Lisa hinnateavitus

Mikael Laidre: Maailmamajanduse jõujooned 2020

Avaldatud Jaana kategoorias Maailmast, Kogu uudisvoog või 26.01.2021
Kulla hind (XAU-EUR)
1 535,66 EUR/oz
  
+ 15,39 EUR
Hõbeda hind (XAG-EUR)
23,18 EUR/oz
  
+ 0,57 EUR

26.01.2021

Pakume lugemiseks järjekordset Tavidi esseekonkursile “Kuldsed mõtted” laekunud võistlustööd.

Maailmamajanduse jõujooned 2020

Mikael Laidre

 

2020 läheb maailmamajanduse ajalukku kui annus horribilis. Koroonakriis tuli ootamatult ja enneolematult laastavalt. Lõhkesid õhku täis majandusmullid; löödi jalad alt sisuliselt tervetelt sektoritelt (nagu turism), mis tavalises majanduskriisis midagi nii ulatuslikku ei oleks kogenud. Maailmapanga viimane prognoos pakub, et tänavu võib 115 miljonit inimest langeda äärmuslikku vaesusesse. Tööpuudus tõuseb raketina; võlad kuhjuvad. Globaalne majandus, mis eelmise suure kriisi ajal langes 2009. aastal vaid 0.1%, võib nüüd kukkuda ca 5%.

Kriisi enda pikaajalisi tagajärgi ja lugematuid individuaalseid kannatusi pisendamata julgeksin sellegipoolest väita, et peame keskenduma maailmamajanduse fundamentaalsetele jõunoontele, mida kriis, nagu viimanegi krahh, niiväga iseenesest ei kõiguta. Küll aga võivad kriisi tuules või koosmõjul tõuke saada muutused, mis olid niigi toimumas. Olgu esialgu toodud ainult üks näide: OECD hinnangul on 2021 lõpuks USA majandus sama suur nagu 2019, aga Hiina oma 10% kasvanud.

Üks küsimusi, mille prisma läbi globaalse majanduse jõujooni 2020 seisuga võiks vaadelda on rohepööre. Tegemist on korraga tänavu aktuaalse, kuid ühtlasi pikaajalise mõjuga ja majanduse alustalasid puudutava teemaga. Lisaks ei saa üle ega ümber valitsevast rahandussüsteemist, sest raha paneb majanduse rattad ringi käima. Ning kuna majanduse jõujooni on võimatu käsitleda lahus globaalsete suurjõudude vahekordadest, langeb järgneva teravik Euroopale, Ameerikale, Hiinale ja Venemaale.

Rohepööre

Juba enne kriisi hoogustus jutt rohepöördest. Tugeva ideoloogilise alatooniga poliitika võis paljudele näida irratsionaalne ja mööduv eurooplaste kiiks. Nüüd on teema end veelgi tugevamini avalikku arutellu ankurdanud. Rohepööre on tulnud, et jääda – olgu teooria inimtekkelisest kliimamuutusest ise müüt või fakt. Kas kriisi kiuste või hoopis kriisi koosmõjul on tegemist küsimusega, millel on potentsiaali kõigutada kehtivat globaalset majandusmudelit ja finantsarhitektuuri. Kõigel sellel on geostrateegilised implikatsioonid, millest majandus kuidagi puutumata ei jää.

Euroopa Liidu poolt 2020 suvel kokku lepitud pretsedenditu mahuga mitmeaastane eelarve ja majanduse taastepakett (hetkeseisuga kokku üle 1.8 triljoni euro) on kantud põhimõttest: taastumine olgu roheline ja digitaalne. Taastepaketi puhul on tõmmatud rööpjooni kunagise II ms järgsele ülesehitamisele suunatud Marshalli plaaniga. Isegi USAs – ühes suurimas kliimaskeptitsismi kantsis – leidub arvestatav hulk toetajaid Green New Deal mõtlemisele. Viimane viitab USA president Roosevelti 1930. aastate “uuele kursile” – suure depressioonina tuntud majanduskriisist väljumise reformikavale. Oma Green Deal ehk rohekurss on ka Euroopal. Et paralleele otsitakse II maailmasõja ja XX sajandi suurima majanduskriisiga, aitab ehk aduda kriisi sügavust, aga samuti võetud eesmärkide ambitsioonikust.

