumist mõjutanud ka majandustegevuse globaliseerumine avatud turgude näol, vähendades kriitiliselt nende konkurentsivõimet paljudes tööstusvaldkondades (v.a. high-tech jm kõrge lisandväärtusega sektorid).

Majanduse globaliseerumise tagasipööramine – paljude Lääne rahvusvaheliste suurettevõtete hulgas on maad võtmas trend tuua tootmine Aasiast järk-järgult tagasi kodumaale. Võlamajanduse kontekstis on siinkohal stiimuliks ka tõdemus, et ilmselt peagi saavutab monetaarpoliitikatega majanduskasvu mõjutamine oma piirid ning eeldatavasti lähevad edaspidi pigem käiku mh tootmise repatrieerimist soodustavad fiskaalpoliitilised meetmed (inflatsioon, infrastruktuuri parendamise projektid jms); mündi teise küljena teatud arenevate majanduste (Hiina, Venemaa jt) kasvavad majandussuveräänsuse püüdlused, lähtuvalt survest, mida eelkõige USA nende ohjamise eesmärgil praegusel ajal avaldab.

Tööjõupuudus – tulenevalt demograafilistest trendidest (lisaks juurdekasvu aeglustumisele ka rahvastiku vananemine) arenenud majandustes ning ka suurema tootmissektoriga arenevates majandustes. Lahendusena vaadatakse eelkõige tehnoloogilise innovatsiooni poole tööstuse robotiseerimisel ja automatiseerimisel. Seejuures on robotiseerimine ka üks trendidest, mis võiks panustada Lääne firmade ajenditesse tootmist koju tooma.

Tehnoloogilised muudatused laiemalt – sh kõik digi- ja nutivaldkonna ning rohemajandusega seonduv. Toormeturgude vaatest saab sellel oluline mõju olema haruldaste muldmetallide kaevandamisele ja tootmisele, mille järele nõudlus hüppeliselt kasvab.

Keskkonna suuremast teadvustamisest väljakasvav rohemajandus – saab puudutama paljusid sektoreid, ent eriti energia valdkonda. Näiteks tuleks süsinikuneutraalsuse saavutamiseks 2050. aastaks mõnede analüüside kohaselt vähemalt kahekordselt parandada tööstuse, transpordi, avaliku infrastruktuuri ning kodude energiatõhusust. Rohetrend laiemalt tugevdab jällegi potentsiaalselt majanduse lokaliseerimist, sh lähtuvalt kasvavalt keskkonnateadlike tarbijate nõudlusest.

[1] Nt. häälte osakaalu jagunemine otsustamisel nn. arenenud ja arenevate riikide vahel, sh. USA vetoõigus teatud küsimustes; džentelmenide kokkulepe, mille kohaselt IMFi juhib eurooplane ja Maailmapanka ameeriklane;  Washingtoni konsensusel põhinevate poliitikate (dereguleerimine, erastamine, kaubanduse liberaliseerimine) rakendamise nõue abiprogrammides osalevatele riikidele, mis annab avatud turul eelise tugevatele lääne ettevõtetele.

[2] Mida hõlbustab ka asjaolu, et EL on ajutiselt peatanud liikmesriikide kohustuse täita eelarve-eesmärke.

[3] Sh. maailma suurimad dollarivarud Hiinal.

[4] Seda just keskmise ja madala per capita sissetulekuga riikide (nn. arenevad majandused) vaatest, kelle majandustegevuse globaalne osakaal on oluliselt kasvanud

[5] Viimati lisandus 2016. aastal korvi renminbi

[6] Tulevikku vaatavalt tuleb siinkohal tervikpildi huvides märkida, et 2020. aasta koroonaseisak lisas täiskäigu paljude tootmise Hiinasse viinud Lääne ettevõtete niigi õhus olnud kavatsustele see järk-järguliselt koju tagasi tuua.

[7] Kõrvalmärkusena on lisaks riigisektorile ja eraettevõtetele madal ka majapidamiste laenukoorem.

Autor avaldab isiklikke mitte ametialaseid seisukohti.