Lisa hinnateavitus

USA valitsuse võlgu elamise ajastu on läbi saamas

Avaldatud Mait Kraun kategoorias Kullamaailmast, Maailmast, Kogu uudisvoog või 06.06.2023
Kulla hind (XAU-EUR)
1921,75 EUR/oz
  
+ 29,90 EUR
Hõbeda hind (XAG-EUR)
21,34 EUR/oz
  
+ 0,35 EUR

Ajastu, kus USA sai lõputult laenu võtta ning suutis seda ka teenindada, on nüüd läbi saamas, kirjutab portaali Mises.org peatoimetaja Ryan McMaken.

Järgnevalt avaldame McMakeni kirjatöö, mis ilmus Misese kodulehel.

„Ronald Reagan tõestas, et eelarve puudujääk ei ole tähtis,“ ütles 2002. aastal ütles toonane USA asepresident Dick Cheney ja hakkas läbi suruma maksukärpeid ning valitsuse kulutuste tõstmist. Ja George W. Bushi administratsioon läks sellega kaasa – Medicare’i laiendati ning mõttetutele sõdadele Iraagis ning Afganistanis kulutati sadu miljoneid dollareid. Riigivõlg kasvas Bushi kaheksa aastat kestnud presidentuuri ajal 70 protsenti, aga Washingtonis sellest keegi ei hoolinud. Pärast 2003. aastat hakkas majandus kasvama ja 2008. aasta finantskriisi järel muutusid kõige olulisemaks Wall Streeti abipaketid, millega püüti „päästa“ globaalset majandust.

Enam kui 30 aastat on võlataseme ja eelarve defitsiidi kasvu eest hoiatajaid peetud ihnuskoideks ja torisejateks. Tegelikult on neil alati õigus olnud, aga reaalsuse kohalejõudmiseks on kulunud rohkem aega kui enamus arvasid. Võlataseme järsu kasvu mõju aitasid edasi lükata mitmed poliitilised ja majanduslikud protsessid. 2000. aastast kuni 2019. aastani kasvas USA riigivõlg 5,6 triljonilt dollarilt 22,5 triljoni dollarini. Nende protsesside hulka kuulusid näiteks globaalne produktiivsuse kasv, globaliseeruv tööturg ning tugev nõudlus dollarite järele. See tekitas vaat et lõputu nõudluse USA riigivõlakirjade järele. Seega kõrgem võlatase ei tekitanud suuri probleeme. Mõneks ajaks.

Asjad on aga muutumas ja järgmise viie aasta jooksul näeme, kuidas võlataseme jätkuv kasv, nõudluse vähenemine dollarite järele ning inflatsiooni kiirenemine heidavad valgust sellele, et eelarve puudujääk on tegelikult oluline.

Kui suurest võlast me räägime?

Prognoositakse, et USA riigivõlg ületab 2023. aastaks 32 triljoni dollari piiri. Alates 2020. aasta jaanuarist tähendaks see ligi 10 triljoni dollari suurust kasvu. Ainuüksi 2020. ja 2021. aastal lisandus riigivõlale ligi 8 triljonit dollarit. Alates 2019. aastast on USA valitsuse võlataseme kasv järsult kiirenenud ning niigi suured eelarve puudujäägid on veelgi paisunud. 2019. aastal tõin ma välja, et Trumpi administratsioon on majanduskasvu aastal suurendanud defitsiiti ligi triljoni dollari võrra. See oli toona märkimisväärne. Muidugi see, mis toimus Bideni ja koroonaviiruse paanika ajal, muutis Trumpi kulutused peenrahaks.

Kui võrrelda võlataset majanduse mahuga (SKP), siis on see tõusnud kõrgeima tasemeni alates teisest maailmasõjast. 2020. aastal tõusis riigivõla suhe sisemajanduse koguprodukti 120%ni. Kunagi varem pole USA riigivõlg rahuajal nii suur olnud.


USA riigivõla suhe sisemajanduse koguprodukti (sinisega, vasakpoolne telg) ja koguvõlg valitsuse tuludega võrreldes (pruuniga, parempoolne telg). Allikas: Mises.org.