Euroopa kõrval ongi kõige olulisem, kuidas rohepööre võiks mõjutada maailma nominaalselt suurimat majandust USAd, ostujõupariteediga (PPP) korrigeeritult suurima SKTga Hiinat, ja Venemaad (ostujõupariteedilt maailma 6., sel aastal võib olla juba 5. majandus, kui uskuda IMF prognoosi). Kui praegu veel kehtiva globaalse majandus- ja rahandussüsteemi hegemooniks oleva USA puhul domineerib rohepöörde vastustamine, siis maailma suurim “saastaja”, Hiina, seadis tänavu septembri lõpus sihiks saavutada süsinikuneutraalsus aastaks 2060. Isegi Pekingi puhul on nii kaugele ette planeerimine küsitav, aga sellegipoolest on suurtest majandusest sel aastal tõenäoliselt ainsana kasvaval Hiinal põhjust roheusku propageerida.

Tooraine

Maailma suurima riigi ja ühtlasi suurima tooraine varuga Venemaa kõrval – kelle väljavaated kliima soojenedes ja Arktika sulades võiks veelgi paraneda – on rikkaliku maapõuega ka USA ja Hiina.

See ei tähenda, et neil puuduks vajadus muu maailma toorme järele. Neil kõigil on oma strateegia kriitilise tähtsusega toorme hankimiseks. USA toimetab sel rindel, osalt koos Euroopa ja Jaapaniga. Hiinal on huvid Arktikast Aafrikani. Sellega haakub Hiina Tee ja Vöö (inglise keeles BRI) megaprojekt – mis peab looma taristu tagamaks toorme sisseveo kõrval Hiina kauba laialiveo maailmasse nii, et maailmamerd domineeriv USA ei saaks takistusi teha.

Geoloogiliselt vaeseim on siin käsitletavatest Euroopa. See toobki meid septembris ilmunud värske Euroopa Liidu kriitilise tähtsusega toorme nimistu juurde, mida veidi detailsemalt vaatame.

Tegemist on alates 2011 iga kolme aasta tagant uuendatud listiga. Majanduslikust kaalukusest ja tarneriskist lähtuv EL loetelu võtab tänavu tugevalt arvesse rohepööret ja sellega kaasnevaid vajadusi. Üllatusteta on seetõttu nimekiri taas kord pikenenud, joonides alla Euroopa toormevaesust ja vajadust adresseerida sõltuvust välistest turgudest. Kui 2011 sisaldas loetelu 14 materjali, siis 2014 oli neid 20, seejärel 2017 juba 27, ja tänavune kaanon ulatub 30 sissekandeni. Olgu veel öeldud, et tegelikult on nimekiri palju pikem, sest nende 30 seas on kolmel juhul tegemist tervete elementide rühmadega: kerged ja rasked haruldased muldmetallid ning plaatinagrupi metallid. 2020 loetelust kukkus välja kaugeltki mitte ebaoluliseks muutunud, aga majanduslikku tähtsust piisavalt kaotanud heelium. Uued materjalid on: boksiit, liitium, titaan ja strontsium. Nimekirja ei jõudnud nikkel, ent temalegi pööratakse kõrgendatud tähelepanu.

