Jälgimisraha: Euroopa Keskpank kiirendab digieuro projekti

21.10.2025
Tõlkis: Tavidi analüütik Mait Kraun

Euroopa Keskpank on palganud suured tehnoloogiafirmad, kes loovad raamlepingu järgi vajaliku tehnoloogilise arhitektuuri uuele keskpanga digirahale (CBDC). Pole aga näha, et keskpank muretseks digirahaga kaasnevate ohtude pärast privaatsusele ja vabadusele, kirjutab ökonomist ja fondihaldur Daniel Lacalle oma blogis.

Järgnevalt avaldame Daniel Lacalle kommentaari:

Euroopa Keskpank (EKP) on kiirendamas digieuro plaani ning palkas selle arhitektuuri loomiseks maailma parimad tehnoloogiafirmad. Inimesed on aga õigustatult mures, sest keskpanga digirahaga (CBDC) kaasnevad tõsised privaatsuse riskid. Ka kommertspangad on mures, sest CBDC võib hakata tõsiselt piirama pangandussektori võimet laenata ja adekvaatselt toimida.

Keskpanga digirahad võivad olla ohtlik tööriist, sest need ohustavad privaatsust ja finantsstabiilsust ning võimaldavad rahapoliitika võimu veelgi suuremat tsentraliseerimist.

CBDC ei ole sama, mis elektrooniline raha. Digitaalne euro annab keskpangale pretsedenditult laiad võimalused inimeste tegevuse jälgimiseks. Erinevalt elektroonilistest maksetest annab keskpanga digiraha ametivõimudele otsese ligipääsu igale ülekandele ja hoiukontole. See tähendab, et kodanike finantsiline privaatsus kaob. See annab võimalused jälgida, kontrollida ja isegi karistada finantsilist käitumist, mis ei ole ametivõimudele meelepärane.

Lisaks sellele eemaldaks CBDC finantssüsteemist mehhanismid, mis piiravad uue raha juurdeloomet. Kommertspankadest ja krediidimehhanismidest minnakse mööda. See võimaldab vajadusel raha hulka koheselt suurendada, et finantseerida sellega valitsuse kulutusi. Tavapärased mehhanismid, mis valitsuse eelarvet kontrolli all hoiavad, kaovad.

Kommertspankadest mööda

Kommertspangad täidavad rahasüsteemis ülekande mehhanismi rolli. Kui see lüli ära kaotada, destabiliseerib see krediidiloomet ning võib juhtuda, et erasektori osatähtsus väheneb laenuturul järsult.

Digitaalse euro peamised pooltargumendid on efektiivsus ning võimalus rahapoliitikat paremini rakendada. Põhjalikul uurimisel need argumendid aga ei päde. Nimetatud kasud ei eelda tsentraliseeritud valuutat, veel vähem keskpanga kontrollitud rahapoliitika monopoli. Kui need oleks tegelikud eesmärgid, siis julgustaks poliitikud tsentraalse planeerimise asemel detsentraliseerimist ja konkurentsi. Tegelik eesmärk on suurem riiklik kontroll ning valitsuse kulutuste rahapoliitiline finantseerimine, mitte tarbijatele ja säästjatele mõeldud reaalsed parendused.

CBDC on tõendus sellest, et keskpangad ei soovi valuutat investorite (ja inimeste) jaoks atraktiivseks teha ning selle kaudu seda tugevdada. Selle asemel sunnitakse inimesi seda hoopis kasutama.

Raamlepingud tehnoloogiafirmadega

2025. aasta oktoobris sõlmis Euroopa Keskpank raamlepingud kümne suure tehnoloogiafirmaga, et välja töötada kavandatava digieuro peamised toimimise ja infrastruktuuri komponendid. Lepingute koguväärtus ulatub 1,1 miljardi euroni. Ettevõtete hulka kuuluvad Giesecke+Devrient (loob võrguühenduseta makselahendusi), Feedzai (kasutab tehisintellekti pettuste tuvastamiseks), Almaviva ja Fabrick (arendavad mobiilseid rahakotirakendusi) ning Senacor FCS (tagab makseandmete turvalise jagamise).

