Kui palju on maailmas kulda ja milleks seda kasutatakse?

28.05.2024
Autor: Tavidi väärismetallide ekspert Freed Kruusberg

Kohati võib tunduda, et kuld on ressurss, mida on võimalik uusi maardlaid avastades lõputult juurde kaevandada. Ka viimase kümne aasta statistika näitab, et kulda kaevandatakse aasta-aastalt aina suuremates kogustes. Samaaegselt on suurenenud ka nõudlus kollase metalli vastu. Ennatlikke järeldusi ei maksa aga teha. Vaatleme lähemalt, kui palju kulda maailmas õigupoolest leidub – kui suur kogus kullast on juba maapõuest välja kaevandatud ja kui palju on seda maa sees veel alles?

Täpset maailmas eksisteerivat kulla kogust on raske määratleda – seepärast võivad ka erinevate ekspertide või allikate andmed mõnevõrra erineda. Kuna kuld ei hävine, siis võib kaevandatud kulla koguse arvutamiseks võtta abiks kulla tootmise statistika, mis ei pruugi samuti alati olla absoluutne tõde, kuid annab sellegi poolest teatud indikatsiooni. Maapõuest veel kaevandamata kulla koguse kohta on võimalik aga saada aimu erinevatest geoloogilistest uurimustest.

Mitu olümpiabasseini

Maailma Kullanõukogu (WGC) andmetel on kogu ajaloo vältel 2023. aasta seisuga maapõuest välja kaevandatud ligikaudu 213 000 tonni kulda. Antud number on küllaltki hoomamatu, kui see ei ole seatud taustsüsteemi ja kui me ei võrdle seda endale arusaadavate objektidega.

Toome näite millegi sellise abil, mida iga inimene suudab endale vähemal või suuremal määral ette kujutada. Võtame näiteks olümpiabasseini – 25 meetrit lai, 50 meetrit pikk, reeglina 2 meetrit sügav ja mahutab ca 2,5 miljonit liitrit vett. Võttes arvesse kulla eritiheduse, milleks on 0,0193 tonni liitri kohta, saame teada, et ca 200 000 tonni kulda teeks liitrites veidi üle 10 miljoni. Seega, kogu maailma ajaloo vältel kaevandatud kuld täidaks ära vaid 4 olümpiabasseini. Kogu maailmas leiduva kulla kohta ei tundugi seda ülemäära palju?

Võime tuua näite ka mõne muu geomeetrilise kujundi abil – kui korjame kokku kogu maailma kulla ja sulatame selle puhtal kujul kokku, saaksime kuubi, mille serva pikkuseks on ca 22 meetrit. Võrdluseks võib siinkohal tuua meile kõigile tuttava viiekordse paneelmaja, mille kõrguseks on olenevalt planeeringust 15–17 meetrit. Ei tundu samuti kuigi palju arvestades seda, et kulda on kaevandatud erinevatel hinnangutel üle 7000 aasta? Niisiis saime teada, et kogu inimkonna ajaloo vältel kaevandatud kulda ei olegi nii palju ning ruumilises ekvivalendis tundub see kogus sootuks väiksena.

Lisaks võime siit teha ka järelduse, et tänu kulla unikaalsele erikaalule on kuld ka väga väikses koguses võimeline hoiustama väga suurt väärtust. Nii on näiteks ühe kilogrammi raskune kuldplaat, mille väärtuseks on tänasel päeval umbes 70 000 eurot, suuruselt tõenäoliselt väiksem kui Sinu nutitelefon ning mahub hõlpsasti keskmise suurusega püksitaskusse.

Kuld põhjustas palaviku

Ehkki kulda on kaevandatud juba umbes 7000 aastat, on 90% kogu maailma kullast kaevandatud pärast 19. sajandi keskpaika (ning üle kahe kolmandiku on kaevandatud peale aastat 1950). Tõeline kullapalavik algas Californias 1848. aastal, kui Sutter Milli saeveski peamehaanik James Marshall kandis oma ülemusele Johann Sutterile ette ootamatust leiust. Et alguses seostas Sutter leidu needusega, palus ta töötajatel leidu kiivalt saladuses hoida. Saladuse hoidmine ei õnnestunud – Sutteri naabrimees külastas leiukohast korjatud kullaga kolm kuud hiljem San Franciscot ning karjus: “Kuld! Kuld! Kuld American Riveri äärest!” Loetud päevadega oli kogu San Francisco elanikkond Sutter Millis kaevamas.

Tunnistajate sõnul jäid maha ainult haiged ja vigased. Piirkonda emigreerus uudise levides peagi ligi 300 000 inimest, seda nii ülejäänud USA piirkondadest kui ka välismaalt. Kulla kaevandamisest oli niisiis loetud aastatega saanud omaette tööstusharu ning kaevandatavad kogused kasvasid hüppeliselt. Ülejäänud, nagu öeldakse, on ajalugu.

