Miks on Šveitsi frank paberrahade ajastu usaldusväärseim valuuta?

29.05.2026
Autor: Tavidi analüütik Mait Kraun

Kui enamik maailma riikidest loobus kullastandardist juba 20. sajandil, siis Šveits hoidis oma valuutat kullaga seotuna märksa kauem. Šveits oli viimane riik, kus osaline kullatagatis püsis seadusandluses kuni 21. sajandi alguseni.

Investorite jaoks on Šveitsi frank olnud juba aastakümneid niinimetatud turvasadama valuuta – ehk likviidne valuuta, mida hoida keerulistel aegadel. Tihtipeale eelistatakse franki ka USA dollari ja euro ees. Enda eest räägib asjaolu, et frankides mõõdetuna on kulla hind tõusnud viimase 20 aasta jooksul tunduvalt aeglasemalt kui dollaris, euros, jeenis või naelas (vt. graafikut loo lõpus).

Kuna Šveitsi rahandus on enamjaolt korras, siis võib oodata, et frank saab olema valuutade odavnemise ajastul pesukorvi kõige puhtam särk. Ehk selle väärtus kahaneb kõige aeglasemalt.

Kuigi kuld on oma ajaloo ning piiratud koguse tõttu ülim turvavara, siis ajalooliselt on Šveitsi frank valuutadest kulla positsioonile ehk kõige lähemale jõudnud. Tõsi, täiesti võrreldavad nad praeguseks hetkeks enam siiski ei ole, sest sarnaselt teistele valuutadele on frank tänapäeval fiat-valuuta, mille juurdeloomine pole enam piiratud.

Kuidas frank sellisesse positsiooni jõudis?

Esimene Šveitsi frank loodi aastal 1850. Karmim rahapoliitika, mis aitas frangi positsiooni tugevdada, kujundati aga alles 20. sajandi alguses. Toona loodi tugev kullastandard, millest ei loobutud isegi sõdade ajal. Kullastandard on rahasüsteem, mille korral on riigi valuutat võimalik fikseeritud hinna alusel kullaks vahetada.

Eriti hästi tuli frangi tugevus esile esimese maailmasõja ajal, mil enamus Euroopa riike loobus sõja rahastamiseks kullastandardist. Šveits jäi aga sõjas neutraalseks ning säilitas kullaga seotud rahapoliitika.

Tõsi, teiste riikide poliitikate tõttu nõrgenes kullastandardi praktiline toimimine ka Šveitsis, ent täielikult sellest siiski ei loobutud. See andis frangile Euroopa valuutade ees selge eelise – frangist kujunes turvaline vara, kuhu ebakindlal ajal pageda.

Šveits otsustas 1815. aastal, et sõdades jäävad nad alati neutraalseks osapooleks. Neutraliteet suudeti säilitada isegi teises maailmasõjas. Praktikas ei olnud see aga lihtne ülesanne – riigi kaitsmiseks mobiliseeriti 400 000 sõdurit ning Alpidesse ehitati keerukad kaitserajatised. Šveitsi armee plaan oli muuta Saksamaa invasioon võimalikult kulukaks. Koos eduka diplomaatiaga plaan töötas.

Šveitsi neutraalsus hakkas kujundama ka riigi rolli Euroopas. Kui enamik Euroopast oli pidevas konfliktide ja poliitilise ebastabiilsuse tsüklis, siis Šveitsist sai erand – riik, mis jäi suurematest sõdadest puutumata ning säilitas institutsionaalse stabiilsuse.

Just see stabiilsus lõi aluse Šveitsi panganduse arengule. Investorid ja säästjad, kes otsisid turvalist paika varade hoiustamiseks, hakkasid aina enam vaatama Šveitsi poole. Riigist sai stabiilne finantskeskus ning seal arenes välja tugev pangandussektor. Lisaks sellele sai riigist peamine kulla ja valuutade vahendaja Euroopas. Tänaseks liigub suur osa maailma kullast läbi just Šveitsi rafineerimistehastest.

Kullastandardit hakati järk-järguliselt õõnestama

Kullastandardist loobumine toimus maailmas järk-järguliselt. Enne USA keskpanga ehk Föderaalreservi loomist (1913) kehtis näiteks USAs klassikaline kullastandard ning pangandus oli detsentraliseeritud. Maakeeli tähendas see, et inimesed said dollareid kõikides pankades alati fikseeritud kursi alusel kullaks vahetada.

Föderaalreservi loomise järel muutus rahaloome protsess lihtsamaks ning dollar oli edaspidi vaid osaliselt kullaga tagatud. Peale keskpanga uute regulatsioonide kehtestamist pidi kullareservidega olema tagatud minimaalselt 40 protsenti valuutast.

Kuna samal perioodil (1914) algas ka esimene maailmasõda, loobusid enamus Euroopa riikidest kullastandardist. Sellele järgnes 1929-1933 aastatel lääne ajaloo suurim majanduskriis ehk suur depressioon, mille ajal olid paljud riigid taaskord sunnitud kullastandardist loobuma.

