Hiina majandus seisab silmitsi mitme kümnendi suurimate väljakutsetega

Hiina majandus seisab silmitsi viimaste kümnendite suurimate probleemidega, mille lahendamiseks on tööriistad otsa saamas, ütlevad eksperdid.

Riigi viimased makromajanduslikud andmed viitavad sellele, et riik on deflatsiooni äärele sattunud, kirjutab The Epoch Times.

Juunikuu tarbijahinnaindeks püsis aastases võrdluses praktiliselt muutumata ning langes maiga võrreldes 0,2 protsenti. Tootjahinnaindeks, mis peegeldab hulgihindu, langes 2022. aasta juuniga võrreldes 5,4 protsenti. Mais vähenes sama näitaja 4,6 protsenti.

Juunikuu kaubandusandmed näitasid samuti langustrendi jätkumist. Hiina ekspordi väärtus langes aastaga dollarites enam kui 12 protsenti, mais oli langus 7,5 protsenti. Import kukkus 2022. aasta juuniga võrreldes ligi 7 protsenti.

Hiina on USA järel maailma suuruselt teine majandus. Riiki on tabanud mitmed majanduslikud hädad, mille hulka kuuluvad kinnisvarasektori ja kohalike omavalitsuste kõrged võlatasemed, investeeringute tasuvuse vähenemine, kodumajapidamiste madal kindlustunne ning geopoliitilised pinged USA ja Euroopa Liiduga, ütleb Brandeisi ülikooli majandusprofessor Gary Jefferson, kes on spetsialiseerunud Hiina majandusele.

Jeffersoni sõnul on see valitsuse viimase 30-40 aasta poliitikate tagajärg.

Palju on räägitud sellest, et Hiina majandust on häirinud eelkõige pandeemia ning karmid koroonapiirangud. Jefferson usub, et arvatavasti saab peamiselt süüdistada aga strukturaalseid probleeme.

„Probleemi olemus seisneb selles, et majanduslik ja sotsiaalne kindlustunne mõjutavad üksteist samaaegselt,“ ütles Jefferson portaalile The Epoch Times.

„Abiellumist ja laste saamist on vähem, mille üheks põhjuseks on majandusliku olukorra halvenemine. See omakorda aga halvendab majanduslikku olukorda. Kui perekondi on vähem, siis langeb ka suuremate ja edukamate majapidamiste hulk. See nõrgendab kinnisvarasektorit ning kohaliku omavalitsuse tulubaasi.“

Hiinas on sündimus kiiresti langemas, vaatamata sellele, et 2016. aastal loobuti ühe lapse poliitikast ning nüüd on lubatud peres kolm last. Paljud paarid ei soovi aga rohkem lapsi saada ning ühe peamise põhjusena tuuakse välja kõrged kulud.

Suurimad raskused alates 1989. aastast

„Valitsus on praegu raskeimas olukorras alates 1989. aasta 4. juunist,“ lisas Jefferson. Tollel kuupäeval toimus Tiananmeni väljaku veresaun, kus õpilased nõudsid demokraatlikke reforme ja rahvusvahelise isoleerimise lõpetamist. Pärast seda läks Hiina majandusel kolm aastat, et uuesti ree peale saada.

Jefferson tõi välja, et kuigi majandus saadi 90ndate alguses uuesti kasvama, siis praegune olukord on väga erinev, sest majandus on palju arenenud.

Hiina inimesed ja ettevõtted on mitu kümnendit sääste kogunud ning investeerimisvõimalusi on olnud ohtralt. Jeffersoni sõnul ei ole praegu aga kiiret taastumist oodata, sest ametivõimudel on majanduse ergutamiseks tööriistad otsa saamas.

Pärast 2008. aasta finantskriisi otsustas Hiina valitsus mahuka abipaketi kaudu investeerida majandusse 4 triljonit jüaani (586 miljardit dollarit). See suurendas järsult infrastruktuurile tehtavaid kulutusi ning kasvatas nii kinnisvarasektori kui kohalike omavalitsuste laenukoormat.