Räägime nendega seonduva veidi inimlikumalt lahti. Keeruliste nimetustega aineste ja keemiliste elementide tabeli tagant vaatab vastu reaalne elu. Näiteks paneb seal figureeriv tungsten meie mobiiltelefonid vibreerima. Rohepöörde vinklist on kesksel kohal elektriautod ja konkreetsemalt nende akud. Akud vajavad liitiumi. Nii ongi liitium leidnud koha kriitilise tähtsusega toorme nimistus. Aine ei ole iseenesest sugugi haruldane – leidub seda osalt Euroopaski –, kuid kui vaagida autoakude ja energiasalvestamise vajadusi, nähtub Euroopa Komisjoni teatisest, et vajame Euroopas juba kümne aasta pärast 18 korda rohkem liitiumi tarneid kui praegu. Kusjuures koobalti vajadus kasvaks samal perioodil viiekordseks. Kui aga võtta aluseks 2050. aasta – mil Euroopa peaks süsinikuneutraalsuse saavutama –, on liitiumit praegusega võrreldes vaja koguni 60 ja koobalti 15 korda rohkem.

Haruldasi muldmetalle sisaldavate püsimagnetite järele – samuti olulised elektrisõidukites, aga ka tuulegeneraatorites ja robootika valdkonnas – võiks vajadus kasvada aastaks 2050 kümnekordseks.

Mainitud koobalt on samuti tähtis komponent püsimagnetites. Mäletatavasti on Euroopa taasteloosungis kõige “rohelise” paariliseks “digitaalne”; ainuüksi andmesalvestid eeldaks ennustatava mahukasvu juures aastaks 2050 kuskil 120-kordset nõudluse kasvu ühe konkreetse haruldase muldmetalli, neodüümi, järele. Laeva- ja lennukitööstuses hädavajaliku titaani tähtsustamine võib turismisektori kollapsi tingimustes esmapilgul panna kulmu kergitama, ent reaalsuses on aerokosmose tööstusel laiem strateegiline tähtsus (ja lennukite ning reisimise kadumist oleks palju ennustada – 2021 lendude arv maailmas võiks ennustuste kohaselt olla võrreldav 2011. aastaga). Üleüldse on kriitilise toorme listis mõistagi elemente, mille tähtsus on palju laiem rohepöördest, sisaldades sõjatööstuse, meditsiini- ja kõikvõimaliku kõrgtehnoloogilise majanduse käimashoidmiseks vajalikku.

Kui nüüd vaadata, kust need ainesed pärinevad, siis kriitilise toorme värskest nimistust kümne elemendi või ainerühma ehk kolmandiku puhul on peamine Euroopasse tarnija Hiina. Haruldaste muldmetallide rühmas on Euroopa sõltuvus Hiinast lausa 96%. Grööni- ja Lapimaa näol oleks Euroopal potentsiaali oma Hiinast sõltumist haruldaste muldmetallide vallas kahandada. Arktika maavararikkus paneb gloobuse põhjapoolsema regiooni suunas aktiivselt tegutsema ka mitte- Arktika riike nagu nt Saksamaa ja Hiina, kellest viimane on veidi pentsikult end lausa Lähi-Arktika riigiks kuulutanud. Et karm konkurents ei jäta piltlikult ühegi kivi alla vaatamata, kinnitavad lood aina tõsisemast huvist kuu kaevandamise vastu. Kuigi tegemist ei ole enam futuristliku ulmega, pidime siiski maailmamajandust analüüsima ja seega piirdume planetaarsete raamidega.

Euroopa poolt veetava rohepöörde üks suuremaid lootusi lasub vesinikul – ja mitte senisel, üle 90% fossiilsete kütuste najal toodetud vesinikul, vaid taastuvenergiapõhisel. Et Euroopa Liidu vesinikustrateegia õnnestuks, kasvab nõudlus plaatinagrupi metallide järele (kütuseelemendid, elektrolüüsijad). Siin on tarnijatest praegu ülekaalukaks võtmeriigiks Lõuna-Aafrika, va pallaadiumi puhul, mille peamine ELi tarnija ja globaalne suurtootja on Venemaa. Pallaadiumit läheb vaja justnimelt vesiniku toomiseks ja puhastamiseks ning sellel metallil on tulevikus vesiniku rindel kindel roll.

