Alar Tamming: kaose eest maailma rahanduses ja panganduses ei ole pääsu

Taasavaldame Alar Tammingu arutelu teemal kaos, kord ja majandus, kus ta käsitleb suletud ja avatud süsteeme, kaoseteooriat ja entroopiat ning jõuab järeldusele, et on vaid aja küsimus, millal praegust süsteemi ootab ees kollaps. Kuula Alar Tammingu mõtteid majandusest ja rahast pikemalt 23.02.2017 Raadio 2 saates “Hallo, Kosmos!”, saade on järelkuulatav veebis.

Kaos, kord ja majandus

Kui ma käisin koolis siis oli mul väikese poisina selge teadmine, et kooliõpetajad on targad. Et füüsika õpetaja teab, mis on gravitatsioon ja millest koosneb universum, et bioloogia õpetaja teab, kuidas arenes elu ja mismoodi tekkis esimene DNA molekul, et psühholoogia õpetaja teab, mis asi on inimese psüühika ning mis on teadvus. Alles hiljem hakkasin mõistma, et meile jäetakse selline mulje, ja et tegelikult õpetajad ise ja ka nendest targemad teadlased on nende probleemidega hädas.

Tänapäeval on meile jäetud mulje, et majandusteadlased teavad, mismoodi toimib majandus. Ennustatakse ette, mitu protsenti kasvab järgmiste aastate jooksul inflatsioon, millal see vastab Euroopa rahaliidu tingimustele ja kaua kestab kinnisvarakriis. Kuid millegipärast on mul sama tunne, nii nagu pärast kooli, kui ma avastasin, et maailm on võib olla keerulisem kui me arvame. Vaadates majandust, on näha, et püütakse ennustada üksikprotsessi, inflatsiooni, majanduskasvu, töötust. Aga võib-olla peaks vaatama suurt pilti, kogu teemat natuke laiemalt. Vaatama, mismoodi üldse toimub areng, mis on selle edasiviiv jõud, mismoodi tekkivad kriisid ja mismoodi kriisi edukas lahendamine viib süsteemi kõrgemale arengutasemele. Ja laiemalt on võimalik kõike vaadata läbi kaoseteooria. On selline teooria, mis vaatleb protsesse, mitte üksikut elementi. Kui me vaatame koske, siis pole mõte jälgida iga veetilga teekonda, vaja on vaadata koske kui struktuuri, mille elemendid on muutuvad. Iga hetk läbivad koske uued veeosad, kuid kosk ise on püsiv. Ka majandust tuleks püüda vaadata samamoodi. Püüda mitte mõista, mis on konkreetne majandusnumber lähiajal, vaid keskenduda üldisele protsessile

Kaoseteooria tegelebki selliste protsessidega. Et mõista kaose ja korra omavahelist suhet, et mõista majanduslikku arengut ja praegu eesolevat (või käimasolevat kriisi vastavalt sellele, kas hindaja näeb maailma realistlikult või optimistlikult), siis kirjutan nüüd mõnest põhitõest ja palun lugejalt ette vabandust keeruliste terminite maailma liikumise ja nende lihtsustatud käsitlemise pärast.

Maailmas eksisteerib termodünaamika II seadus. Selle rahvapärane variant ütleb, et maailm liigub iseenesest järjest suurema segaduse ja korratuse suunas. Et auto, mis tehasest välja sõites on uus ja korras, on millalgi roostes ja prügimäel, et tsivilisatsioonid ja kultuurid on pikemas perspektiivis kõik hävinud, et tuba kodus läheb millegipärast ikka ja jälle segamini. Ükskõik, kuhukohta me universumis ei vaata – alates tähtedest, mis peaksid kunagi ära põlema, kuni molekulideni, mis universumis järjest kaootilisemalt ringi lendavad -, on näha, et seadus kehtib absoluutselt igal pool. Kogu universum käib alla ja liigub entroopia ehk segaduse kasvu suunas.

