Iraani sõda lõhkus petrodollari süsteemi

09.04.2026
Autor: Tavidi analüütik Mait Kraun

Aastakümneid on toiminud tõhus ringlus, kus USA tagas Lähis-Ida turvalisuse ning vastutasuks investeerisid sealsed riigid oma naftatulud Ühendriikide võlakirjadesse. See mudel sai Iraani sõjaga lõhutud, kirjutab investor ja finantsturgude ekspert Aaron Brown portaalis Bloomberg.

Olukorra mõistmiseks tuleks naasta aastasse 1974, mil Henry Kissinger sõlmis modernse ajaloo ühe tähtsaima finantsleppe. Saudi Araabia oli nõus hakkama oma naftat müüma dollaris ning paigutama naftatulu ülejäägi USA varadesse – peamiselt riigivõlakirjadesse. Teised laheriigid tegid sama. Vastutasuks pakkusid ameeriklased julgeoleku garantiisid ning stabiilset maailmakorda.

See kokkulepe oli elegantne enda lihtsuses. Nafta tarbijad maksid energia eest dollarites, dollarid jõudsid Riyadhi ja Abu Dhabisse ning sealt tagasi USA riigivõlga. Selline petrodollari süsteem aitas 50 aastat USA laenukulusid madalal hoida ja tsementeeris dollari rolli maailma reservvaluutana.

USA ja Iisraeli algatatud Iraani vastane sõda on sellesse kokkuleppesse aga mõra löönud – seejures valemi mõlemasse poolde.

Alustame impordi poolega. Alates 28. veebruarist, mil USA ründas Iraani, on keskpangad olnud viis nädalat järjest USA riigivõlakirjade netomüüjad. Välismaiste keskpankade poolt New Yorgi Föderaalreservis hoitavate võlakirjade kogumaht on langenud 82 miljardi dollari võrra, 2,7 triljoni dollarini. See on madalaim näitaja alates 2012. aastast.

USA 10aastaste võlakirjade intressid ei hakanud Lähis-Ida konflikti peale langema, kuigi võiks arvata, et investorid pagevad sellises olukorras turvalistesse varadesse. Selle asemel tõusid intressid 3,9 protsendi pealt mõne nädalaga 4,4 protsendini. Bank of America tegi olukorrast kuiva kokkuvõtte: “Välismaalased on USA riigivõlakirju müümas.”

Müügilaine mehhanism on üsna konkreetne. Türgi, India, Tai ja teised naftat importivad riigid on sattunud karmi aritmeetika keskele: naftahinnad on tõusnud enam kui 100 dollarini barrelist ja nende valuutad on dollari suhtes nõrgenemas. Valuutade langus surub kodumaised kütusehinnad veelgi kõrgemale. Selleks, et langust piirata, sekkuvad keskpangad valuutaturule, milleks on aga omakorda vaja dollareid. Kõige likviidsem vara, mida saab dollariteks konverteerida, on USA riigivõlakirjad. Seega müüaksegi dollarite saamiseks eelkõige USA riigivõlakirju.

Sarnast mustrit oleme näinud ka varem. 2020. aasta märtsis, mil maailma tabas koroonakriis, müüsid välismaised keskpangad kuu ajaga 109 miljardi dollari väärtuses USA riigivõlakirju. See episood lahenes aga kiiresti. Föderaalreserv lõi dollari nõudluse rahuldamiseks swap-liinid, turud rahunesid ning raha voolas tagasi võlakirjadesse. Võlakirjade turvasadama staatus püsis jõus.

Igas järgnevas kriisis toimis vana süsteem tavapäraselt – olgu selleks Ukraina sõja algus, Silicon Valley panganduskriis 2023. aastal või Hamasi rünnakud 2023. aasta oktoobris. Kõigi nende sündmuste ajal voolas raha võlakirjadesse, mitte nendest välja. See tõi kaasa intresside languse ja võlakirjade kallinemise. Kõik töötas.

Nüüd vaadake asja eksportijate perspektiivist ning mõelge, miks Iraani sõda on nendest episoodidest niivõrd erinev.