Teise maailmasõja lõpuaastatel (1944) toimus Bretton Woodsi konverents, kus loodi uus globaalne rahasüsteem. Dollar seoti uuesti kullaga ning untsihinnaks määrati 35 dollarit. Oluline muutus võrreldes klassikalise kullastandardiga oli see, et USA kodanikud enam valuutat kulla vastu pankades vahetada ei saanud. Euroopa riigid tagasid oma valuutad aga dollariga, mis tähendab, et kullatagatis oli neil vaid kaudselt.

Šveits sidus ennast samuti Bretton Woodsi süsteemiga, aga säilitas suurema rahapoliitilise iseseisvuse kui enamik teisi riike. Frangi kurss liikus USA dollari suhtes suhteliselt stabiilses vahemikus, aga formaalselt ei olnud see samal moel fikseeritud nagu teiste riikide valuutad. Seega oli Šveits küll süsteemi sees, aga suurema iseseisvusega kui enamik riike. Kuigi klassikaline kullastandard kaotati ka Šveitsis, siis riigi rahapoliitika oli ka edaspidi kullavarudega tihedalt seotud. See tugevdas frangi kui turvasadama valuuta positsiooni veelgi.

Kullastandardist loobumine

1971. aastal otsustas USA toonane president Richard Nixon dollari kullast lahti siduda. Selle otsusega seoti kullast lahti ka kõigi teiste Bretton Woodsiga liitunud riikide valuutad (sest riikide valuutad olid omakorda seotud dollariga). Markantne on asjaolu, et Nixoni sõnul pidi kullastandardist loobumine olema “ajutine” ning peagi pidavat süsteem taastatama. Maailm läks aga üle fiat-valuutadele ja see ajutine süsteem kehtib tänaseni.

Kui kogu maailm läks üle fiat-valuutadele, pidi Šveits kohanema. Kuna teised valuutad ei olnud enam kullaga seotud, otsustati ka frangi kurss vabaks lasta. Küll aga säilitati kullaga seotud rahapoliitilised piirangud, mis teistes riikides enam ei kehtinud.

Šveitsi keskpangal oli seaduslikult sätestatud kohustus hoida märkimisväärseid kullavarusid, mis toetasid rahapoliitilist usaldusväärsust ning eristasid Šveitsi paljudest teistest arenenud majandustest. Šveitsi kullareservid püsisid riigi suurust arvestades aastakümneid väga kõrgel tasemel, ulatudes 90ndate lõpus ligi 2600 tonnini. See tähendab, et iga riigi elaniku kohta hoidis keskpank ligi 400 grammi kulda.

Šveits loobus kullatagatisest 2000. aastal

Šveitsis korraldati 1999. aastal referendum, kus hääletati uue põhiseaduse üle. Uuest põhiseadusest oli eemaldatud tingimus, et Šveitsi keskpank peab hoidma reservides teatud kogust kulda. Kuna referendum läks läbi, siis juba järgmisel aastal loodi seadused, mis võimaldasid frangi kullast ka praktikas lõplikult lahti siduda.

Seejärel müüs keskpank suure osa kullareservidest maha. Aastatel 2000-2005 müüdi kokku 1300 tonni kulda ja sarnaselt Ühendkuningriigile tehti seda ajalooliselt väga madalate hindade juures. Perioodil 2007-2008 müüdi veel 250 tonni ning tänaseks on Šveitsi reservides alles 1060 tonni kulda. Elaniku kohta on nende kullareservid aga jätkuvalt Euroopa suurimad – iga inimese kohta on keskpangal 121 grammi kulda.

Kuigi Šveitsi rahasüsteem pole seaduslikult enam kullaga seotud, on frank suutnud oma positsiooni rahvusvahelisel areenil hoida. Küllap annab sellest aimu asjaolu, et frangis mõõdetuna on kulla hind tõusnud viimastel aastakümnetel aeglasemalt kui euros või dollaris. See näitab, et frank on valuutade seas küll tugev, aga kulda see ei asenda.

Praeguseks maksab unts kulda 3544 franki. Riik müüs aga suure osa oma kullavarudest maha vähem kui 600 frangise hinna juures. Praegusel ajal, mil lääneriikide võlatasemed on tõusnud teise maailmasõja aegsetele tasemetele ning riigid liiguvad võlakriisile aina lähemale, on Šveitsi frangi roll taas aktuaalseks muutumas. Šveitsi võlakoormus moodustab vaid 15 protsenti riigi sisemajanduse koguproduktist, mis paneb riigi rahanduse väga heasse positsiooni. USAs on vastav näitaja juba üle 120 protsendi. Ühendkuningriigis ja Prantsusmaal moodustab riigivõlg üle 100 protsendi SKPst.

Küsimus on aga selles, kas ajalooliselt kujunenud usaldusväärsus on piisav selleks, et frank oleks tugev ka ajastul, mil kõik teised suured lääne reservvaluutad oma väärtust kaotavad?