Miljardäride rikkus taastus USA rekordilise tööpuuduse taustal rekordtempos

Foto: sladkozaponi / Shutterstock.com

03.07.2020

Ameerika Ühendriikides baseeruv Poliitikauuringute instituut avaldas äsja raporti, mis uurib koroonakarantiini sotisaalmajanduslikke mõjusid USA ühiskonnas. Statistikast nähtub, et kriisi algusest (märtsis) kuni juunini on Ameerika Ühendriikide töötuse näitajad tõusnud riigi ajaloo kõrgeimale tasemele. Vaatamata sellele kasvas USA miljardäride rikkus samal perioodil rekordilises tempos.  

Ametliku statistika kohaselt tõusis töötute arv Ameerikas (juuni alguse seisuga) 42 600 000 töötuni. Nendele lisanduvad miljonid töötu-staatusesse langenud füüsilisest isikust ettevõtjad, kes on möödunud kuude jooksul pöördunud riigiabi poole alternatiivsete skeemide kaudu. Mitte kunagi varem Ühendriikide ajaloos ei ole nii suur osa riigi rahvastikust olnud töö ja sissetulekuta.

Rekordilise tööhõive langusega paralleelselt kasvas USA miljardäride varandus aga samal perioodil 19,15% ehk 565 miljardi dollari võrra. Kuigi rikkust on kasvatanud pea-aegu kõik USA rikkaimad kodanikud, tõusevad võitjate seast eriliselt esile peamiselt infotehnoloogia sektoriga seotud magnaadid – Jeff Bezos, Mark Zuckerberg, Sergei Brin, Larry Page, Steve Ballmer.

USA 600 rikkaima kodaniku rikkuse kasv on aset leidnud peaasjalikult märtsis kokku varisenud aktsiaturgude taastumise tõttu, mis on teoks saanud suuresti tänu USA keskpanga palavikulisele rahatrükile. USA miljardäride varanduse koguväärtust hinnati juunis 3512 miljardile dollarile, mis tähistab aasta läbilõikes 401 miljardi suurust kasvu võrreldes 2019. aasta aprilli 3011-miljardise näitajaga.

Kommenteerib TAVIDi peaanalüütik Adrian Bachmann

“Kas teate miks seda nimetatakse ameerika unelmaks?
Sest sellesse uskumiseks peab uinuma”
George Carlin

USA miljardäride jõukuse rekordiline kasv toimub riigi ajaloo suurima majandussurutise taustal, mil kolmandik Ühendriikide töölistest on töötud ning 26% ameeriklastest sõltub toiduabist. Tegemist on protsessiga, mida ei saa siiski käsitleda üliriigi majandusliku laostumisena. Ühendriigid on endiselt maailma rikkaim riik, mille kodanike varandus on väärt umbes sada triljonit dollarit. See on summa, mis ületab planeedi aastase kogutoodangu ja kõikide Euroopa rahvaste kumulatiivse rikkuse.

Küll aga iseloomustab groteskne olukord Ameerika sotsiaalmajandusliku süsteemi moraalset pankrotti. Oluline on mõista, et erinevalt 1930ndate aastate suurest depressioonist, mil vaesusid nii rikkad kui vaesed (kuigi “vaesumine” on relatiivne ning avaldub eralennukist ja soojast kõhutäiesti loobumise näol rikastel ja vaestel väga erineval tasemel) on Ameerika finantsmajanduslikud mängureeglid viimastel kümnenditel ümber mängitud viisil, kus rikkad… enam ei nuta.

Sedasi on viimase 30 aasta jooksul loodud USAs suurkapitali turvavõrgustanud finantssüsteem, kus süsteemi defektid tabavad hukatuslikult “lihtrahavast”, ent mis enam pelgalt varjesta, vaid isegi rikastab rikkaimaid, kes saavad kõige vahetumal viisil osa keskpanga poolt turgudele paisatud “päästerahast”. Keskpanga poolt turgudele lükatud krediit on aga raha, millest enamus ühiskonna alumistesse straatumitesse kunagi ei jõua (mis väljendub ökonomeetriliselt rahamassi ja raha ringluse kiiruse suhtes, kus esimene näitaja tõuseb aga teine langeb) ning kui jõuab, siis alles pärast oma ostujõu kaotamist.

Kuvatõmmis USA peamise majandusuudiste telejaama CNBC 09.04.2020 otseeetrist. Ülekandes teadustatakse paralleelselt, kuidas USA aktsiaturgudel toimus suurim hinnaralli alates 1938. aastast. Seda hetkel mil Ühendriigid registreerisid riigi ajaloo kiireima töötute arvu kasvu, kus 10% kogu USA tööjõubaasist (16 miljonit 164 miljonist) kaotas mõne nädalaga töö. Rahatrüki poolt üles paisutatud virtuaalmajandus elab tänapäeval oma elu, mis on sotsiaalmajanduslikust reaalsusest lahutatud. 

Finantssektori poolt kaaperdatuna, on Ameerika Ühendriigid teinud viimaste kümnendite jooksul läbi mitte üksnes finantsmajandusliku, vaid ka sotsiaal-kultuurilise metamorfoosi. Varemalt oligarhiliste elementidega meritokraatiast on tänaseks saanud puhtakujuline plutokraatia. See on ekstreemse ja süveneva polariseerituse ühiskond, milles majandusliku ja poliitilise kapitali imbalanss ületab kaugelt selle aluseks olevad võimekusalased ebavõrdsused, võimendades majanduslik-poliitilist stratifikatsiooni piirini, kus ühiskondlik solidaarsus laguneb ning pikemas perspektiivis muutub küsitavaks riigi püsimajäämine ning rahvusliku identiteedi kestvus.

Nagu endine maailmapanga peaökonomist Herman Daly täheldas… “olukorras kus rikaste ja vaeste varakuse tase lahkneb mitmesaja kordselt, muutuvad rikkad sisuliselt teist liiki olenditeks, kelle huvidel puudub tavainimestega ühisosa”.  Ent reaalsus milles USA 2020. aastal elab on selline, kus 192 miljonit vaesama poole ameeriklast ei suuda oma likviidsetest vahenditest kokku panna summat mis küüniks kahe rikkaima ameeriklase varanduseni. Jutt demokraatiast ja egalitaarsusest on antud sotsiaalmajandusliku realiteedi taustal mõistagi absurdimaiguline ning üha vähem usutav nii ameeriklaste minapildina kui Ameerika kuvandina maailma ees.

Kuigi ameeriklased on erinevalt katoliiklikust ja õigeusksest maailmast oma kalvinistliku kultuuripärandi tõttu (kui on rikas, siis järelikult Jumala poolt õnnistatud) oluliselt tolerantsemad varandusliku kihistumise suhtes, ei ole enam selge mis punktini lubatakse ameerika reaalsusel muutuda ameerika unelma paroodiaks. Kõige tõenäolisemalt saab see juhutuma hetkel, kui majanduslik vaesumine ei hõlma endas enam peamiselt sõltlase staatusega leppinud osa ühiskonnast, vaid kõrgelt motiveeritud, poliitiliselt teadlikku ning tugevasti relvastatud osa kodanikkonnast.

Kas, kuidas ja millal ameeriklased kavatsevad muuta oma kontrolli alt väljunud finantssüsteemi on aga küsimus millest sõltub suuresti Ameerika saatus 21. sajandil.

Adrian Bachmann on Tavidi peaanalüütik investeerimiskulla valdkonnas. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Tema huviks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistmine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.