Adrian Bachmann: Vara mis ei hävine... mõned tähelepanekud kulla eripära põhjustest

Adrian Bachmann

Tavid AS uute turgude peaanalüütik

Järgnev arutelu on mõeldud vastusena finantsspetsialist Kristofer Vähi poolt avaldatud seisukohavõtule, mis juhtis tähelepanu kulla kui investeerimisobjekti vajakajäämistele. Kuigi siinkirjutaja ei saa apelleerida oma seisukoha erapooletusele, üritan lugejani tuua mõned vastuargumendid kulla eripärast, mis tingivad selle staatuse kõige kindlama varaliigina.

Esmalt peab tunnustama autori võimet esitada kompaktses tekstis praktiliselt kõik klassikalised argumendid, mis käibivad (sõltuvalt perspektiivist) kas tüüpiliste arusaamade või arusaamatustena kulda investeerimise osas.

Paraku on loogiliselt järjepideva arutluse eeldus, et arutelu objekt on selgepiiriliselt määratletud, see jääb argumentatsiooni käigus muutumatuks või ei ole autori poolt muudetav viisil mis on lugejale märkamatu või raskesti märgatav. Seda silmas pidades tuleb märkida, et viidatud artikli puhul on kohati keeruline järgida millest käib parasjagu jutt… Kas kullahinnast, kullahinnaga seotud tuletistehingutest, füüsilisest kullast või „paberkullast“ (st nõudeõigusest kulla suhtes, mis ei ole füüsiliselt nõudeõiguse omaniku valduses)? Järgnevalt toon esile artiklis esitatud seisukohad koos asjaoludega, mis muudavad tsiteerituga nõustumise keeruliseks…

Kuld on peaaegu müütilise staatusega investeerimisobjekt… olgu see siis enda tarbeks või kingitusena; virtuaalsel kujul kullakaevandaja aktsia või ETF-i näol või hoopis füüsiliselt meenemündina; spekulatiivsel, pikaajalisel või «maailmalõpuks» valmistumise eesmärgil.

Antud lõik on problemaatiline, kuna see hõlmab endas väga eripalgelisi vara liike – füüsilist kulda, (kulla)kaevanduste aktsiaid ja kullapositsiooniga seotud tuletistehinguid. Kuna nimetatud finantsvarad ei ole olemusühtsed, siis ei ole nendele võimalik omistada ka samasuguseid predikaate. Füüsiline kuld ja „paberkuld“ ehk ETF-id (exchange traded funds) on radikaalselt erisugused, erinevates olukordades vägagi erineval viisil käituvad finantsvara liigid. Kulla ETF ehk „paberkuld“ on pelgalt juriidiline finantsinstrument, mis tagab omanikule avatuse kulla hinna positsioonile, kusjuures vaikivaks eelduseks on turgu defineerivate institutsioonide (arvelduskodade, krediidireitingu agentuuride, pankade jms) jätkuv toimimine. ETF-e võibki seetõttu käsitleda nagu aktsiaid, võlakirju, või mistahes formaalseid finantsinstrumente ning võrrelda nende tootluskõveraid samaväärse riskiraamistiku kontekstis. Kuid füüsilise kulla eripära – sõltumatus kolmandatest osapooltest/institutsionaalsest võrgustikust – ei võimalda seda käsitleda tavapärase finantsvarana.