Tavapärase naftašoki ajal tähendavad kõrgemad naftahinnad laheriikide jaoks tulude kasvu. Petrodollarid voolavad seejärel dollarites nomineeritud varadesse, kaasa arvatud võlakirjadesse. Kõrgemad naftahinnad on ajalooliselt ja paradoksaalselt olnud USA riigivõla turu jaoks toetavad.

Seekord ei saa laheriigid oma naftat aga eksportida. Hormuzi väina sulgemine on nende barrelid seisma pannud.

Kuveidi, Iraagi, Saudi Araabia ja Araabia Ühendemiraatide (AÜE) päevane naftatootmine vähenes märtsis 10 miljoni barreli võrra. Saudi Araabia ja AÜE saavad ekspordiks kasutada teatud määral ka torujuhtmeid, kuid nende kaudu suudetakse liigutada vaid veerand sellest, mis liikus läbi väina. Katar teatas, et peatab maailma suurima veeldatud maagaasi tehase töö. Laheriikide majandusmudel – eksportida süsivesinikke ning paigutada saadud raha dollaris nomineeritud varadesse – on sisuliselt peatatud.

Petrodollari ringlus eeldab kahte liikuvat osa – dollarite teenimist ning dollarite investeerimist. Hetkel on peatatud mõlemad.

Kuveit, Saudi Araabia ja AÜE hoidsid jaanuari seisuga kokku 300 miljardi dollari väärtuses USA riigivõlakirju. Kõik need riigid teenivad nüüd nafta pealt vähem raha, kulutavad suuri summasid õhutõrje peale ning vaatavad üle oma dollariga seotud investeeringuid. Üks laheriigi ametnik ütles Financial Timesile, et mitmed riigid on oma lubadusi investeeringute osas üle vaatamas. Laheriikide suured riiklikud investeerimisfondid, kes on suure osa rahast paigutanud USAsse, on tegemas sama. Raha liikumise suund pole aastakümneid nii ebakindel olnud.

Lähis-Ida konflikt lihtsalt kiirendab juba käimasolevat protsessi. Välisriikide osakaal USA riigivõlas on langenud 2010ndate algusega võrreldes 50 protsendi pealt 32 protsendini. Keskpankadest said 2025. aastal USA võlakirjade netomüüjad. Kulla osakaal keskpankade reservides on tõusnud USA võlakirjade omast kõrgemaks. Viimati oli see nii 1996. aastal. Tegemist on olnud aeglaste protsessidega, mida on suuresti ignoreeritud. Iraani sõda võib need aga tõsiseks signaaliks muuta.

Tavapäraselt konstateeritakse, et USA riigivõlakirjadele pole head alternatiivi, sest tegemist on väga likviidse turvavaraga, mida keskpankadel vaja on. Osalt on see tõsi ja välismaa keskpangad ei loobugi USA võlakirjadest suurte ühekordsete müükidega. Kuid tuletan meelde, et “realistlikku alternatiivi pole” ning “küsimärkideta turvasadam” ei ole samaväärsed argumendid. Iraani sõda on seda erinevust näitlikult selgeks tegemas.

Dollaris nomineeritud varade kasutamine turvasadamana on alati lähtunud poliitilisest eeldusest, et globaalses kriisis täidab USA stabiliseerija ja kõrvaltvaataja, mitte agressori rolli. See valem muutub hetkel, mil USA ise on konflikti algataja ja see konflikt muutub ameeriklaste sõjaks. See muudab suhteid laheriikidega ning survestab nende eelarveid ja valuutasid. Võlakirjade müük tähendab aga omakorda, et investorid muutuvad USA eelarve olukorra pärast veelgi murelikumaks.

Kissingeri 1974. aastal sõlmitud lepe elas üle külma sõja, lahesõjad, finantskriisi ja pandeemia. Praegust konflikti see aga üle ei ela. Petrodollari ringlus on alati olnud poliitiline lepe, mis nägi välja kui finantsiline lepe. Nüüd, mil poliitika on muutunud, järgneb ka finantsmaailm.