Entroopia termini peab siinkohal lahti kirjutama. See on süsteemi korrapäratuse mõõt. Mida suurem on entroopia, seda rohkem on süsteem segamini. Uuel autol on väike entroopia, aga prügimäele viidud autol suur. Äsja valminud ja ilusasti sisustatud eluasemel on väike entroopia, kuid mahajäetud ja lagunenud majal suur. See on natuke ebaõnnestunud mõiste, sest ta ei näita mitte arengut ja edasiminekut, vaid vastupidi – tagasiminekut. Nii et entroopia kasv tähendab süsteemi taandarengut. Ja on selge, et vaadates universumi, liiguvad kõik protsessid, asjad ja süsteemid järjest suurema segaduse suunas. See kõik oli teada juba XIX sajandil, kui 1865. aastal soojusnähtuste uurimise käigus vastav valem formuleeriti. Seejuures vaevas aga teadlasi nn miljoni dollari küsimus: kuidas on võimalik, et universumis, mis liigub järjest suurema kaose poole, näeme me samaaegselt arengut ja järjest keerulisemate süsteemide tekkimist. Me näeme, et algsest suurest paugust ei ole mitte tekkinud amorfset massi elementaarosakesi, vaid need on koondunud tähtedesse ja galaktikatesse; et aatomid on moodustanud keerukaid molekule, et molekulidest on tekkinud makromolekulid. Lisaks on molekulid ühinenud aminohapeteks, mis on elu nurgakiviks ja need omakorda lihtsamateks ainurakseteks elusorganismideks. Kogu elu areng lihtsamast keerulisemani, hulkraksetest organismidest kuni inimeseni räägib selle universaalse seaduse vastu. Kuid inimese kui bioloogilise olendiga ei ole areng peatunud – inimestel on tekkinud eneseteadvus, on tekkinud ühiskond koos kõigi oma hüvede ja mõttetustega, on välja arenenud majandus. Kõik järjest suurema keerukuse ja komplekssuse astmega süsteemid. Kuidas on see võimalik? Meie igapäevane vaatlus ei kinnita sugugi termodünaamika teise seaduse toimimist.

See probleem vaevas teadlasi kuni Ilja Prigožin sai 1974. aastal Nobeli preemia avastuse eest, kus ta näitas lahendust antud probleemile. Siiani olid teadlased uurinud suletud süsteeme. Suletud süsteem on olukord, kus süsteem ei vaheta keskkonnaga ei energiat, informatsiooni ega mateeriat. Suletud süsteem on näiteks telliskivi või ajaleht – mitte mingit arengut nende puhul ei toimu, nad vastavad täielikult termodünaamika II seadusele ning nendes toimub pidev entroopia kasv kuni ühe lagunemise ja teise kõdunemiseni. Prigožin uuris avatud süsteeme – neid, mis on keskkonnaga interaktsioonis ehk vastasmõjus, neid mis vahetavad keskkonnaga mateeriat, energiat, infot. Ja selgus, et avatud süsteemides tekib areng just läbi korratuse. Korra tekkeks oli vaja kaost. Kuid ilmnes veel üks ootamatu asi: avatud süsteemide puhul suurenes süsteemi enda sees korrastatuse aste, kuid iga avatud süsteem suurendas endast väljaspool entroopiat. Ehk teiste sõnadega: süsteemi arengul suurenes süsteemist väljaspool segadus.

Ühiskonna tasandil: kui me vaatame oma järjest korrastatumat materiaalset maailma ühes mobiiltelefonide, iPodide ja pilvelõhkujatega ning kui võrrelda seda 16. sajandi Euroopa või mõne Amazonase džungli hõimuga siis näeme, et tänapäeva ühiskonnaga kaasnevad meeletud prügimäed. Vaadates mõnda tehast ja selle suurt korstent on selge, et tehases tekkib mingi produkt, aga korstna kaudu väljub entroopia – mitte vastupidi. Ühesõnaga: iga avatud süsteemi vältimatu tingimus on see, et ta peab keskkonda ehk endast väljaspoole saatma entroopiat. Korra kasvuga süsteemi sees kaasneb segaduse kasv süsteemist väljaspool.