Füüsilise kulla ostmise keskne argument peitubki tõsiasjas, et asjaolu, miks kuld  „ei maksa dividendi või intressi“ on ühtlasi ka põhjus, miks kuld on ainsana immuunne passiivtulu genereerimise allikaks olevat finantsturgu ohustavate süsteemiväliste riskide suhtes. Kuigi finantsinstrumente eksisteerib arvukalt, on kõik väärtpaberid lepingud, mille väärtus sõltub täielikult nendes sisalduvaid nõudeid jõustavate riiklike, regionaalsete või globaalsete (finants)institutsioonide toimimisest. „Kuld ei maksa dividendi või intressi“ vastab tõele, ent samuti on tõene see, et seda ei tee ka teised finantsvarad olukorras, kus on realiseerunud mittesüsteemsed riskid – olgu selleks rahareform, hüperinflatsioon, finantssanktsioonid, globaalse finantsarhitektuuri ümberformeerumine lokaalseteks blokkideks, sõjaolukord või ka süsteemsed riskid nagu finantsvara emiteerinud era- või avalik-õigusliku isiku pankrot. Ent kui formaalset väärtust omavad finantsvarad kaotavad kriisiolukorras lisaks passiivtulu teenimise võimele ka oma alusväärtuse, siis füüsiline kuld seda ei tee.

“Kulda peetakse traditsiooniliselt turvasadamaks… Samuti peetakse kulda kaitseks inflatsiooni vastu”

Kirjapandu tundub paratamatult olevat kantud soovist sisendada lugejasse mõtet, nagu ei oleks kullal tegelikkuses inflatsioonikindlust, millele sõna „peetakse“ mitte denotatiivselt, vaid konnotatiivselt vihjab. Antud väidet ei saa otse esitada, kuna see oleks lihtsalt ebatõene. Ei tea, kas ülalkirjeldatud motiiv oli autori poolt teadvustatud, ent tegemist on võttega, mida kasutatakse olukordades, kus on vaja kõnetada vastaspoole tugevat ja tõest argumenti, mida ei ole võimalik ignoreerida ega ümber lükata, ent mida ei taheta samas ka tunnistada. Tõsi, järgnevas lõigus on kulla kui inflatsioonikindla vara staatust justkui tunnistatud…

“Pikas plaanis on kuld tõepoolest vara väärtust säilitanud”

…ent tegemist on ebatäpse sõnastusega. Kuld on oma väärtust pikas plaanis mitte üksnes säilitanud, vaid viimase poole sajandi jooksul selgesti kasvatanud – väärismetalli hind on kasvanud rõhtsamalt kui maailma suurte valuutade ostujõud on langenud.

Kulla nominaalhind on poole sajandi jooksul pärast rahaturgude lahtihaakimist kullastandardist kasvanud 34 korda, samas kui USA Dow Jones’i aktsiaindeksi kasv on olnud vastaval perioodil 25-kordne ning USA dollari reaalne ostujõud on analoogsel perioodil vähenenud 7 korda. Olgu öeldud, et nimetatud aktsiaindeksi sees leidub aktsiaid, mille väärtus on kasvanud kordades enam nii aktsiaturu keskmisest hinnast kui kullahinnast, ent samaväärselt leidub ka aktsiaid, mille väärtus on kollabeerunud nulli.

Erinevalt ühestki väärtpaberist, puudub nimetatud risk (füüsilise) kulla puhul. See on ka põhjuseks, miks markantsed näited oluliselt suurema riskifaktoriga aktsiate hiilgavast tootlusest ei veena konservatiivsele, ent garanteeritud kasvule ja vara säilimisele orienteeritud kullainvestorit. Oma loogiliste piirideni viidud kreedona oleks sellisel juhul atraktiivseimaks investeeringuks võitvat numbrikombinatsiooni kandev lotopilet.

“näiteks 80ndatel ja 90ndatel aastatel kullahind koguni langes keskmiselt 2-3 protsenti aastas”

Antud statistiline trend leidis tõepoolest aset, ent selle mõistmiseks on vaja pisut täiendavat konteksti. Tuleb silmas pidada, et osundatud perioodi näol oli tegemist ajalooliselt anomaalse nähtusega, mis oli tingitud samavõrra anomaalsetest asjaoludest ning millele oli eelnenud kullahinna 13-kordne kasv 1970ndatel.

