Kõik ei ole kuld, mis hiilgab: kuidas võltsingut ära tunda?

Leidub mitmeid metalle, mille väline ilme on kullale sarnane. Ehtsa kulla ja võltsingu eristamine võib mõnikord tunduda keeruline, ent see ei ole siiski nii raske kui esmapilgul tunduda võib. Siin on mõned kasulikud nipid selleks, kuidas seda teha.

Enamasti kasutatakse kulla jäljendamiseks messingit, vaske, volframi või muid odavamaid metalle. Neid materjale saab üle kullata või värvida nõnda, et need kullaga võimalikult sarnased oleksid. Kullal on aga teiste metallidega võrreldes omadusi, mis aitavad seda selgelt teistest metallidest eristada ning tuvastada, kas tegemist on kullaga või mitte.

Ehtne kuld ei tuhmu

Tänapäeval leidub mitmeid üsna arenenud võltsimise tehnikaid, mille tuvastamiseks läheb reeglina tarvis eksperdi silma ja varustust. Näiteks metallide galvaanilise katmise puhul on silmaga vaadates üsna keeruline öelda, kas tegemist on kullaga või mitte. Veidi kehvema võltsimise puhul on võimalik välise vaatlusega aga võltsing ära tunda. Ehtne kuld on tihe, raske ning see ei tuhmu ega korrodeeru. Võltsitud kuld võib tunduda kollasem ja kergem. See võib olla tuhmunud ning kooruva või ebaühtlase värvusega.

Kuldehete puhul tasub alati otsida kullaproovi numbrit, mis näitab, kui suure osa eseme valmistamiseks vajalikust metallisulamist moodustab kuld. Näiteks kuldsõrmuseid ja kaelakette valmistatakse peamiselt prooviga 375 ehk 9-karaati, 585 ehk 14-karaati ning 750 ehk 18-karaati. Puhta kulla prooviks on 999, mis tähendab, et ese on valmistatud 99,9 protsendi ulatuses kullast.

Siin tuleb meeles pidada, et ka kullaproovi on võimalik võltsida, mille tõttu ehtel olev proovinumbri tempel selle ehtsust veel täielikult ei tõesta.

Magnet ja hape

Kahtluste korral on võimalik metalli ka mitmel moel testida. Algatuseks proovi kasutada magnetit. Kuld ei ole magnetiline, mille tõttu ei tohiks see magnetile reageerida. Kui asetada magnet kuldeseme lähedusse ja see magneti külge tõmbub, siis on see tõenäoliselt valmistatud mõnest teisest metallist või sulamist.

Kuld on tihe metall, mis tähendab, et ka väiksed tükid kulda on küllaltki rasked. Proovi selle raskust võrrelda mõne teise sarnase suurusega metallitükiga või siis hoopis teise kuldesemega. Selle meetodi puhul tasuks aga samuti silmas pidada, et petturid võivad kulla kaalu jäljendamiseks lisada sulamisse teisi kõrge tihedusega metalle.

Kulla ehtsust on võimalik kontrollida ka happekatsega ehk keemilisel meetodil, mille puhul lisatakse metallesemele väike kogus hapet. Järgnev reaktsioon näitab kulla puhtust, sest erinevate proovide puhul kasutatakse eri tugevusega happelahuseid. Happetest on aga mõistlik siiski professionaalide hooleks jätta, sest see nõuab spetsiaalseid lahuseid ja nõuetekohast kasutamist.

Kraapimine, viilimine

Ülekullatud ehte lihtsaks tuvastamiseks on võimalik teostada kraapetest. Selleks sobib uuritava ehte viilimine või kraapimine vastu tugevamat pinda. Näiteks saab kasutada keraamilise kruusi või taldriku põhja ning jälgida, kas ehte pealt maha kraabitud materjal on sama värvi, mis ehe ise.

Lisaks tekib võimalus näha ehte pealmisest kihist sügavamale ja uurida, kas kraabitud koht ehtel on sama värvi, mis ehte pind. Kui on kraapides või viilides näha, et kraabitud koha värvus erineb ehte pealmise pinna värvusest, võib kahtlustada, et tegu on ülekullatud ehtega.

Sukeldumismeetod

Kulla tihedus on 19,3 g/cm³, mis on kõrgem, kui enamikel teistel metallidel. Tihedus saadakse massi ja ruumala suhte järgi. Seega on võimalik ka koduste vahenditega määrata, kas tegu on puhta kullaga (proov 999) või mitte.

Selleks tuleb võtta kullast ese ning kaaluda see võimalikult täpselt, näiteks köögikaaluga. Edasi on tarvis kindlaks määrata ruumala, mida on võimalik teha sukeldumismeetodil. Tuleb võtta mõõteanum, millel on peale märgitud ruumala milliliitrites. Anum tuleb täita veega ning kirjutada üles algne näit. Järgmise sammuna uputatakse ese vette (kullast ese vajub kindlasti põhja) ja kirjutatakse üles uus näit. Uuest näidust lahutatakse algne näit ning saadakse eseme ruumala.

Enne arvutustesse laskumist tuleb jälgida, et ühikud oleksid õiged. Milliliitrid saab teisendada kuupsentimeetriteks (1 ml = 1 cm³) ning eseme massiühikuna kasutada gramme. Viimaks tuleb teostada arvutus, kus jagatakse mass (grammides) ruumalaga (kuupsentimeetrites) ja saadakse tihedus. Kui tegu on puhta kullaga saadakse tiheduseks 19,3 g/cm³.

Röntgenfluorestsents-spektroskoopia (XRF) abil kulla määramine

XRF on meetod, kus kasutatakse kulla määramiseks röntgenkiirgust. Uuritavale esemele suunatakse röntgenkiirgus, mis viib materjalis olevad aatomid ergastunud olekusse (aatomi sisekihi elektron neelab energia ja lahkub aatomist). Kuna ergastunud olek on ebastabiilne, siis aatomi välise kihi elektron kukub madalamale energiatasemele (aatomist lahkunud elektroni asemele). Toimuv protsess on relaksatsioon, mille käigus eraldub energia – fluorestsentskiirgusena, mis on iseloomulik kindlale aatomile. Mõõtes seda vabanevat kiirgust on võimalik määrata kulla sisaldust ja tuvastada teisi elemente, mida on sulamis kasutatud.

Niisiis on mitmeid võimalusi, kuidas välja selgitada, kas tegemist on tõesti kullaga või hoopis selle jäljendusega. Kui kahtled, tasub alati nõu küsida professionaalselt juveliirilt, kullassepalt või muult eksperdilt, kellel on olemas varustus ja vajalikud teadmised, et materjal eksimatult kindlaks teha.