Energia

Vesinikumajandusest peab küll rääkima, ent veel ei ole tegemist realiseerunud tegelikkusega. 2020 seisuga moodustavad fossiilsed kütused endiselt ca 85% kasutatavatest energiaallikatest. Võib ju ennustada taastuvenergia osakaalu kasvu tänase 5% pealt 25% peale aastaks 2035 ja unistada tasemest 50% aastaks 2050. Kuid lõplike näitajate kujunemises mängib tähtsat rolli, kuidas ühelt poolt taastuvenergiast huvitujad ja teisalt neid numbreid alla tuua või madalal hoida soovijad end kehtestada suudavad.

USA ja Venemaa on tänase seisuga mõlemad energiasõltumatud ja netoeksportijad. Sel põhjusel ei maksa imestada Venemaa ja USA leigust – või lausa vastuseisu – rohepöörde suhtes. Hiina seevastu peab tohututes kogustes energiat importima. Seega Hiinale sobiks – Vene gaasi kõrval, mis juba on paljuski Hiina (ja Aasia) sihiks võtnud – taastuvenergia abil oma sõltuvuse kahandamine ning kas või oma tohutule energianäljale leevenduse saamine. Petroriikide väljavaadete tumenemise kõrval terendab just “elektroriik” Hiina tõus, kui kasutada Economisti terminit, kelle andmeil toodavad Hiina firmad 72% maailma päikesepaneelidest, 69% liitiumioonakudest ja 45% tuulegeneraatoritest. Suuresti tuleneb see eespool käsitletud toormevarust ja selle töötlemise võimekusest.

Nafta kasutuse vähenemise tagajärgi teadvustavad nii Venemaa kui ka Saudi Araabia, kellest esimene paistab praegugi madala naftahinna tingimustes paremini toime tulevat kui araabiamaad. Kuid laheriikides on samuti teadvustatud, et senisel määral ei saa jääda naftale tuginema mitte ainult igavesti, vaid isegi mitte lähikümnenditel. Paiguti Euroopas levinud tuumaenergia pelgamine ei ole mujal kanda kinnitanud; vastupidi, riigid Türgist Saudi Araabiani huvituvad tuumatehnoloogiast (osalt muidugi ka sõjalise mõõtme tõttu). Selle eesmärk oleks aga rohkem ise toime tulemise tagamine. Maagaasi varudega riikide väljavaated säilitada eksportijana nii sissetulek kui ka teatav geopoliitiline mõju on paremad.

Enim on taastuvenergiast põhjust unistada Euroopal, kelle tooraineline vaesus ilmneb selgelt ka energia vinklist. Keskkonna säästmise eesmärgil söest ja paiguti (nt Saksamaal) tuumaenergiast loobuv Euroopa vajab alternatiivi. Enne, kui vesinikuni jõutakse, võiks maagaas jääda üleminekuenergiaallikaks, mida poliitilistel põhjustel peljatakse liigsuurtes kogustes Venemaalt sisse tuua, aga mis võib siiski vajalikuks osutuda nii alternatiivide kalliduse kui ka lihtsalt nõudluse tõttu. Veeldatud maagaasi kasutamine jätab soovi korral laiema valiku, kellelt importida kui seda torujuhtmed võimaldavad. Taastuvenergia edendamine, nagu nägime, toob kaasa ohu sattuda suuremasse sõltuvusse Hiinast, ent taktikalised käigud kriitlise tähtsusega toorme hankimisel üle gloobuse ja teiste seas ringmajanduse põhimõtete sisseviimine annavad võimaluse mitmekesistada tarneallikaid ja luua strateegilised varud, mida fossiilsete kütuste domineerimise ajal ei ole olnud võimalik sellisel määral teha.

Olgu veel öeldud, et Euroopa Liidu hinnangul aitaks dollari asemel euro (või muudegi rahvusvaheliste valuutade) kasutamine kriitilise tähtsusega toorme hankimisel eeliseid saavutada, mh kuna kahaneks hindade volatiilsus ja väheneks EL ja kolmandate riikide sõltuvus dollariturust.

