07.01.2021

Meil on hea meel oma lugejatega jagada järjekordset märkimisväärset esseekonkursile laekunud tööd, mille autoriks on Raigo Saariste. Head lugemsit ja kaasamõtlemist.

Raha, võim ja rahavõim maailmas – 2020 realiteet ja 2030 perspektiivid Rooma klubi valguses

Raigo Saariste

Kõik me ihkame paremas seisus ühiskonda. Aga ühiskond pole võimeline saama paremasse seisu enne, kui kaks suurt ülesannet on täidetud. Enne kui rahu pole vankumatult kehtestatud ning valitsev kinnisidee rahast ja võimust sügavuti muudetud, pole mingit lootust, et ihaldatud muutus esile kutsutakse.

Aldous Huxley

Miks on paisanud 20. sajandi üks suurimaid prohvetlikke kirjanikke, filosoofe ja mõtlejaid inimkonna ühisteadvusesse just sellised read? Kas raha, võim ja rahavõim on tõepoolest “kõige kurja juur” ning takistab kogu maailma ühiskonnal jõudmast “paremasse seisu”? Või on see siiski kinnisidee rahast ja võimust, mis muutuste esilekutsumisel tõeliseks takistuseks osutub? Kus asub rahu? Kas me kõik ihkame jõuda “paremasse seisu”? Mis on parem seis? Miks on lootust? Ja milline näeb välja tõeline valuuta, mis raha ja võimu piirid lõplikult hägustab ning kogu olemasoleva majanduse üheks terviklikuks organismiks kujundab? Need on vaid mõned näited küsimustest, mis tekivad kui peatuda teemadel, mis puudutavad raha, võimu ning nende igihaljast sümbioosi.

“Raha on nii vana asi, et seda peaks juba igalühel olema” ütleb üks hea tuttav teatava automaatsusega. Kuigi olles selle “tsitaadiga” juba varem korduvalt kohtunud, käib südame alt läbi kibe kõikvõimalikest emotsioonidest laetud judin, mis ühe silma sisemiselt naerma ja teise nutma kipub ajama. Raha oma terminina on ajalooliselt tähendanud kasutusel olevat maksevahendit ning Eesti etümoloogiasõnaraamat märgib ära, et vanasoome keeles on raha üks tähendustest olnud ka ‘orav’ või ‘oravanahk’. Selle poolest pole ka teised keeled erandid ning rahal on olnud erinevates ühiskondades ja kultuurides väga erinevaid kujusid alates loomakarjast, juba eelpool mainitud loomanahkadest, kaurikarpidest, väärismetallist kuni paberini ja lõpetades digitaalsete numbritega programmeeritud komputatsiooniseadmetes. Miks nii vana nähtus endiselt seest keerama ajab, andmata rahu sellele mõeldes?

See, mis kujul raha aastal 2020 eksisteerib ja kasutusel on, judistab südamealust minimaalselt, sest teenuste, kaupade ja väärtuste vahetamiseks võib kasutusele võtta mistahes kokkuleppelise sümboolsuse. Sisemine rahu hakkab hääbuma pigem siis kui tuleb oma silmadega tunnistada asjaolusid nagu “Eriti kiire katteta raha hulga kasv algas 2015. aasta märtsis, mil EKP (Euroopa Keskpank) alustas „kvantitatiivse lõdvendamise programmi“[13] mahus, mis vastaks u 250 eurole iga eurotsooni inimese kohta ühes kuus ja kuna see jätkus ka 2019. aastal, siis on nüüdseks emiteeritud juba iga inimese kohta vähemalt 12 000 eurot. Ja seda olukorras, kus tootmine ei ole ületanud veel kriisieelset mahtu. Kogu nimetatud raha laenati erapankadele intressivabalt, kuid kuna erapangad laenavad selle välja intressi eest, siis võib arvata, et järgmise rahanduskriisi mastaap ületab vastavalt eelmise kriisi oma mitmekordselt” või, et Foster Swiss andmetel ulatub viie väidetavalt maailma rikkaima mehe varanduse kogusumma kolmesaja kaheksateistkümne miljardi üheksasaja miljoni dollarini, samas kui Foster Swiss viitab, et viie mandri müntide ja sedelite koguväärtus on 5 miljardit dollarit ja kui sellele lisada panagakontode koguväärtus, siis saame kokku ligikaudu 80,9 triljonit dollarit ning kõikide maailma viie väärtuslikeimate ettevõtete (Apple, Google, Microsoft, Amazon, Berkshire Hathaway) kapitalisatsioon kokku on ilmatu kaks kvadriljonit kuussada seitsekümmend triljonit sada kolmkümmend neli miljardit dollarit, mis tähendab 16-kohalist arvu! Samal ajal kui Õhtuleht väidab (21.01.2011), et “Kõigest kakskümmend kuus kõige rikkamat inimest maailmas omavad aga sama palju raha (1,4 triljonit dollarit ehk 1,23 triljonit eurot) kui kogu vaesem pool inimkonnast, vahendab CNN Business. Ehk et 26 inimesel on raha sama palju kui 3,8 miljardil inimesel. Seesama vaeseim pool aga kaotab sedagi piskut, mis neil veel alles on”. Meel tõrgub tunnistamast, aju arvutusvõimekus “läheb lühisesse” ja “jookseb kokku”, süda sees taob hoomamatuse tundest tekkinud paratamatuse hoomamatusest. Taolisi absurdsusi võiks siinkohal loetleda pikalt ilma tõrgeteta, kuid igaüks, kes väidab, et ta tõrgeteta täielikult orienteerub 2020 aasta raha realiteedis, on kas hull, valelik või omab ülemeelelisi üleinimlikke võimeid, mille olemasolu on üldsuse eest hästi varjatud saladus.