Võrreldes 10 aasta taguse ajaga on kapitaliinvesteeringute tasuvus tunduvalt väiksem. Osalt selle tõttu, et infrastruktuuri on juba väga palju raha paigutatud ning pärast 1999. aasta reforme on ülikoolidesse tunduvalt rohkem inimesi jõudnud. Hiina noorte tööpuudus tõusis kevadel 20 protsendini, osalt selle tõttu, et ülikooli lõpetanud inimesi on liiga palju. Kui 20 aastat tagasi astus ülikooli miljon inimest aastas, siis nüüd juba 10 miljonit.

Jeffersoni sõnul eeldab majanduse stimuleerimine keskvalitsuselt ja kohalikelt omavalitsustelt väga suuri kulutusi, mis tähendab veelgi suuremat võlakoormat. See on aga väga problemaatiline. Kui inimestel on rohkem raha, siis nad võivad selle panka panna või kasutada seda võlgade maksmiseks. Seega ei pruugi inimestele raha jagamine tarbimist stimuleerida, lisas ta.

Professor tõi välja, et Hiina praegust olukorda võib võrrelda mäe peal kihutava autoga, keda ootab ees järsak. „Varasemalt on järsak olnud piisavalt madal, et auto on maandunud ja sõitmist jätkanud,“ ütles ta. „Praegu on aga selline olukord, mida me pole 40 aastat näinud. Järsak on nõnda sügav, et turvaline maandumine on problemaatiline.“

Jeffersoni sõnul on Hiina ja lääne majanduste peamine vahe see, et lääne valitsuste legitiimsus sõltub valimistest ning seadusandlikest protsessidest, Hiina Kommunistliku Partei legitiimsus sõltub aga pea täielikult majanduse käekäigust.

„See teeb partei jaoks majanduslanguse aktsepteerimise ja sellega toimetuleku väga raskeks,“ lisas ta. „See on riigijuhtidele raske ja piinlik olukord.“

„Ma ei näe enam lootust“

27aastane Mike (nimi muudetud) töötab Hiinas Zhejiangi provintsi tehases. Ta lõpetas ülikooli 2017. aastal metrooinsenerina. 2020. aasta juulis lõppes tema 2aastane tööleping Hunani provintsis ning ta kolis oma praegusesse elukohta, et töötada tehases, mis äsja avati. Tehas spetsialiseerub kõrge kvaliteediga toodetele, mida eksporditakse välismaale.

Eelmise aasta mais otsustas üks suur lääne ettevõte, et ei telli enam tehaselt tooteid. Põhjusena toodi välja Hiina ja Euroopa vahelised geopoliitilised pinged. Alates sellest ei ole tehas suutnud suurkliendile asendust leida. Praeguseks on tootmine lõpetatud ning ettevõte müüb oma varusid.

Mike’i sõnul otsib ettevõte viise, kuidas rohkem kodumaisele turule keskenduda. See on aga keeruline, sest nõudlus on madal.

Ta ütles, et probleeme on ka teistel ettevõtetel. Lähedal asuv autoosade tootja koondas hiljuti 3000 töötajat ehk 30 protsenti oma tööjõust. Alles jäänud töötajatel ei lubata enam ületunde teha, mis aitasid sissetulekut suurendada.

Kui Mike Zhejiangi kolis, siis talle tundus, et ta elu liigub õiges suunas. Ta ostis linnas 2020. aasta oktoobris korteri. Majanduse seis aga halvenes ning kolm aastat kestnud koroonaviiruse piirangud kurnasid paljusid. „Ma ei näe nüüd enam lootust,“ ütles Mike Epoch Timesile. „Kõigil on elus väga palju stressi.“

Tehase järelvalvajana teenib ta umbes 9000 jüaani ehk 1260 dollarit kuus. Oma korteri eest maksab ta iga kuu 6000 jüaani – kaks kolmandikku oma sissetulekust. Pärast kõigi vajalike kulutuste tegemist ei saa ta praktiliselt midagi säästa ning tal on vaja auto osta. Paljud naised Hiinas ootavad, et mehel oleks enne abiellumist olemas elukoht ja auto. Tema tüdruksõber temalt seda ei oota, aga Mike peab seda saavutust „mehe kohustuseks“ enne abielu.