Need raamlepingud valmistavad euroala ette digieuro võimalikuks kasutuselevõtuks 2029. aastal. Lepingutega on kaetud tarkvaraarendus, turvalisus ning pettuste tõkestamine.

EKP ütleb, et need lepingud on vaid osa planeerimisest ning valuutat ei hakata emiteerima enne, kui võetakse vastu vajalikud seadused ning projekti järgmised faasid on heaks kiidetud. Tehnoloogiafirmad aitavad disainida ja testida mitmeid tehnilisi üksikasju, olgu selleks reaalajas pettuste tuvastamine või digirahade kasutamine võrguühenduseta. Mitte ükski neist ei keskendu privaatsuse tagamisele, valitsuse kontrolli piiramisele või olemasolevate krediidimehhanismide säilitamisele.

Mure privaatsuse pärast

Euroopa kommertspangad on mures, et digieuro võib mõjuda kahjulikult nende põhitegevusele. Neil on õigus. Mitmed Euroopa Parlamendi seadusandjad arvavad, et jaeklientidele mõeldud digieuro sunniks viima suure osa hoiustest kommertspankadest keskpankade kontodele. Keskpangal oleks ligipääs kõikide kodanike finantsandmetele. See tekitab tõsist muret privaatsuse pärast. Riskid on õhus isegi juhul, kui keskpangad „lubavad“ neid andmeid mitte kasutada.

Pangad ütlevad, et digieuro viiks erakätes olevast finantssüsteemist raha välja, raskendades finantsasutuste laenutegevust. Selline tsentraliseeritud süsteem eelistaks perede ja ettevõtete asemel valitsuste kulutuste rahastamist. Pangad peavad ka enda süsteemid uue digirahaga vastavusse viima ning looma vastava infrastruktuuri. Sellega kaasnevad suured kulud. Regulatsioonid on hetkel ebaselged ja ähmased ning privaatsuskaitse on parimal juhul lihtsalt defineerimata.

CBDC võimaldab keskpankadel näha kodanike kõiki finantsilisi otsuseid ja ülekandeid. See annab valitsusele võimaluse kasutaja finantstegevust uurida, piirata või teatud tegevusi isegi karistada. Keskpank saaks digieuro abil kiiresti suurendada ka ringluses oleva raha hulka, möödudes mehhanismidest, mis kaasnevad krediidinõudlusega pangandussektoris. Sisuliselt eemaldab CBDC piirangud inflatsioonilt ning paneb rahapoliitika sõltuma sellest, mille peale poliitikud raha kulutada soovivad.

CBDC surub kommertspangad paratamatult marginaalsesse rolli, tsentraliseerides finantsvõimu poliitikute ja tehnokraatide kätte.

Jälgimisühiskonna tööriist

Keskpankade praegune iseseisvus ning privaatsust tagavad seadused ei pruugi olla lahendus. Võimu tsentraliseerumine on alati oht, ka privaatsust kaitsvate seaduste ning keskpankade väidetava iseseisvuse kontekstis.

Keskpangad on pidevalt allunud poliitilisele survele kasutada valitsuste rahastamiseks rahapoliitilisi tööriistu. Digieurost saab järjekordne tööriist, mille abil on võimalik piiramatult kulutada ning valuuta väärtust lahjendada. Pangandussektor on viimane mehhanism, mis sellist tegevust piirab.

Kui valitsused tahaksid päriselt suuremat efektiivsust, innovaatilisi tehnoloogilisi lahendusi ja tugevamat valuutat, mis oleks globaalselt aktsepteeritud, peaksid nad julgustama hoopis detsentraliseerimist ja konkurentsi, mitte vastupidi.

Digieuro on jälgimisühiskonna tööriist, mis on maskeeritud rahaks. Valitsused teevad kõik selleks, et kasutada seda oma eelarvete otseseks rahastamiseks. Kui te usute, et need samad majanduspoliitikud, kes on lasknud võlatasemetel ja kulutustel täielikult kontrolli alt väljuda, hakkavad valuuta ostujõudu kaitsma, siis te elate fantaasiamaailmas.