Mida teeb inimene või üksus, kes omab nii suurt hulka kapitali? Näiliselt on suure rahahulga omanikul ka suur võim ehk võime või oskus suunata või mõjutada teiste käitumist või sündmuste kulgu, omandades ühiskonnas justkui “seaduseülese” või “puutumatu” positsiooni, mis võib näida kõrvaltvaatajale tõepoolest üleinimlik. Lihtsa näitena võib tuua nn. Panama dokumentide päevavalgele tuleku 2016 aastal, mille nimekirjas oli üsna märkimisväärne hulk “mõjukaid” riigitegelasi, ärimehi, kuninglike õukondade esindajaid kõrvuti rahvusvaheliste kriminaalidega ja muid võimupositsioonil olevaid inimesi üle maailma. Kuigi paberid viitasid paljuski ka seadusevastastele tegudele või vähemalt ebaõiglusele majandusühiskonnas, kus paljude inimeste ühise pingutuse toel loodud “maksuraha”, mida võiks näiteks ühiskonna edendamiseks rakendada, lasti pigem voolata “mõjukate” isikute taskutesse (kujundlikult väljendudes), jäi suurim osa maksudest kõrvalehiilijaid seadusandluse poolt täiesti puutumata ning suurim osa neist roteeruvad oma positsioonidel vabalt tänase päevani edasi. Taas kiikame Eesti etümoloogiasõnastikku ja näeme seal definitsiooni: VÕIM – ‘õigus v võimalus valitseda v käsutada kedagi, otsustada millegi üle’. Inglise keeles kasutatakse sõna power, mille üks võimalik tähendus on äärmiselt sarnane eesti keele omale ja mille algupära pärineb ladinakeelsest sõnast posse, mis otseselt tähendab suutma, jaksama. Nii ajalooline kui ka tänapäevane realiteet on, et need, kes “suudavad, jaksavad” on vahendeid valimata pühendanud ennast nende “valitsemisele”, kes suure osa oma ajast “suutmatust ja jaksamatust” üles näitavad.

On imekspandav asjaolu, et vaatamata näilisele ebavõrdsusele raha- ja ressursitasakaalus, on enamik ühiskonnast ja inimkonnast sellega justkui “nõus,” et suurim osa rahast ja võimust väikeste huvigruppide vahel vahvasti ära jaguneb. Rahamajanduses osalevad inimesed justkui mõistaksid mingi piirini, et selline “ebavõrdsus” ühiskonnas eksisteerib, üha kurtes oma sissetulekute vähesuse ja suurest töökoormusest tekkinud ajapuuduse üle ning “süüdistades” selles valitsusi, korporatsioone, õukondasid, sõjatööstust ja muid huvigruppe, kes oma toimimiseks üha hämmastavamaid mastaape kokku kraabivad. Samal ajal tunneb keskmine inimene ennast üsna jõuetult selles tohuvabohus ning näikse väga vähe pingutavat “paremasse seisu” jõudmise nimel. Milline imeline võime on loomakarjal, oravanahkadel, väärismetallil, paberil ja numbritel võimestada nende omanikke, kes seejärel suunavad mitteomanikke justkui mängleva kergusega võimuvaesusesse.

