Kuld on oma ajaloolist reservvara positsiooni tagasi võtmas

07.05.2026
Tõlkis: Tavidi analüütik Mait Kraun

Kuld on taastamas oma rolli peamise reservvarana ning selle osakaal keskpankade reservides on naasmas oma ajalooliste tasemete juurde, kirjutab Bloombergi kolumnist John Stepek.

Järgnevalt avaldame John Stepeki arvamusloo, mis ilmus portaalis Bloomberg:

Iraani sõda algas kaks kuud tagasi. Pärast seda on varahindades toimunud mitmeid oodatud liikumisi. Näiteks nafta hind on väga palju tõusnud. Aga on olnud ka ootamatuid liikumisi – näiteks see, et ajal, mil Hormuzi väin on olnud suletud, on USA aktsiaturud teinud uusi rekordeid.

Paljude jaoks on kõige enam aga silma torganud kulla hinnaliikumine. Kuld, mida peetakse kaitseks geopoliitiliste kriiside vastu, on alates sõja algusest odavnenud enam kui 10 protsenti. Sellega on kuld alates sõja algusest olnud üks kehvemini esinenud varaklasse.

Üks Deutsche Banki makrostrateeg kirjutas hiljuti, et kuld hakkas langema pärast väga kiiret hinnatõusu ning seda ajal, mil ootused intressimäärade tõusu osas kasvasid (Iraani sõja inflatsiooniliste mõjude tõttu). Seega kulla praegune nõrkus ei ole täielik müsteerium. Küll aga tekitab see uue küsimuse: kas kulla pulliturg on läbi?

Sellele küsimusele vastamiseks peaksime vaatama, miks kulla hind üldse nii palju tõusnud on. Vastuse osas ollakse üldiselt konsensusel – erinevalt varasematest tõusudest on seekord eriti suur mõju olnud just keskpankade nõudlusel. Sellest tekib veel üks küsimus: kas keskpangad jätkavad oma reservide suurendamist?

Selles osas on huvitav vaadata Deutsche Banki uuringuid, mille on koostanud Mallika Sachdeva ja Michael Hsueh. Lühike kokkuvõte – nad leiavad, et tõenäoliselt keskpankade ostud jätkuvad. Sachdeva ja Hsueh näitavad oma uuringus, kuidas keskpankade kullareservide ajalugu seda teesi toetab.

Kuld oli rahasüsteemi osa 1970ndate alguseni, kuni USA president Richard Nixon otsustas kullastandardi kaotada. Kullastandardi ajal said teised riigid dollareid fikseeritud hinna alusel kullaks vahetada. Kuld, mille hind ei olnud peale kullastandardi kaotamist enam fikseeritud, tõusis terve kümnendi vältel ning saavutas oma hinnatipu 1980. aastal.

Seejärel tabas kulda pikaajaline hinnalangus – põhjadeni jõudis kuld alles 1990ndate lõpus ja 2000ndate alguses (toona müüs Ühendkuningriik poole oma kullareservidest). Seejärel turg pöördus ning algas massiivne pulliturg, mis kestis 2011. aastani.

Selle loo rääkimine tekitab mulje, et lõikasime kulla maailma rahasüsteemist välja ning pärast mõne probleemi lahendamist liikusid kõik uude maailma, kus uus standard oli USA dollar.

1990ndad oli tõeliselt ebatavaline kümnend

Deutsche Bank paneb asjad aga teise valgusesse, keskendudes oma uuringus keskpankade rollile. Analüütikud kirjutavad, et tõeline pöördepunkt saabus kulla jaoks 1990ndatel, mitte 1980ndatel. Nimelt oli kulla osakaal keskpankade reservides kuni 90ndateni „suurem kui fiat-dollaril,“ nentisid nad.

Teisisõnu – varasemalt hoidsid keskpangad rohkem kulda kui dollareid. Seega, mis muutus? Geopoliitika. Berliini müür langes. Jaapani varamull lõhkes. Konkurendid langesid ja USAst sai hegemoon. Lisaks sellele oli USA rahandus väga heas seisus ning inflatsioon kontrolli all.

