13.04.2026
Autor: Tavidi analüütik Mait Kraun

USA otsustas pärast rahukõneluste läbikukkumist Hormuzi väina ise kontrollima hakata. See on naftahinnad taaskord tõusma pannud. Võimalik, et ameeriklastel on selles sõjas kaks varjatud eesmärki, mida täna analüüsin.

Esimene tees USA varjatud eesmäkide kohta on, et ameeriklased tahavad majanduslikult nõrgestada riike ja regioone, kes on nende suurimateks konkurentideks rahvusvahelises kaubanduses: Aasiat, Euroopat, Lõuna-Koread ja Jaapani. Kõik nimetatud regioonid ei suuda ise piisavalt energiat toota ning sõltuvad seega nafta ja maagaasi puhul suuresti impordist.

Ameeriklastel on kõne all olevate riikidega negatiivne kaubandusbilanss – teisisõnu USA import nendest riikidest ületab märgatavalt eksporti. Energiahindade kasv survestab sealseid majandusi ning aitab seeläbi kaubanduse puudujääki vähendada.

Teine tees USA varjatud eesmäkide kohta on, et ameeriklased püüavad vähendada inflatsiooni kaudu oma riigivõla reaalväärtust. Selleks tekitatakse finantsilise repressiooni keskkond, kus võlakirjade väärtus kahaneb ning võlatase majandusega võrreldes väheneb. Kuna see toob kaasa ka intressimaksete kasvu, siis püütakse seda teha järk-järguliselt ja kontrollitult.

Mõistagi ei ole tegemist avalike ja USA poolt deklareeritud eesmärkidega. Ent arvestades ameeriklaste viimaste aastate hektilist poliitikat ning vastandumist, ei ole need varjatud eesmärkidena minu hinnangul sugugi välistatud.

Arvatavasti on tegemist ka osaga USA pikaajalisemast poliitikast, millega püütakse meeleheitlikult kinni hoida oma hegemooni staatusest maailmas. Ka eelmisel aastal maailma riikidele kehtestatud tariifid on osa nendest püüdlustest. Praeguse tegevusega ollakse aga ilmselt iseendale jalga laskmas, sest Iraani sõda on selgelt nõrgestamas petrodollari positsiooni maailmas. Samuti võib Iraani sõda kujuneda sisepoliitiliselt oodatust palju kulukamaks. Need poliitikad võivad küll USA positsiooni maailmas lühiajaliselt parandada, aga pikaajaliselt on need nõrgestavad, kuna lõhuvad usaldust.

Kogu valemis ei saa alahinnata ka Iisraeli mõju USA välispoliitikale. Iraani sõda teenib suuresti just Iisraeli välispoliitilisi huve.

Kas USA püüab konkurente nõrgestada?

USA teatas pärast Pakistanis toimunud rahukõneluste läbikukkumist, et sulgeb nüüd ise Hormuzi väina. See tähendab, et enam ei saa sealt läbi ka Iraani enda laevad. Nafta hind hakkas uudise peale jälle kiiresti tõusma.

See toetab teesi, et Iraani sõjaga püütakse nõrgestada USA peamisi konkurente kaubanduses – Hiinat, Euroopat, Lõuna-Koread ja Jaapani, kes ei suuda ise piisavalt energiat toota ja on seetõttu sõltuvad impordist. Kuigi hinnad tõusevad ka USAs, siis ameeriklased suudavad kõik oma energiavajadused erinevalt paljudest konkurentidest ise ära täita.

Juba praegu on näha, kuidas Aasias, kes on Lähis-Ida naftast ja maagaasist enim sõltuvuses, on hinnad tõusnud kiiremini kui mujal maailmas. Enne sõja algust olid diislikütuse hinnad Aasias madalamad kui Euroopas. Praeguseks on diisli hinnad Aasias aga juba umbes 20 protsendi võrra kõrgemal kui Euroopas.

Nafta ja maagaasi kallinemine annab USA-le eelise

Kuigi energiahindade kasv survestab ka USA majandust, siis mõju on tunduvalt väiksem kui energiat importivate riikide jaoks. Eriti tugevalt tuleb see esile maagaasi puhul, kus näiteks hinnaerinevused Aasiaga on mitmekordsed. Kõik see tähendab, et energia sisendkulud kasvavad Aasias ja Euroopas kiiremini kui USAs. See annab ameeriklaste tööstusele suhtelise eelise.

USAs kaubeldakse WTI toornaftaga ning ülejäänud maailmas Brenti toornaftaga. WTI ja Brenti hinnavahe kasvas märtsis järsult, ulatudes kuu jooksul keskmiselt 11 dollarini barrelist. Enne sõda oli hinnavahe ca 4 dollari juures. Peamisteks põhjusteks on USA suuremad varud ning hüppeline laevade rendihindade kasv.