Mille abil siis ikkagi võimu teostatakse? Raha masinavärk näib üsna keeruline ja võimu hierarhia täpne seis segane, sest pole nii täpselt selge, millise taustsüsteemi alusel võimu mõõta. Samuti pole piisavalt läbipaistvad võimuhoobade juhtimissüsteem ja nende taga olevad inimesed ega nende motiivid. Taoline läbipaistmatu olukord on loonud ühiskonnas seisundi, kus vaid vähesed ülisüvenenud uurijamentaliteediga indiviidid aimavad rahavõimu hierarhiat ja omavahelisi seoseid käsuahelates. Suurima osa inimkonna silmade ette on justkui tõmmatud loor, millest läbinähtav osa on võrdlemisi hägune ning orienteerumine tänu hägususele tugevalt häiritud. Selge näitena võib tuua globaalse Covid-19 kriisi, kus näiliselt on kõik selge – inimkonda on tabanud üleilmne ohtlik pandeemia, suuname inimesed maksimaalselt vältima füüsilist kontakti ja omaks võtma muid ettevaatusabinõusid ja koos saame sellest raskusest õige pea üle. Lähemal vaatlusel aga selgub, et eelnimetatud “pandeemia” võib samahästi olla ka äärmiselt osavalt suunatud turundustrikk: Telegram.ee vahendab (24.09.2020), et “Üle tuhande arsti esindav ülemaailmne organisatsioon” väidab, et “Covid-19 ei põhine mingitel teaduslikel alustel…Peame teadvustama, et see on midagi, mis on tekitataud majanduse muutmiseks. Selle keskmes ei ole terviseprobleem”. Kas koroonakriis on reaalne pandeemia, osav turundustrikk sotiaalvälja inseneerimiseks või hoopis midagi muud, jätan ülisüvenenud uurijametaliteediga indiviididele väljaselgitamiseks.

Viskan hoopis õhku juba varasemalt esitatud küsimuse: milline näeb välja tõeline valuuta, mis raha ja võimu piirid lõplikult hägustab ning kogu olemasoleva majanduse üheks terviklikuks organismiks kujundab? Tõeline valuuta pole mitte raha ega raha abil ostetav võim vaid ideed, mis hoolikalt väljatöötatud programmideks vormituna raha ja võimu abil inimkonna ühisteadvusesse paisatakse. Usutavalt etendatud/esitatud programm on võimas relv ja suurepärane tööriist kogu reaalsuse juhtimiseks, millele viitab ka Bigthink.com artikkel (10.07.2017), kus seisavad read: “Inimesed on programeeritav liik ja me elame iidseima operatsioonisüsteemi sees, milleks on ideoloogia.” Raha ja võimu taga olevad ideologiseeritud programmid on nii valuuta kui ka reaalne maksevahend võimu saavutamiseks.

Professor Reich kõneleb (Thehill.com 24.12.2015), “Kui me anname poliitika suhtes alla, siis on meie lõpp käes. Võimetus on isetäituv ettekuulutus. Ainus viis tagasi demokraatiani ja majanduseni, mis töötab enamuse heaks, on taas hakata poliitiliselt aktiivseks.” Et sõnale poliitika ei jääks kehva maitset külge viitan siinkohal Eesti keele seletavas sõnaraamatus olevatele definitsioonidele – POLIITIKA – ‘1. teat. põhimõtetest lähtuv kavakindel tegutsemine, et mõjutada v. korraldada riigiasju, riikidevahelisi suhteid v. Ühiskonnaelu’ ja ‘2. piltl tegutsemisviis, järelekaalutud toimimine.’ Fraseerime nalja viluks Professor Reichi otselauset veidi meelevaldselt ja saame huvitava tulemuse: “Kui me anname järelekaalutud toimimise suhtes alla, siis on meie lõpp käes. Ainus viis tagasi demokraatiani ja majanduseni, mis töötab enamuse heaks, on taas hakata põhimõtetest lähtuvalt kavakindlalt tegutsedes aktiivseks (, et mõjutada v. korraldada riigiasju, riikidevahelisi suhteid v. Ühiskonnaelu’).