See kõik muutis USA riigivõlakirjad kulla kõrval väga atraktiivseks alternatiiviks. Need olid likviidsed, maksid intressi ja nende varundamine ei maksnud midagi. Samal ajal kogus kaubanduses tuure globaliseerumine, mis tähendas, et arenevate riikide keskpangad said tänu kaubanduse ülejäägile oma kontodele hulganisti dollareid.

Selle tulemusel hakkasid arenenud riikide keskpangad kulda müüma. Kulla osakaal langes keskpankade reservides järsult. Kui 1980. aastal oli see 40 protsenti, siis 2008. aasta finantskriisiks oli see kukkunud 10 protsendini.

Sellest perspektiivist vaadatuna ei olnud USA dollarile üleminek seotud kulla lahtisidumisega rahasüsteemist. Põhjusteks olid rahulikum geopoliitika ning ülemaailmsete kaubandusmahtude kiire kasv. USA oli küllaltki healoomuline superjõud. See aitas dollaril saada kõige atraktiivsemaks reservvaraks, mida hoida.

Niipidi asjale lähendes võib hakata nägema, kuidas asjad saavad pöörduda. Geopoliitika muutub iga päevaga aina segasemaks ja kuigi „deglobaliseerumine“ on keeruline kontseptsioon, siis 2008. aasta oli pöördepunkt. Hetkel ei ole globaalse kaubanduse väljavaade eriti hea. Seega põhjus, miks USA dollar peaks olema dominantne reservara, ei ole enam nii selge. Oleme seda muutust juba praegu nägemas.

Alates eelmisest finantskriisist on arenevate riikide keskpangad olnud stabiilsed kullaostjad. Deutsche Bank tõi välja, et viimase 17 aasta jooksul on arenevad riigid ostnud umbes 225 miljonit troiuntsi kulda. Seega on arenevad riigid ostnud rohkem kulda kui arenenud riigid 90ndatel müüa jõudsid. Sellegi poolest on kulla osakaal arenevate riikide reservides ikka veel poole väiksem kui arenenud riikides.

Oleme jõudnud punkti, kus keskpankade kullaostud ning kulla hinnatõus on viimase nelja aastaga kulla osakaalu reservides kahekordistanud – praeguseks on need jõudnud 30 protsendini. USA dollari osakaal reservides saavutas oma tippu 2000ndate alguses, mil see oli umbes 60 protsenti. Praeguseks on see kukkunud umbes 40 protsendini.

Mis juhtub järgmisena? Deutsche Banki meeskond arvab, et trend veel kestab. Enne 1990ndaid kõikus kulla osakaal keskpankade reservides 40 ja 70 protsendi vahel. See tähendab, et reservid peaksid selle tasemeni jõudmiseks kasvama veel vähemalt 10 protsendi võrra. See võib vabalt juhtuda, kui arenevate riikide keskpangad jätkavad kulla kokkuostmist, et viia oma reservid lähemale arenenud riikide tasemetele. Teine võimalus on see, et vähendatakse dollarireservide osakaalu. Üks nendest stsenaariumitest – kulla kokkostmise jätkumine – on kulla hinna jaoks tunduvalt positiivsem.

Siinkohal on paslik mainida, et kuigi märtsis olid mitmed olulised keskpangad kulda müümas, siis kvartali lõikes on ostud eelmise aastaga võrreldes kasvanud, selgub Maailma Kullanõukogu andmetest.

Kuna USA on otsustanud, et hegemooni rolli nad enam nii oluliseks ei pea, siis on raske näha, kuidas arenevate riikide huvi oma varade hajutamise vastu väheneda võiks.

Lühidalt – kuld on võtmas tagasi oma reservvara positsiooni. See raamistik eeldab, et kuld ei ole tegelikult kuhugi läinudki. Lihtsalt 1990ndad oli ebatavaline ja imeväärne kümnend. Seega peaks sellel pulliturul olema veel mitmeid tõusufaase.

Investeerimise seisukohast rõhutaksin ma ikka ja jälle sama seisukohta. See, kuidas sa kullale lähened, sõltub varade allokatsioonist. Otsusta, milline osa sinu portfellist peaks kullas olema. Seejärel kohenda seda aeg-ajalt vastavalt sellele, kas sinu arvates on kuld üle- või alahinnatud. Üle ei tasu selles osas mõelda.