Uurides avatuid süsteeme edasi, selgus, et igal süsteemil on oma piirlävi, kui palju ta suudab entroopiat keskkonda saata. Kui süsteem jõuab selle punktini, kus enam ei suuda kogu saabuvat energiat, infot, mateeriat ära seedida ja jääkaineid väljutada, siis on kätte jõudnud tõe hetk ehk teaduslikus keeles bifurkatsioonipunkt, mis eesti keeles tähendab kaheks jagunemise punkti. See on hetk, kus kogu süsteem muutub kaootiliseks ja valida on kahe suuna vahel. Kas süsteem areneb edasi ja saab hakkama selliste fluktuatsioonidega, millega ta varem hakkama ei saanud, või süsteem kukub kokku ja laguneb laiali.

Vaatame ühiskonda. Kui Rooma riik jõudis murdepunktini, siis oli võimalik nii edasine areng kui ka riigi häving. Kahjuks realiseerus viimane. See-eest feodaalse korra lõpetas mitte suundumine kiviaega, vaid valgustusajastu ja kapitalismi areng. Zimbabwe segadused aga lõppesid mõni aeg tagasi revolutsiooniga, maa võtmisega valgetelt ja selge suundumisega krahhile ja diktatuurile. Bifurkatsioonipunkt on seega hetk, kus sündmused võivad hakata arenema kas ühes või teises suunas ja seejuures on lõpptulemused absoluutselt erinevad. Sel hetkel piisab ühest väiksest tõukest ja hakkab hargnema kas üks või teine sündmuste jada, mille lõpptulemused on üksteisest samakaugel kui Kuu ja kuup. Vaatame palli, mis on täpselt mäe tipus: piisab pisikesest tõukest ühes või teises suunas ja pall hakkab veerema alla kas mäe põhja või lõunakülge mööda. Tulemus on mõlemil juhul kardinaalselt erinev, aga selle põhjustas imeväike tõuge. Ja just see tõuke hetk süsteemi ebastabiilsuse tingimustes ongi bifurkatsioonipunkt.

Vaadates majanduse ja poliitiliste süsteemide arengut on näha, mismoodi jõutakse segaduseni ja sealt edasi arenguhüppeni läbi revolutsioonide või majanduskriiside. Tundub, et kriisi ja segaduse üle peaks rõõmustama, kuid nii lihtne see kahjuks pole. Segaduse suurenedes ei ole kunagi ette teada kuhu süsteem areneb. Nii Valgevene kui Eesti tulid mõlemad ühesusugusest sotsialistlikust tohuvabohust, kuid tulemused on absoluutselt erinevad. Ühes riigis on diktatuur, teises demokraatia. Dominikaani vabariik ja Haiiiti asuvad kõrvuti ühel ja samal saarel, kuid erinevad teineteisest nagu öö ja päev. Kuna segaduse suurenedes ei ole ette teada, mis juhtub, siis avaldab iga süsteem suurt vastupanu oma kapitaalsele reformimisele. Põhja-Korea juhid võivad isegi aru saada, et süsteem on jama, kuid seni kuni süsteem jõuab täieliku kaoseni ei ole seal muutust oodata. Samuti oleks olnud täiesti ebareaalne olümpiamängude 1980. aastal Partei keskkomiteel Brežnevi juhtimisel alustada sotsialismilt turumajandusele üleminekut. Süsteemis ei olnud veel piisavalt segadust.