Appi tõttab “Sinine majandus”. On selge, et näiteks Gunter Pauli ja tema taga olevate jõudude edendatav “Sinise majanduse mudel” soosib ja lausa julgustab majandust järelekaalutud toimimist harrastama ja transformeerib oma programmeeritud ideoloogia abil meie ühiskonna kinnisideid rahast, võimust ja rahavõimust. Sinise majanduse mudel kutsub inimesi ülesse mitte raiskama ning nägema igas mistahes tootmises tekkivates “jääkproduktides” hoopis kasulikku ressurssi. See majandusmudel või isegi lähenemisviis majandusele suunab kaardistama kõiki vahendeid ja potentsiaale, mis inimese vahetus-läheduses leiduvad ning rakendama neid põhimõtetest lähtuva kavakindla tegutsemise abil. Kõige aluseks pole mitte ressursside, vaid vajaduste kaardistamine. Indiviid, perekond, kogukond, ühiskond, inimkond on justkui unustanud või suures segaduses kõrvale heitnud igasuguse võime kaardistada oma põhivajadusi (toit, peavari, rõõmupakkuv arenguline tegevus, mis toidab nii keha, vaimu kui hinge jms.), vaadata oma lähikonnas ringi, hinnata oma võimalusi ja teguseda vastavalt. Gunter Pauli esindatav majandusmudel tõestab, et põhivajadused kaardistanud kogukond, kes tegutseb eetiliselt, raiskamata, saastamata, usaldadaes matemaatikat ja looduses leiduvaid füüsikaseadusi ning hoiab olulisima osa “rahast” kogukonnas ringlemas, avastab üha kasvava imestusega, et reaalsuses puudub vaesus ja iga indiviid omab määramata hulgal väge (siinkohal on vägi ja võim sünonüümid). Kui üldistavalt võrrelda tänapäeva “väljakujunenud” (või väljakujundatud) majandusmudelit Sinise majanduse mudeliga, siis minu hinnangul võiks Sinine majandus ja sellega haakuvad “ideoloogilised programmid” olla eeskujuks ühiskonnale, mis püüab saada “paremasse seisu”. Süda asub puperdama hoopis elevusest ning hing täitub lootusega, sest lootust on.

Mis aga juhtub siis, kui “paremasse seisu” jõudmiseks väljapakutud ideoloogilised programmid nagu Sinine majandus pole suuremale hulgale inimkonnast seeditavad? Tekib olukord, kus üks “ideoloogiliste programmide” kogum on justkui aktsepteeritud rahvuvaheline valuuta (käimasolev põhiline majandusmudel) ja teine “ideoloogiliste programmide kogum” (Sinise majanduse mudel) on mingi väikese piirkonna “kohalik” valuuta ning need pole omavahel konverteeritavad. Loomulikult on võimalik Sinise majanduse abil loodud valuutat rahvusvahelisse valuutasse konverteerida, kuid üldsuse “ära õpetatud” kognitiivne dissonants pole valmis mõistma, et see on võimalik. Kuigi Sinise majanduse ja ka teiste samalaadsete ideoloogiliste programmide tõhusust on korduvalt  katsetatud ja saavutatud märkimisväärseid tulemusi ökoloogias, taaskasutuses, tootearenduses, kogukondade elavdamises, üldise tervise ja tasakaalu saavutamises miniühikondades jne., pole “keskmine” inimene oma psühholoogiliselt olemuselt, vaimselt ning spirituaalselt piisavalt häälestatud ega häälestunud – tema ümber pasundav “ideoloogiliste programmide” massiiv sisaldab liiga vähe Sinise majanduse vastuvõtmiseks vajalikku eelhäälestust. Milline inimene on võimeline seedima Rooma klubi raportitele ja Sinise majanduse mudelile põhinevat reaalsust? Vastan kohe ja ausalt – see on inimene, kes on “praeguse” raha, võimu ja rahavõimuga kehtestanud vankumatu rahu. Seda rahu peab olema nii palju, et jagub ka kogu ülejäänud kogetava välismaailma täielikuks seedimiseks. Seeditu tuleb tingimusteta integreerida oma elukogemuse osaks vaatamata sellele, et käimasolevad kuvandid ja realiteet rahavõimust võivad tekitada ebameeldivaid aistinguid nagu – reedetuse, abituse, väärtusetuse, mitte-piisavuse, ebavõrdsuse, kaose, häbi ja kõikvõimalikke negatiivseteks tituleeritud tundeid. See inimene peab olema huvitatud juhtima end või laskma ennast juhtida “paremasse seisu”, seisu, kus ta on võimeline tajuma oma tegude tagajärgi, võtma vastutust, tundma empaatiat ja sümpaatiat kõige elava suhtes, olema valmis nägema ennast kogu kõiksuse terviku väärika osana ja tegema otsuseid sellest positsioonist lähtuvalt. Ennast kogu kõiksuse terviku täieverelise osana tundev olend mõistab paremini, et millegi või kellegi kahjustamine kahjustab eelkõige iseennast ning, et raha, võim ja rahavõim maailmas 2020 realiteet on individuaalsetest otsustest koosnev kollektiivne otsus.