Tõsi, SKP ja võlataseme võrdlemine ei anna meile aimu sellest, milline on valitsuse võimekus seda võlga ka teenindada. Realistlikum on võrrelda kogu võlataset valitsuse sissetulekutega. Selle näitaja järgi on samuti võlg tõusnud rahuaja rekorditeni. Riigivõlg on nüüd valitsuse tuludest kuus korda suurem.

Intressimaksed on väga kõrgeks tõusnud

Kõrge riigivõla puhul ei ole tähtis kui suur see on. Suurt võlga saab omada lõputult – seda juhul, kui valitsus suudab selle võla pealt intressi maksta. Viimase kolme kümnendi jooksul on USA valitsuse jaoks olnud väga lihtne. Nad on lubanud endale üüratuid defitsiite ja võtnud juurde triljoneid dollareid laene, aga intressimaksed sellelt võlalt on püsinud erakordselt stabiilsed. Need pole „kontrolli alt“ väljunud.

See oli võimalik tänu sellele, et intressimäärad on olnud 35 aastat langustrendis. Kui vaadata Föderaalreservi baasintressimäära – see liigub tavapäraselt samas suunas, mis riigivõla pealt makstavad keskmised intressid) – siis näeme, et võlatase kasvas kiiresti ajal, mil intressid langesid. Intressimäärade langus hoidis ära intressimaksete kiire kasvu.

Miks intressimäärad langesid? Pärast külma sõja lõppu sai 1990ndatel USAst maailmamajanduses veelgi domineerivam jõud. See tähendas, et dollareid oli üle maailma aina rohkem vaja ja selleks osteti USA riigivõlakirju. See tähendas, et uute võlgade emiteerimine muutus odavamaks. Isegi pärast euro esilekerkimist 1999. aastal püsis nõudlus dollarite järele tänu globaliseerumisele kõrge.

USA riigivõlg (vasak telg, miljonites dollarites) ja Föderaalreservi baasintressimäärad (parem telg, protsentides). Allikas: Mises.org

Pärast 2008. aastat lükati USA riigivõla intressimaksed veelgi madalamale, sest USA keskpank ostis turult kokku ligi kuue triljoni dollari väärtuses võlakirju. See oli kunstlik nõudluse kasv ning see pani intressimäärad veelgi rohkem langema. Seega – vaatamata sellele, et pärast 2009. aastat jätkati riigivõla suurendamist, püsisid intressimaksed hallatavad.

USA riigivõlg (miljonites dollarites, vasakpoolne telg) ja intressikulud (parem telg, mustaga). Allikas: Mises.org

Me näeme, et vaatamata riigivõla kasvamisele liikusid 1998. kuni 2015. aastani võla teenindamise kulud külgsuunas. Intressimaksed hakkasid lõpuks suurenema 2017. aastal, mil Trump alustas suurte kulutustega ning Föderaalreserv hakkas intressimäärasid inflatsioonihirmus tõstma. Pärast 2020. aastat kasvasid intressimaksed enam kui poole triljoni dollarini. Nüüd prognoositakse, et need kasvavad veel edasi.

Intressimaksed hakkavad valitsuse eelarvet sööma

Just selles kohas hakkavad kõrged võlatasemed probleeme tekitama. Tohutult suur võlatase tähendab, et võlamaksed hakkavad rohkem sõltuma intressimäärade tasemest. 2007. aastal, mil riigivõlg oli vaid üheksa triljonit dollarit, võisid intressimäärad tõusta enam kui 5%ni ning järsku intressimaksete kasvu sellega ei kaasnenud. Enam kui kümnend hiljem, mil riigivõlg on kerkinud 30 triljoni dollarini, tähendab taoline intressitõus võla teenindamise järsku kallinemist.

Praktilisest küljest tähendab see, et suure võlakoormaga valitsus ei saa intressitõuse endale lubada. Sellistes tingimustes hakkavad võlamaksed kerkima ning need söövad aina suurema osa valitsuse tuludest ära.

Me näeme seda trendi isegi ametlikes prognoosides. Valitsuse eelarvebüroo (Office of Management and Budget, OMB) hindab, et võla teenindamine läheb 2023. aastal maksma 660 miljardit dollarit. See kasvab prognoosi kohaselt 2028. aastaks 960 miljardi dollarini. Võrdluseks võib välja tuua, et kaitse-eelarve tõuseb OMB hinnangul 966 miljardi dollarini.