Olen siin toonud peamiselt näiteid poliitikast. Kuid see sama põhimõte kehtib kõigil tasanditel alates lihtsamatest molekulidest ja organimidest kuni galaktikate moodustumiseni. Muide Prigogine Nobeli preemia tuli Zaboletski reaktsiooni uurimise eest kus ta näitas mismoodi neli erinevat ainet omavahel segunedes hakkasid moodustama järjest keerulisemaid värvilisi mustreid ja seoseid. Heaks näiteks süsteemi arengu kohta on mingi riigi, näiteks USA teedevõrk. Kui seal pidevalt suureneb autode hulk, siis mingil hetkel tekkivad ummikud. Esialgu ummikud lahtuvad lõunaks või ööseks ära ja enamus ajast toimib liiklus stabiilselt. Kuid autode lisandudes jõuab kätte hetk, kus teed ei suuda enam kogu soovitavat autode massi läbi lasta (näiteks Los Angeles praegu) ja siis on süsteemil valida: kas lõpetada liiklemine või korrastuda kõrgemale tasandile. Kõrgemale tasandile korrastamise juures aitavad sel juhul kaasa projekteerijad ja ehitajad, kes teevad teedele lisaradu ja ehitavad juurde peale- ja mahasõite. Nüüd suudab süsteem hallata sellist autode hulka, millega enne hakkama ei saanud. Ma arvan, et võrdlus Ameerikaga oli siin kohal kohasem kui võrdlus Tallinna kesklinnaga ja siinna viivate teedega, kus samuti on näha et süsteem ei saa enam hakkama kogu autode vooga. Millegipärast ei teki aga Tallinnas juurde lisaradu, vaid kohati jääb neid hoopis vähemaks.

Vaadates majandust ja eriti finantsmaailma on praegu selgelt näha, mismoodi süsteem ei suuda enam olukorraga toime tulla. Enneolematus ulatuses tehakse tulevikutehinguid. Iga Maa elaniku kohta olevat neid igal ajahetkel üleval rohkem kui miljoni krooni ulatuses. Seda siis nii iga imiku, paapualase kui pügmee kohta. Kõik tehingu osapooled on veendunud, et süsteem toimib häireteta ja kui tekkib mingi probleem, siis on olemas kohus, kes temale kuuluva raha ja varanduse välja mõistab ja tagasi annab. Hetkel süsteem toimibki edukalt, aga kui meenutada ajalugu, siis ka 17. sajandil oli olukord, kus sõlmiti Hollandi tulbimaania ajal enneolematus ulatuses tulevikutehinguid tulbiseemnete ostmiseks ja müümiseks. Kui aga hinnad langesid ja müüjad tahtsid ostjalt seemne eest kokku lepitud miljonit dollarit saada, siis huvitaval kombel keeldusid ostjad seda maksmast. Loomulikult pöörduti siis kohtu poole ja kohtuvõim asus väärikalt probleemi lahendama. Küllap oleks ta ka üksiku juhtumi ka ära lahendanud, kui nende juhtumite arv poleks ületanud kohtu töövõimet. Kõikide täitmata tehingute läbitöötamine oleks võtnud kohtus aastasadu. Seejärel suunas kohus probleemi riigi parlamendile, kes samuti midagi ei otsustanud, veeretades palli kohtutele tagasi. Nii see pall käis paar korda, kuni võeti vastu Saalomonlik otsus, kõik tulevikutehingud tunnistati kehetetuks. Sellest ajast on finantssüsteem kõvasti arenenud ja praegu suudetakse sekundis teha tuhandeid tehinguid, mis siiani kõik saavad täpselt täidetud. Loodetavasti samasugust jama ei juhtu, aga mul on väga raske uskuda, et praegune õiguskaitsesüsteem suudaks mingi tõsisema probleemi korral läbi hekseldada ja tagada kõigi finatskohustsuste täitmise. Teatavasti on ju praegune finantssüsteem eelkõige biti- ja arvutipõhine. Ilma materiaalse väärtuse kandjata. Meie ühiskonnal on veel läbi käimata 21. sajandi suurim terroriakt, mis on tuumapomm suurlinnas. Aga näiteks tuumapommi lõhkamisel atmosfääris tekkib gammaimpulss, mis lööb välja kõik töötavad arvutikiibid. Siinjuures on turvaline mõelda, et kõik andmed on kuhugi topelt salvestatud ja kõik käheb samamoodi edasi. Aga kas läheb? Kas kogu info taastamine on võimalik? Mina selles natuke kahtlen.