Antud epohh oli peaasjalikult esile kutsutud Paul Volckeri juhitud Föderaalreservi ekstreemsest monetaarpoliitikast, mille abil päästeti USA dollari staatus maailma reservvaluutana, ent seda pikas perspektiivis USA deindustrialiseerimise hinnaga. Tegemist ei olnud jätkusuutliku poliitikaga, kuna USA finantssektori lunastamine tähendas riigi industriaalsektori kannibaliseerimist ning maailma suurima industriaalriigi positsiooni minetamist Hiinale kõigest 3 dekaadi vältel.

Samas on dollari kui globaalse reservvaluuta staatus mõeldud paratamatult järk-järgult taanduma regionaalsete reservvaluutade kasuks. BRICSi riikide (ingl Brazil, Russia, India, China, South Africa- toim) keskpankade valuutavahetused ja bilateraalse kaubanduse re-nomineerimine riiklikesse valuutadesse, Hiina jüaanis kaubeldavate energiakandjate turgude avanemine, Trumpi administratsiooni contra omnes sanktsioonide poliitika, Ameerika Ühendriikide finantssüsteemivälised arvelduskojad ja reitinguagentuurid on peamised faktorid, mis nimetatud protsessi järgnevatel dekaadidel katalüsaatorina tagant lükkavad.

“ehkki kuld peab pikas plaanis inflatsiooniga sammu, on tema ajalooline keskmine tootlus siiski kordades väiksem kui näiteks aktsiaturgudel, jäädes näiteks viimase 40 aasta jooksul keskmiselt 2,5 protsendi juurde aastas, võrreldes USA aktsiaturu keskmise 8,8 protsendiga või maailmabörside keskmise 7,6 protsendiga”

Antud väide on kontekstualiseeritud suuresti eelpool toodud selgituses. Tegemist on ajaliste telgede/tootluste kombinatsiooniga, mil kullahinna plahvatus oli 7 aastat enne ajalise telje alguspunkti juba toimunud, tõustes 1970ndate-1980ndate läbilõikes $ 36 pealt $ 455 (1 oz) peale, enne kui Volckeri „šokiteraapia“ oli ka kullaturule jõudnud mõju avaldada.

Valides mitte 40-, vaid 50-aastase ajalise telje, näitaks kuld vastaval perioodil mõneti paremat tootlust kui USA aktsiaturu keskmine. Viimase dekaadi läbilõikes on vastavad näitajad tõepoolest aktsiaturu kasuks, aga see on põhjustatud spetsiifilistest ja mööduvatest asjaoludest, mis nõuaksid pikemat käsitlust. Keskmises ja pikas perspektiivis suunab asjaolu, et Hiina (maailma suurima tööstusriigi) ja Vene (maailma suurima energia ja toorainetarnija) pangad ja keskpangad on juba aastaid ametis rekordilise kiirusega füüsilise kulla kokku ostmisega, paratamatult kullahinna konjunktuuri jõulise tõusu suunas. Tegemist on mõjuriga, mis ei ole veel peegeldunud kulla hinna olulises kasvus, kuigi korrektuur leiab aset kindlasti – küsimus on vaid millal.

Radikaalne paradigma nihe maailma kullaturgudel saab leidma aset hetkel, mil füüsilise kulla pakkumine ei suuda enam rahuldada tõusvate majandusvõimude nõudlust kulla järgi ning kulla hind hakkab liikuma turumanipulatsioonidega mõjutatavast  „paberkulla“ hinnast autonoomselt, nagu on kohane faktiliselt eri tüüpi vara liikidele. Seni kuni füüsilise kulla kui reaalvara hind on kunstlikult madalal maailmaturul virtuaalvara ehk paberkullaga teostatud tehingute tõttu, on ideaalne aeg füüsilise kulla soetamiseks. See aeg on praegu.

Seotud artiklid:

• Adrian Bachmann “Ideaalne aeg kulla soetamiseks” Äripäev, 16. nov 2018
• “Investeerimisspetsialist: kuld ei maksa dividendi ega intressi” Postimees, 14. nov 2018
• “SEB spetsialist: ärge tehke kogu panust kullale” Äripäev, 14. nov 2018