Föderaalreservi baasintressimäärad (rohelisega, vasak telg) ja riigivõla intressimaksed (parem telg, mustaga). Allikas: Mises.org

OMB prognoosid on aga pigem konservatiivsed. Kongressi eelarvebüroo (CBO) kirjutas veebruaris avaldatud raportis, et 2030. aastaks tõusevad intressimaksed 1,4 triljoni dollarini ning see saab olema sotsiaalkindlustuse ja Medicaidi järel suurim kuluartikkel. Selleks ajaks peaks intressimaksed kaitsekulutusi ületama juba 300 miljardi dollariga.

Kui vaadata intressimakseid elaniku kohta, tähendaks 1,4 triljoni dollarine intressimakse iga tööealise ameeriklase kohta 4000 dollari suurust kulu.

Teisisõnu – kuue aasta jooksul peavad maksumaksjad tasuma iga aasta enam kui triljon dollarit intressimakseid. See on kaotatud sõdade ning läbikukkunud sotsiaalprogrammide hind. Beebibuumerite põlvkond on selleks ajaks juba suuresti kadunud, aga noored töötajad hakkavad maksma võlgasid, mida eelmine põlvkond nende nimele võttis.

Tasub aga meeles pidada, et tegemist on „parima stsenaariumiga“. CBO ja OMBi prognoosides arvestatakse, et järgnevatel aastatel majandussurutist ei tule. Samuti eeldatakse, et intressimäärade tase püsib stabiilne. CBO prognoosib, et USA riigivõla pealt makstav keskmine intress on 2023. aastal  2,7%, aga pärast seda suurt kasvu ei toimu. 2031. aasta intressiks prognoositakse 3,2%.

Intress võib kujuneda oodatust kõrgemaks

See stsenaarium on võimalik, aga praegused trendid näitavad, et CBO on liiga optimistlik. Geopoliitilised arengud viitavad sellele, et nõudlus dollarite järele langeb. See tähendab ka väiksemat nõudlust USA riigivõlakirjade järele. USA on ennast nii poliitiliselt kui majanduslikult sanktsioonisõjaga isoleerimas. See tõstab intressimäärasid. Kuigi on ebatõenäoline, et USA dollar tähtsa valuutana maailmaareenilt kaob, hakkab konkurents tihenema. See tähendab, et riigivõla pealt tuleb suuremat intressi maksta.

Järgmine võtmekoht on asjaolu, et keskpangal ei ole enam vabadust intressimäärasid alla suruda. Kümnendi eest sai Föderaalreserv lihtsalt USA riigivõlakirju osta ning intressimäärad all hoida. Selleks on olnud keskpangal vaja tekitada tohutult monetaarset inflatsiooni (rahamassi kasv). Mingi aeg see tundus töötavat, aga siis tõusis inflatsioon viimase 40 aasta kõrgeima tasemeni ja püsib siiani kõrgel. Föderaalreserv ei saa enam võlakirjade ostmiseks lihtsalt triljoneid dollareid printida ja loota, et inflatsiooni ei tule. Kuna hinnainflatsioon on poliitiliselt ebapopulaarne, siis peab Föderaalreserv monetaarse inflatsiooni osas olema väga ettevaatlik. See seob keskpanga käed kinni ning intressimäärade kujunemisse ei saa nad nii palju sekkuda.

Seega, CBO prognoos, et intressimäärad vaid veidi tõusevad, võib tegelikke riske märkimisväärselt alahinnata.

Lisaks sellele eeldab see, et võla teenindamise kallinemine on poliitiliselt aktsepteeritud. Kas valijad on nõus, et võlakirjade omanikele intresside maksmiseks tehakse populaarsetes valitsusprogrammides aina suuremaid kärpeid?

Mingil hetkel ütlevad valijad, et meil on saanud villand. See on koht, kus riik jõuab võlakriisi või hüperinflatsiooni. Samal ajal on intressimaksete arve järjest kasvamas.

Lugemissoovitus Teile