Kui enne sõda teenisid tankerid keskmiselt umbes 70 000 dollarit päevas, siis märtsi lõpuks oli see kasvanud juba 230 000 dollarini. Selle pealt teenivad hetkel peamiselt USA laevandusfirmad. Lisaks oodatakse, et ameeriklaste päevane naftaeksport ületab aprillis 5 miljoni barreli piiri, mis oleks ühtlasi ka uus rekord. Peamiselt on eksport kasvanud just tänu Hormuzi väina sulgemisele. Euroopa ja Aasia konkureerivad nüüd USA nafta pärast, et katta Hormuzi väina sulgemisest tulenev puudujääk.

Maagaasi puhul on hinnaliikumiste mõju veelgi suurem. Eelmise nädala lõpus jõudis miljoni Briti soojusühiku (Mmbtu) maagaasi hind Aasias 19 dollarini. USAs on vastava ühiku hind aga sõja algusest alates ülepakkumise ja kõrgete varude tõttu langenud 2,7 dollarini. Käärid on järsult kasvanud just pärast sõja algust. Aasias on hinnad tõusnud üle 80 protsendi, USAs on need samal ajal aga hoopis langenud.

Hiina majandus ei ole küll maagaasist nii suures sõltuvuses kui Euroopa, Jaapan või Lõuna-Korea, kuid nende peamise energiaallika – kivisöe – hinnad on samuti sõja algusest alates tõusnud.

Allpool oleval graafikul on näha, kuivõrd palju on kasvanud maagaasi hinnaerinevus Aasia ja USA turgude vahel. Hinnavahe oli ka varem suhteliselt suur, sest USAs on maagaasi turg olnud suuresti lokaalne. Viimasel ajal on USA suurendanud ka eksporti, peamiselt Euroopasse, et asendada Venemaa maagaasi.

Kõrgemad energiahinnad tähendavad Aasia, Euroopa, Lõuna-Korea ja Jaapani tootjate jaoks tunduvalt suuremaid sisendkulusid. See tähendab, et nende kaubad muutuvad kallimaks ning konkurentsivõime võrreldes USAga kahaneb. Lisaks sellele teenivad USA energiafirmad ka suuremaid tulusid. Tõsi, hinnakasv on ka USAle endale sisepoliitiliselt kahjulik, kuid see on hind, mida ilmselt ollakse nõus maksma varjatud eesmärkide täitmiseks.

Teine eesmärk: finantsiline repressioon

Energiahindade kasv tähendab inflatsiooni kiirenemist. Inflatsioon ehk raha väärtuse langus aitaks ameeriklastel vähendada oma riigivõla reaalväärtust. Vältimaks suuri turgude raputusi püütakse riigivõla koormat inflatsiooni abil vähendada järk-järguliselt.

Kui raha väärtus langeb, siis muutub olemasoleva võlakoorma teenindamine kergemaks. See tähendab, et varasemalt soetatud võlakirjade väärtus langeb ning intressimäärad turul liiguvad üles.

Tõsi, USA valitsus soovib samaaegselt maksta võla pealt ka võimalikult madalaid intresse. Seega on vaja kõrgemat inflatsiooni ja madalaid intresse jooksutada kordamööda. Seda tuleb teha järk-järguliselt, et kogu süsteem järsu intressikasvu tõttu õhku ei lendaks. Selleks, et plaan töötaks, tuleb tegelik inflatsioon hoida pikaajaliselt intressidest kõrgemal.

Iraani sõda juba tekitas intresside märgatava kasvu – kui enne sõda maksis USA valitsus 10aastase laenu pealt 3,9 protsenti intressi, siis märtsi lõpuks jõudsid intressid vahepeal enam kui 4,4 protsendini.

Kaks vastandlikku jõudu

Seega on protsessis kaks jõudu, millega püütakse mängida samaaegselt – inflatsioon aitab riigivõla reaalväärtust vähendada, kuid inflatsiooni kiirenemisega kaasnevat intressitõusu ei tohi samal ajal käest lasta. Võimalik, et oma rolli mängivad siin Kaimanisaarte kaudu USA riigivõla turul kunstlikult nõudlust tekitavad riskifondid. Selle skeemi kohta saab pikemalt lugeda siit.

Rahvusvaheliselt saadakse ameeriklaste mängust aga aru – nimelt nende püüdlustest vabaneda võlakoormast võlausaldajate arvelt. Paljud riigid on tulemusena USA riigivõlakirjadest loobumas ning suurendavad oma reservides kulla osakaalu. See on üks põhjustest, miks keskpankade kullaostud on olnud viimastel aastatel rekordilised. Huvi kulla vastu püsib keskpankade seas jätkuvalt kõrge.

Seda, kas ameeriklased suudavad võlga ja valuutat kordamööda devalveerida ilma suurema rahvusvahelise ja sisemaise usalduskriisita, selgub järgnevatel aastatel.