Reservvaluutastaatus

Rohepöördega kaasnevast ümberorienteerumisest olekski tegelikult enim kaotada Ameerikal. Nafta rolli kahanemine maailmamajanduses võiks anda täiendava ja ehk senisest efektiivsema hoobi kehtiva dollarihegemoonia pihta. USA jätkuv kaalukus maailmas rajaneb dollari rollil globaalses finantsarhitektuuris. Hiina strateeg, kindral Qiao Liang identifitseeris XX sajandi kõige olulisema sündmusena mitte I ega II ms, mitte N Liidu kokkuvarisemise, vaid 1971. aasta, mil dollar ja kuld seoti lahti ning seejärel kujunes välja nn petrodollar. Nafta müük dollaris – nagu USA ja saudid kokku leppisid – on tekitanud üleilmse nõudluse selle valuuta järele ja kindlustanud dollari peamise reservvaluutana.

Ameerikale sisuliselt piiramatut võla emiteerimist võimaldav mudel on aga viinud riigi enda deindustrialiseerimiseni ja tekitanud paratamatu puudujäägi riigi kaubavahetusbilansis. Viimaste aastate tugevam surve USA administratsiooni poolt, vähendamaks Ameerika kaubavahetuse defitsiiti teiste riikidega, on sisuliselt katse süüa kooki nii, et see alles jääks. Niisiis tunnevad paljud riigid juba omal nahal USA poolt peetava kaubandussõja mõju või seisavad silmitsi võimalike tariifidega. USA sanktsioonide hambusse jäänuid või nende ähvardust tundjaid (sh Euroopa riike!) kannustab selline Ameerika tegevus mõtlema alternatiividele. Omavahelises kaubanduses on Venemaa, Hiina ja Iraan lõpuks hakanud praktikas jõudma dollari asemel teiste valuutade kasutamise märgatavamale kasvule. Euroopa Komisjon on avalikult seadnud eesmärgiks euro tugevdamise. Hiina sammude seast võib esile tuua, et see mittenaftarikas riik seadis 2018. aastal üles jüaanil baseeruva naftafutuuri. Mitte ainult ei ole Shanghai rahvusvahelisel energiabörsil kaubeldav futuur jäänud püsima, vaid on suutnud mahtu kasvada (koroonakriis ja vahepeal osal turgudel miinusesse kukkunud naftahind on sellele veelgi kaasa aidanud). Võib öelda, et suures plaanis on kõiksugused dollari ülemvõimu vältivad ja/või õõnestavad sammud alles lapsekingades, kuid kuhjudes võivad päädida juba arvestava survega ja trendi kasvukõver kiirenema hakata.

Et algselt kullale, hiljem naftale toetunud dollar on jäänud valitsevaks reservvaluutaks, tähendab see reaalmajandust vaadates ebaproportsionaalselt suurt USA osatähtsust maailma finantskeskuste arvestuses, kus New York troonib kõigi teiste ees. USAga tihedalt seotuks jäänud London on samuti säilitanud impeeriumi kaotuse järgselt tavatult suure lõigu finantsturgude kontrollist. Mida aeg edasi ja mida rohkem reaalse majanduse jõujooned muutuvad – mh rahatrüki, võlakoorma kasvu ja domineerivat positsiooni kaotava dollari koosmõjus –, seda suuremaks muutub surve finantsturgudele kohaneda tegelikkusega.

2020. aastal on olukord aga selline, et börsid käisid lühikest aega ülisügavas miinuses, ent ajaks, mil kriis päris majandusse ja tavainimeste koju jõudis, tõusid aktsiaturud taas ja on tänaseks koondvaates paljuski kaotatu tagasi teinud. Dow Jonesi tööstuskeskmine on kirjutamise hetkel oma ajaloolise tipu lähedal ning S&P500 on tänavu pärast kriisi algust jõudnud septembri alguses rekordkõrgele tõusta. Sellised näitajad ajendavadki kahtlema 2020. aasta globaalse majanduskriisi võimes ise maailmamajanduse jõujooni fundamentaalselt ümber kujundada.