Maailma rahandussüsteem allub – nii nagu kõik teisedki avatud süsteemid – kaose teooriale. Ja arenguliseks hüppeks on vaja kaost, millest siis koorub välja kord. Tundub et kaos hakkabki lähenema, sest süsteemi sisendid hakkavad süsteemi viima läveni, kus ta ei suuda keskkonda piisvalt enam entroopiat eraldada. Entroopiaks saab siin pidada kahjumeid, mis praegusel hetkel suurenevad. Liigsed tehingud ja riskid ehk ülisuured süsteemi sisendid ei ole saanud tasakaalustatud õigeaegsete kahjumite vastu võtmise ja maha kandmisega ning hakkavad nüüd kuhjuma. Teatavasti on normaalse majanduse juures tavaline, et tehakse valesid otsuseid või toodetakse praaki. Kuid erinevalt ehitusest või transpordist, kus praak on koheselt näha ja vajab parandamist, on panganduses võimalik valesid otsuseid ja kahjumeid varjata bilansilistesse näitajatesse loominguliselt, et mitte öelda kuritegelikult suhtudes. Kahjumiga tegevusi kajastatakse soetusmaksumuses, hinnangulistes maksumustes või mõne valemi järgi, mille sisu ei tea keegi. Nii ongi praguseks hetkeks pankadesse kogunenud luukeresid, mille välja tulemist ei taha keegi ja süsteemi üritatakse lappida nii palju kui võimalik.

Kuid kaose eest maailma rahanduses ja panganduses ei ole pääsu, suure tõenäosusega pühib see kaos ära peaaegu kogu elektroonilise raha ja maailm saab võimaluse üles ehitada uus ja parem finantssüsteem. Praegune elektroonilise rahanduse katse on ju alles esimene. Kui vaadata raha ajalugu, siis on tetud mitmeid ebaõnnestunuid katseid, mitte millestki raha teha. Siia alla kuuluvad nii alkeemikud, kes kulda tegid, kui ka valitsused, kes käibelolevad mündid üles sulatasid, sinna poole vähem hõbedat panid ja siis uuesti käbele lasid, eeldades, et nad on nüüd poole rikkamad. Ka kõik paberrahad ilma ühegi erandita on pikemas ajaloolises perspektiivis muutunud makulatuuriks. Ja euro, jüään ega kroon pole siin mingid erandid. Dollari kaos ei kahtle varsti enam keegi.

Elektroonilise raha krahhi ei ole inimkond seni veel kogenud ja arvatavasti saab see olema oma ulatuselt mastaapsem ja hävitavam kui ükski rahanduskriis varasemas ajaloos. Praegu on ligi 96% maailma rahadest pankades elektroonilisel kujul ilma tema tegeliku väärtuse kandjata. Praegune süsteem püsib ainult usaldusel ja kui ühel hetkel pangakontode omanikud tahaksid oma raha paberrahana kätte saada, siis ei ole see mitte kuidagi võimalik. Süsteem on üles ehitatud sellele, et kunagi ei tule kõik inimesed korraga oma raha nõudma. See on aga vale – masside liikumapanekuks piisab ainult 5% inimeste koordineeritud tegevusest, et ülejäänud 95% sellele järgneksid. Kui kõrvale jätta filmidest tuntud pildid 30-ndate aastate Euroopast ja Ameerikast, kus tuhanded inimesed nõudsid pankade juures oma raha tagasi, siis praegu võib meenutada Northern Rocki panka Inglismaal, kus ühe päevaga tekkisid kilomeetrite pikkused sabad raha kätte saamiseks. Seekordne kriis õnneks ei laienenud üle maailma, aga mis siis, kui samasugused sabad tekkivad korraga kümnes pangas ja kümnes riigis? Siis tuuakse politsei korratuste vältimiseks tänavatele, pangad suletakse ühiskonna huvides, kuid ega see ei anna inimestele nende raha tagasi.