Kuhu kogu see kuld “kulub”?

Kulda kasutatakse maailmas erinevatel otstarvetel, mille võib suures pildis jaotada nelja segmenti: ehtetööstus, keskpankade nõudlus, erasektori nõudlus füüsiliste müntide ja plaatide järele ning tehnoloogiasektor. Räägime siinkohal 2023. aasta kogupakkumise (ca 4900 tonni) jaotumisest antud segmentide vahel.

Ehtetööstus moodustab kogu kullaturust umbes poole. Maailma Kullanõukogu 2023. aasta andmete kohaselt oli nõudluseks eelmisel aastal 2168 tonni ehk 44,2% kogupakkumisest. Ehtetööstuse nõudlus kulla järele on püsinud vahemikus 2000-2500 untsi juba üle 10 aasta. Erandiks oli koroonapandeemia aasta (2020), mil nõudlus jäi ca 1320 tonni juurde. Ehtetööstuse toodang on meie jaoks ka igapäevaselt kõige kergemini märgatav kulla kasutamise viis. Huvitava faktina võib siinkohal välja tuua, et kõige suuremaks ehete ostjateks on India majapidamised, kes hoiavad enda käes hinnanguliselt 20 000–30 000 tonni kulda, mis moodustab üle 10% kogu maapealsest kullast!

Maailma Kullanõukogu andmetele tuginedes oli suuruselt järgmine segment riikide keskpangad, kelle nõudlus ületas teist aastat järjest 1000 tonni piiri ning oli 2023. aastal 1037 tonni (21,2%). Järgmiseks suuremaks sektoriks oli investeerimisnõudlus, millest lõviosa moodustavad investeeringukullast mündid ja plaadid, millesse investeerivad nii eraisikud, fondid, ettevõtted kui ka kommertspangad. Nõudlus selles segmendis moodustas tervest pirukast 19,3%.

Investeerimiseks kasutati seega erasektori ja avaliku sektori poolt kokku 45,5% kogu toodetud kullast. Viimaseks suuremaks kulla kasutajaks oli tehnoloogiasektor, mis tarbis tootmiseks umbes 297 tonni kollast metalli (6,1%). Kui esimesed kolm peamist kasutamise viisi põhjalikumat selgitust ilmselt ei vaja, siis tehnoloogiasektori suur nõudlus kulla vastu on tingitud sellest, et kulla näol on tegemist väga hea elektrijuhtivusega metalliga, mis on lisaks tänu oma inertsusele ka äärmiselt vastupidav materjal.

Kui palju kulda on veel leidmata?

Erinevate hinnangute kohaselt peitub maapõues veel umbes 50 000 tonni kaevandatavat kulda – see on vaid umbes üks neljandik sellest, mis on aastatuhandete jooksul juba välja kaevatud ning umbes viiendik kogu maailma kullavarudest.

See tähendab ühtlasi ka seda, et suurem osa maailmas leiduvast kullast on juba välja kaevandatud. Näiteks Goldman Sachsi hinnangul saavad praeguse kaevandamise tempo juures maailma kaevandatavad kullavarud ca 20-30 aasta pärast otsa. Peale seda jääb maapõue vaid väga väike kogus kulda, mille kaevandamine muutub väikeste koguste ja keerulise ligipääsetavuse tõttu majanduslikult ebamõistlikuks. Ei saa küll välistada, et tehnoloogia arenedes leitakse uusi maardlaid ja võetakse kasutusele efektiivsemaid kaevandamise meetodeid ning ajaliselt see piir nihkub, kuid selge on see, et ühel hetkel ammenduvad Maa kullavarud täielikult.

Õnneks on kulla näol tegemist praktiliselt hävinematu ja taaskasutatava materjaliga, mis tähendab seda, et maapõues leiduvate varade ammendumisel ei kao kuld kuhugi. Kaevandatava kulla varude vältimatu lõppemise puhul peame aga arvestama tekkiva hinnasurvega ning asjaoluga, et kõik sootsiumi liikmed ja majanduse subjektid hakkavad konkureerima ressursi eest, mida ei ole enam võimalik kuidagi juurde tekitada.

See tähendaks, et näiteks Hiina, Venemaa või USA ei saa enam oma kullavarude täiendamiseks piltlikult öeldes koppa maasse lüüa, vaid peavad hankima kulla mõnelt teiselt turuosaliselt. Jälgides trende näeme ka seda, et kullavarude müük ei kuulu pea ühegi suurriigi geopoliitilise- ega fiskaalstrateegia juurde, mis tähendab omakorda seda, et varude lõppedes võib keskpankade poolne kullapakkumine sootuks kokku kuivada. Nõudluse säilimine selles olukorras tähendaks aga kulla hinna hüppelist kasvu.