Mike loodab piisavalt raha säästa, et oma vanemate ravikulusid tasuda. Ta soovib last saada, aga püüab finantsiliselt enne paremasse kohta jõuda. Kui Mike’ilt küsida, kas ta tahab mitut last, ütles ta ilma kõhkluseta ei. „Ma ei suudaks seda endale lubada.“

Hiina riigimeedia kirjutab, et riigi majandus on stabiilselt taastumas. Mike’i arvates on see propaganda ning inimesed elavad täiesti teises reaalsuses. „Minu elus on majanduslangus,“ lisas ta.

Erasektori ja valitsuse suhe

Hiina Kommunistliku Partei juhid on viimasel ajal teinud palju kohtumisi firmajuhtidega, eriti tehnoloogiafirmade juhtidega. See näitab, et riik soovib kolme aasta jooksul erasektorile seatud piiranguid leevendada.

Hiina majandusanalüütik Antonio Graceffo ütles, et partei ja erasektori vahel on pikalt olnud ambivalentsus. „Muidugi kui nad on kommunistid, siis nad peavad erasektorit vihkama. Samas soovib Hiina majanduskasvu ning saadakse aru, et see tuleb enamuses erasektorist,“ ütles ta Epoch Timesile. „Nad on piisavalt targad, et sellest aru saada. Seega ei soovi nad erasektorist tulevatest kuldmunadest loobuda.“

Jefferson ütles, et Hiina valitsus pole kunagi „linnud puuris“ mõtteviisist loobunud. See suhtumine on ka praegusel presidendil Xi Jinpingil. 1980ndatel „majanduse avamise“ protsessis suurt rolli mänginud Chen Yun ütles toona, et reformide järel peaks erasektor toimima nagu „lind puuris.“ Turumajandust piiraks puuri seinad, mis peegeldavad majanduse keskjuhtimist.

Mike ütleb, et valitsuse kohtumisi ettevõtjatega ta ei usalda. Tema arvates on peamiseks probleemiks see, et neid ei juhi president Xi, keda ta kutsub keisriks. Kui keegi teine juhtpositsioonil on, siis iga tehtud otsuse võib president tühistada ning Hiina ühiskonnas on poliitika tähtsam kui majandus. Tema sõnul on partei prioriteediks valitsuse kulutused ning võimu hoidmine. See tähendab, et majanduse stimuleerimisel ei jõua raha tavainimeste kätte ja kõige enam saab sellest kasu eliit.

Mike’i sõnul on aina rohkem inimesi hakanud mõtlema Hiina majandust räsivate probleemide peale. Veel aasta tagasi süüdistasid inimesed probleemides USAd, mis peegeldas partei propagandat. Nüüd kurdetakse aina enam Hiina ühiskonnas levinud probleemide pärast, näiteks räägitakse palju rohkem ametivõimude korruptsioonist.

Mis saab tulevikus?

Hiina Kommunistlik Partei pole veel suuri stimuleerimismeetmeid kasutusele võtnud. Juunis alandas keskpank intressimäärasid ning kinnisvaraarendajatele võimaldati laenupikendusi, mis peaks tagama, et kodude ehitamine jätkub.

Aprillis jõudis maailma suurima võlakoormaga arendaja – Evergrande – võlausaldajatega laenude restruktureerimisel kokkuleppele. See annab võlausaldajatele võimaluse saada ligi ettevõtte Hongkongis asuvatele varadele.

Juuli alguses teatas Hiina peaminister Li Qiang, et peagi tuuakse avalikkuse ette meetmed, mis aitavad majanduses tekkinud probleeme lahendada.

Arvatavasti tuleb valitsus välja stimuleerimispaketiga, mille eesmärk on pooleli jäänud ehitusprojektid lõpule viia, ütles Graceffo. Ta lisas, et see ei suurenda aga nõudlust ning annab tööhõivele vaid ajutise tõuke. Osa nendest palkadest võidakse tarbimisse suunata, aga korterid ja ärimajad jäävad pikaajaliselt siiski tühjaks.

Graceffo ütles, et lühemas perspektiivis muutub Hiina majanduses seis halvemaks. Pikaajaliselt ei pruugi Hiina enam 5protsendilist majanduskasvu näha. Sellest kõrgema kasvuga oldi eelmistel kümnenditel juba ära harjunud. Hiina eesmärk ongi tänavu 5protsendiline majanduskasv.

„Ma ei näe, et pikaajaliselt kasv uuesti kiireneks,“ ütles Graceffo.