Põhiline viga mis inimesed teevad, on see, et nad ei erista tegelikku rikkust virtuaalrikkusest. Tegelik rikkus on asjad – autod, majad, söök jne. See mida me tarbime. Siis on olemas virtuaalrikkus – raha, pangakontodel olevad aktsiad ja väärtpaberid. Virtuaalrikkuse omadus on see, et teataval ajaperioodil, mis võib olla päris pikk, on seda võimalik vahetada päris-rikkuse vastu. Lähete poodi ja raha eest saab osta nii süüa kui autosid. Ning virtuaalrikkusel on veel üks huvitav omadus: teda tekkib nagu iseenesest kuskilt juurde. Omades aktsiaid tundub, et nende kurss tõuseb, siis saab neid vahetada ümber raha vastu ja selle eest osta päris asju. See omadus meelitab inimesi pidama virtuaalrikkust isegi suuremaks rikkuseks kui päris rikkust. Ise nad ütlevad, et päris rikkus ju ei kasva, aga pangas olev raha toodab juurde. Inimesed aga ei esita küsimust: kust tuleb see raha juurde pangahoiusele ja kas selle võrra suureneb ka päris rikkuse osa maailmas? Vastus on muidugi ei. Kui aktsia kurss tõuseb kaks korda, siis mijoni krooni eest aktsiaid ostnu saab küll osta kahe miljoni eest, kuid tegelikkuses tuleb see ülejäänud inimeste ostujõud languse arvelt. Aga kuna see kahjum jaguneb ära miljonite inimeste peale, siis ei ole see algul märgatav. Pragune süsteem toob eelise mõnedele nn kavalatele, kuid on pikaajaliselt hävitav kõigi jaoks. Ka need, kes selle pealt algselt suurt kasu saavad, peavad lõppkokkuvõttes oma elatustaseme languse all kannatama.

Esimesi kordi mõtlesin ma sellele seoses valuutavahetusega kui jälgisin valuutaturul toimuvaid muutusi. Minu küsimus oli lihtne: kui kurss tõuseb ja mina saan selle pealt kasu, siis kes on sel hetkel kahju saaja? Ei ole võimalik, et mitte millestki tekkib midagi, et rikkus tekkib isenesest. Ja siis sain aru, et kui euro tõuseb dollari suhtes, siis on võitjad kõik maailma euro omanikud ja kaotajad kõik maailma dollari omanikud, sest nemad saavad oma raha eest järjest vähem osta. Kui ma selle peale mõtlesin esimesi kordi umbes kümme aastat tagasi, siis oli maailm tunduvalt stabiilsem kui praegu ja dollar oli kõige püsivam valuuta, kuid tänpäeval on käibele lastud meeletud dollari kogused, mis ongi põhjustanud selle, et dollar kaotab järjest oma väärtust, hoolimata ajutistest tõusutsüklitest, mida turg eufooriaga tervitab. Ja seda protessi enam peatada minu hinnangul ei saa. Dollar läheb paratamatult kollapsisse, tekkib täielik kaos, koos hoiuste ja säästude hävimisega. Ja heal juhul kasavab sellest kaosest välja uus kord, parem ja kõrgem kui praegune.

Kaose ja korra teooria üks omadus on see, et mitte kunagi ei tea me, milline on uue kõrgema tasandi uus süsteem, sest see on tihti täielikus vastuolus eelnevaga. Juba Hegel rääkis arengu puhul varasemate staadiumite eitamisest ja seejärel spiraalsest arengust, kus eitatakse eitust. Ükski staadium ei taha järgnevast midagi teada, aga samas suudab järgnev staadium ära lahendada eelmise staadiumi probleemid täiesti uuel tasandil. Siis jõuab mingil hetkel süsteeem jälle kriisini ja taas eitatakse eelnevat ja ollakse väliselt sarnane üleeelmisele staadiumile, kuid nüüd juba uuel kõrgemal tasandil. Nii et dollari kokkukukkumisele järgneb tõnäoliselt uuem ja parem süsteem ja vastavalt Hegeli eitamise seadusele võiks sellel olla kullastandardil põhinev raha, sest kullatstandardit on nüüd alates 1971. aastast juba piisavalt eitatud.

Autor: Alar Tamming

Kuula Alar Tammingut pikemalt rääkimas rahast ja majandusest Raadio 2 saates “Hallo, Kosmos!”


Tavidist

Tavid pakub investeeringu münte võimalikult madala hinnaga. Meie kliendid on sellest teadlikud ja seetõttu on rohkem kui kunagi varem valmis ostma meie tooteid, jaotamaks riski teiste varaklasside vahel.

Viimased uudised

Partnerid