Kus asub rahu? Tunne(n) kus asub rahu. Rahu asukohta on üsna raske määrata ja ilmselt pole tal konkreetset kohta. Samas pole ta ka päris “kohatu”, sest rahu esilekutsumiseks on erinevaid vahendeid ja tehnikaid alates meditatsioonist, fokusseeritud hingamisest, sisemise ja välise vaikuse kogemisest kuni looduses viibimiseni välja. Rahu paistab olevat “sisemiste” ja “väliste” kohtade harmoonias, igaühe isiklikus “siseruumis” kogetav kergust ja selgust hõlmav tunne. Intellektuaalse tuletamise abil on rahuni jõudmine sama püüdmatu nagu rahu täpse asukoha kindlaksmääramine.

Seega tuleb teritada selles ratsionaalsust kummardavas ühiskonnas ka oma tundeelundeid, sest teatavad suurused nagu rahu ja empaatia näiteks on vaid tundeelundeid kaasates üleüldse hoomatavad.

Miks on paisanud 20. sajandi üks suurimaid prohvetlikke kirjanikke, filosoofe ja mõtlejaid inimkonna ühisteadvusesse just sellised read? Isiklikult Aldous Huxleyt tundmata võiksin siinkohal vaid spekuleerida ning seetõttu jätan selle küsimuse lugejale endale vastamiseks. Ometi on need read jõudnud aastasse 2020 ja neis kirjeldatud kaks ülesannet on endiselt veel laual. Kas nüüd kui üks meist on jõudnud järeldusele, et vankumatu rahu kehtestamine nii “sees” kui “väljas” on saavutatav ja kinnisidee rahast ja võimust võib muutuda, kui ideoloogilised programmid on selleks selgemini häälestatud, võime asuda Aldous Huxley seatud ülesandeid ellu viima? Viskan selle mõtte ühisteadvusesse seedimiseks. Ühisteadvus aga visaku rohkem Sinise majanduse “valuutat” eetrisse.

Need, kes on endas leidnud vankumatu rahu ja suutnud sügavuti muuta oma kinnisideid rahast ja võimust, võtavad Rooma klubi valguses, kasvõi sinist majandust edendadaes vastu kogu maailma paradigmat muutvaid otsuseid. 10 aastat on võrdlemisi lühike aeg ja arvestades tempot, milles Rooma klubi raportitel põhinev raha, võimu ja rahavõimu tunnetus maailmas arenenud on, võib see aeg jääda lühikeseks, et 2030 realiteet erineks kardinaalselt 2020 realiteedist. Siiski tunnetan, et märkimisväärne osa ühiskonnast läheb innovatsiooniga kaasa ning loob äärmiselt huvitaval psühholoogial ja mentaliteedil põhineva miniühiskondade võrgustiku, kus kesksel kohal on iseseisvalt mõtlev ja otsustav indiviid, võiks öelda ka tema kohta suveräänne integraal, kes kogeb reaalsust ühtse tervikliku organismina ning järgib teda ümbritsevaid loodusseadusi sügava kõikehõlmava austusega. Evolutsiooni seadus kõlab järgmiselt – Ihk on kujunemise käitaja (Eng. Desire is the driver of formation) . Millist realiteeti me siis ikkagi ihkame?.