Koroonasulu hind - USA majandus ei taastu täielikult enne 2030

Foto: Jennifer M. Mason / Shutterstock.com

29.07.2020

USA kongressi eelarvekomitee avaldas hiljuti raporti, milles analüüsiti esmakordselt koroonaviiruse vastase võitluse meetmete pikaajalist mõju Ameerika majandusele. Olemasoleva info põhjal prognoosivad USA ökonomistid, et 2020-2030 langeb Ühendriikide kogutoodang koroonasulu tagajärjel 15,7 triljoni dollari võrra, mis on võrdne umbes 7,9 triljoni dollari suuruse reaalse (st. inflatsiooniga kohendatud) majanduslangusega 10 aasta kohta.  

Analüüsis võrreldi 2020 jaanuaris avaldatud ning toonase makroökonoomilise statistika põhjal tehtud prognoose maikuus kogutud andmetega. Drastiline langus sai esile kutsutud koroonaviiruse hirmus kehtestatud ühiskondlik-majandusliku elu sulgemise meetmete tõttu, mille tagajärjel leidis aset suurim töökohtade likvideerimine Ühendriikide ajaloos, mis tähendas iga kuuenda ameerika töölise koondamist kõigest ühe kuu jooksul. Töökohtade koondamise kiiruse poolest ületas karantiinidest, tööseisakutest ja “sotsiaalsest distantseerumisest” tingitu 1930ndate alguse suure majandusdepressiooni näitajaid kordades.

Pikas perspektiivis hindab esindajatekoja eelarvekomitee, et USA sotsiaalmajanduslik süsteem ei vabane koroonasulu järelmõjudest täielikult mitte enne kui käesoleva kümnendi lõpuks.

Kommenteerib Tavidi peaanalüütik Adrian Bachmann

Kogemus on kulukas kool, ent tuhmid ei õpi üheski teises… ja selleski vähevõitu.
Benjamin Franklin

Nominaalselt suurima, ostujõu pariteedi alusel maailmas suuruselt teise majanduse ning jätkuvalt globaalse kapitali kokkuvoolamise keskpunktiks oleva Ameerika majanduse saatust ei ole võimalik üks-ühele ühegi teise riigiga kõrvutada. Ent üldmudelina annab enamike maailma riikidega sarnaseid “sotsiaalse distantseerumise” meetmeid rakendanud USA majanduse käekäik aimu milline saab olema koroonapaanika tõttu kehtestatud ühiskondade sulgemisele hind maailmamajandusele pikemas perspektiivis.

15 700 miljardi dollari väärtuses materiaalset hüve, mis 2020-2030 perioodil loomata jääb on ligikaudu võrdne ühe USA aastase kogutoodangu kaotusega. Juhul kui maailmamajanduse arengu ja taastumismuster saab olema sarnane USA-le prognoosituga, tähendaks koroonaviiruse tõttu sotsiaalmajandusliku süsteemi “kunstlikku koomasse” viimine planeedi majandusele järgneva 10 aasta jooksul umbes 60 000 miljardi dollari ekvivalendis saamata jäänud materiaalset lisaväärtust.

60 triljonit dollarit on suurus, mida on keeruline hoomata, ent mõned illustreerivad näited on siinkohal asjakohased… 60 triljonit dollarit on summa, mis on võrdne umbes 43 000 uut tüüpi ravimi välja töötamisega (USA turu andmete põhjal) ning 30 000 – 50 000 suure (500-1000 ravikohaga) haigla või miljonilinna teenindava elektrijaama ehitamisega. 60 000 miljardi dollari eest oleks muuhulgas võimalik osta umbes 12 aasta väärtuses planeedi toidutoodangut ning finantseerida 300 aastat maailma vaesematele riikidele tehtavaid arenguabi kulutusi (olemasoleva taseme juures).

Tööseisakute ning koondamiste tõttu tegemata jäänud töötunde on ökonomistidel suhteliselt lihtne rahalisse vääringusse konverteerida ning (tõsi, ajateljel kasvava ebamäärasusega) tulevikku projitseerida. Samuti pole keeruline mõõta kaotsi läinud töötundide potentsiaalset korrelaati rahvatervise alalhoiu otstarbeks loomata jäänud meditsiiniteenustes. Mitu haiglat jääb süsteemi seiskamise tõttu ehitamata, mitu meedikut harimata ning kui palju väheneb seeläbi rahvastiku tervise tase on biostatistikute, majandusteadlaste ja sotsioloogide jaoks huvitav interdistsiplinaarne mõtteharjutus.

Samas küsimus sellest, kui palju liigsurmasid ning täiendavaid füüsilisi ja vaimseid haigusi järgneb ülemaailmselt koroonasulgude poolt esile kutsutud sadade miljonite töökaotuste, kümnete miljonite pankrottide, kodanikuõiguste kadu ning purunenud perede tõttu on ex-ante meetodil võimatu prognoosida. Pretsedendid puuduvad ning ka superarvutitel on komplekssete protsesside modelleerimisel piirid, mis jäävad endiselt alla keerukale nähtusele, mida kujutab endast “globaalne küla” 2020. aastal.

Keskne tunnusjoon mis kaasaegset majandust iseloomustab seisneb selles, et tegemist on süsteemiga, mis suudab toota inimkonna ajaloos maksimaalsel määral materiaalset hüve maksimaalse kompleksuse ning kompleksusest tuleneva hapruse hinnaga. Sellest johtuvalt on paratamatu, et maksimaalset materiaalset lisaväärtust genereeriva ülivõimeka, ent ülihapra majandussüsteemi seisak (rääkimata lagunemisest) toob endaga kaasa maksimaalsel hulgal kannatusi inimestele, kes on ülikomplekses tööjaotuse süsteemis minetanud täielikult materiaalse autonoomia.

Maailma riikide (sh. USA) sotsiaal-meditsiiniliste näitajate allakäik koroonakarantiinile eelnenud perioodiga võrreldes saab järgnevatel aastakümnetel demonstreerima, kuidas koroona debattides välja käidud “tuleb päästa elusid mitte majandust” üleskutse kujutab endast (isegi kui parimate kavatsustega mõeldud) vääralternatiivi, mis ei arvesta inimühiskonna toimimist küberneetilise tervikuna.

Milline on koroonaviiruse tõkestamiseks kehtestatud ühiskondade sulgemise majanduslik mõju hakkab järgnevatel aastatel tasapisi nähtavaks muutuma. Ent millised saavad olema inimkonna ajaloos pretsedenditusse vastastikusesse sõltuvussuhtesse lõimitud maailma “lukku panemise” järelmid kas vähendatud elukvaliteedis või kaotatud eludes on alles selgumas.

Adrian Bachmann on Tavidi peaanalüütik investeerimiskulla valdkonnas. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Tema huviks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistmine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.