Kuld

Rääkinud toormest ja ka rahast, tuleme korra eraldi kulla juurde. Kullal on oma väärtuslik nišš globaalsetes tootmisahelates, ent tööstuse vinklist ei ole kulla tähtsus sugugi võrreldav kulla laiema potentsiaaliga maailmamajanduses. Kui Euroopa Liidu kriitilise tähtsusega toorme nimistu arvestaks kulla rolli finantsvara perspektiivist, peaks kollane metall loetelus figureerima.

Geopoliitiliselt ebakindlad ajad ning senise maailmakorra, sh majanduslike ja rahanduslike, jõujoonte ümber joonistumine, ühes kaasnevate ja üksteist võimendavate tagajärgedega, kasvatavad nõudlust kulla järele.

Iseenesest on Euroopa Liidu liikmesriikide kuulavarud kokku igati mastaapsed. Ainuüksi Saksamaa, Itaalia ja Prantsusmaa kullavarud ületavad liidetuna 8,000 tonni – võrreldav USA ametliku varuga. Lisades mainitud kolmikule Euroopa Keskpanga, Madalmaade, Portugali, Hispaania ja Austria, jõuame üle 10,000 tonni, millele võime ülejäänud liikmesriikide abil veel vähemalt tonni otsa liita. Oma kulda on USAst (või Londonist ja mujalt) osaliselt repatrieerinud mitte ainult Saksamaa, vaid ka Madalmaad, Austria ja mitmed teised. Väiksematest tegijatest on kulda ostnud nt Poola ja Ungari. Teadvustatakse kulla rolli kindluse garandina, aga ka laiemat suveräänsustrendi ja armutu konkurentsi tingimustes kaitsetust isegi liitlaste võimalike sanktsioonide eest. Kullale on juba aastaid orienteerunud Venemaa ja Hiina (kelle varusid on keeruline hinnata, aga mis – eriti sealset riigikorda arvestades ja era- ning riikliku vara raskemini eristatavust – võivad julgelt olla maailma suurimad).

Kokkuvõtvalt: käesoleva loo alatoon on olnud tulevikkuvaatav. Ei ole aga tänamatumat asja, kui ennustamine, eriti majanduses. Olgu siis selgituseks rõhutatud, et siinne käsitlus ongi tegelikult 2020. aasta keskne – mis seis praegu on, millised on käesoleva hetke, aga ajas kindlasti muutuda võivad trendid. 2020. aastal kisuvad jõujooned muudatuste poole, mille tagajärjel on juba kahanemas USA geopoliitiline ülemvõim ja ühtlasi juhtpositsioon maailmamajanduses; Hiina sõna pääseb rohkem maksma ja majandus areneb põhirivaalidest kiiremini; Venemaal on potentsiaali oma kaarte hästi mängides enda positsioon maailmas säilitada; ning Euroopal väljavaade oma suveräänsust kasvatada, kuigi oht Hiinast sõltuvusse sattuda on arvestatav. Kas tänaste otsuste ja tegude tagajärjel vuravad 2050. aastal ringi puhtal vesinikul sõitvad kiirrongid ja elame kõik võrgustunud rohelises tehnoarkaadias, on võimatu öelda. Küll aga on 2020. aastal kriisi koosmõjul potentsiaali minna ajalukku märgilise või lausa pöördelisena. Tegelikkuses ei juhtu ajaloolised muutused üleöö, aga igal juhul on 2020 näol tegemist tugeva kandidaadiga paigutuda maailmamajanduse pöördelise perioodi keskele.

Kulla hind (XAU-EUR)
1 535,66 EUR/oz
  
+ 15,39 EUR
Hõbeda hind (XAG-EUR)
23,18 EUR/oz
  
+ 0,57 EUR
Soovitame artikleid

Lugemissoovitus Teile