Kuidas tekib hüperinflatsioon

Praegusel hetkel  paikneme me deflatsiooni keskmes.  Meid kõiki puudutav ülemaailmne surutis on nii kogunõudluse kui ka varade koondsummad enneolematu tasemeni kokku pigistanud. 2008. aasta septembris toimunud laenukrahhi järel on USA ja teised maailma riigid liikunud aeglaselt mööda deflatsioonispiraali serva.


Olukorraga võideldes on USA valitsus tekitanud märkimisväärse defitsiidi, püüdes tõsta kogunõudluse taset rahaliselt “stimuleeriva” kulutamise abil—klassikaline võte, mida on rakendatud juba ammusest ajast.


Ent kuigi stimuleerimine pole kaugeltki aeglane ja ebatõhus, on see samas osutunud tarbimiskulutuste languse tasakaalustamiseks lihtsalt ebapiisavaks.


Föderaalreserv omalt poolt on tegelenud usinalt kõikide varade (sealhulgas riigivõlakirjade) tugevdamisega, rakendades selleks “kvantitatiivset leevendust”.


Föderaalreservi hirmutab oht, et USA majandus võib langeda deflatsiooni surmaspiraali: likviidsuse puudumine viib madalamate hindadeni, need omakorda tööpuuduseni, see omakorda tarbimise vähenemiseni, see omakorda veelgi madalamate hindadeni, ning kogu majandussüsteem jääb kriginal seisma. Seetõttu on Föderaalreserv ostnud kokku erinevaid varasid, et lisada süsteemile likviidsust ning heita deflatsioonist tingitud külmumise vältimiseks varade hinnatasemele päästerõngas—ja jätkab seda ka edaspidi.  Lõppude lõpuks – kui su ainsaks tööriistaks on haamer, võtab iga probleem naela kuju.


Kuid sellist Föderaalreservi poliitikat—nimetagem seda siis “rahatrükkimiseks”, “likviidsussüstideks” või “varahindade stabiliseerimiseks” — on varjutanud krediidi kahanemine.  Täpselt samamoodi, nagu valitsus pole suutnud kompenseerida kogunõudluse langust stimuleerimise abil, on Föderaalreserv suurendanud küll oma bilanssi ligikaudu 900 miljardilt dollarilt 2008. aasta sügisel tänaseks umbes 2.3 triljoni dollarini, kuid täiendav 1.4 triljonit ei korva krediidikadusid. Parimal juhul on Föderaalreserv suutnud leevendada deflatsiooni halvimaid tagajärgi—kindlasti pole ta muutnud deflatsioonikeskkonda millekski inflatsiooni meenutavaks.


Tootlikkus on madal, tööpuudus kõrge, tarbijahinnaindeks all (ja mõnede arvestuste kohaselt isegi negatiivne) — lühidalt öeldes, kõikjale on suurte tähtedega kirjutatud “deflatsioon”.


Seepärast tunduks praegu selles makromajanduslikus keskkonnas hüperinflatsioonist kõnelemine veidi . . . jabur.  Eks ju?


Sugugi mitte: julgen väita,  et järgmiseks sammuks meie ümber praegu valitseva ülemaailmse surutise allakäigutrepil on hüperinflatsioon.


Enamik inimesi peab mõtet, et Ameerika Ühendriikides võiks aset leida hüperinflatsioon, pigem fooliumist mütside kandjate, vandenõuteoreetikute ja ultraparempoolse ellujäämisõpetuse jüngrite arsenali kuuluvaks. Tegelikult ei vaevu enamik arukaid inimesi sel teemal kunagi vaidlema—kõik teavad, et üksnes lollid laskuvad vaidlusse endast rumalamatega.


Kuid üks väike osa neist (olgu nad õnnistatud!) võtavad siiski kätte ja asuvad hüperinflatsioonist jutlustavate hulludega vestlema. Need lahked hinged selgitavad püüdlikult, et deflatsiooni keskkonnas — kus tarbekaupade hinnad on enam-vähem stabiilsed, palkadele mõjub allapoole suunatud surve, varade hinnad langevad ja laenuturg tõmbub kokku—on inflatsioon võimatu. Hüperinflatsioon on seega veelgi rohkem võimatu.


Selline seisukoht näib olevat mõistlik—kui me langeme arvamuse lõksu, nagu kujutaks hüperinflatsioon endast inflatsiooni laiendust. Kui me usume, et hüperinflatsioon on lihtsalt steroide täis pumbatud inflatsioon, suurendatud inflatsioon, võimendatud inflatsioon, siis näib olevat selge, et meie praeguses deflatsioonimajanduse keskkonnas pole hüperinflatsioon üksnes midagi väga kauget, vaid ka täiesti naeruväärne.


Ent hüperinflatsioon ei ole laiendatud või võimendatud inflatsioon. Inflatsioon ja hüperinflatsioon on kaks väga erinevat nähtust. Nad on sarnased väliselt (sest mõlemal juhul kaotab raha oma ostujõu), kuid mitte seesmiselt.


Inflatsioon leiab aset majanduse ülekuumenemisel olukorras, kus riigis on lisaks ekspansionistlikule laenukeskkonnale tarbimisnõudlus (töö ja toodangu osas) majanduskasvu tõttu niivõrd kõrge, et tarbekaupade hind tõuseb. See põhjustab ka kõikide muude kaupade ja teenuste hinnatõusu, et tootjad oma kulud kaetud saaksid. Oma olemuselt on tegemist nõudlusest tingitud nähtusega.


Hüperinflatsioon on usu kaotamine rahasse. Hüperinflatsiooni keskkonnas tõusevad hinnad samamoodi nagu inflatsiooni korral, kuid mitte seetõttu, et inimesed tahaksid oma töö või kauba eest rohkem raha saada, vaid põhjusel, et inimesed püüavad rahast vabaneda. Nad ei taha saada raha—nad tahavad vähem käibevahendeid, ning on seetõttu valmis maksma mistahes hinda kauba eest, mille puhul pole tegemist rahaga.


Praegusel  hetkel moodustab USA valitsuse võlg ligikaudu 100% SKT-st, aastane riigikassa defitsiit aga ligikaudu 10% SKT-st, ning lõppu pole näha. Föderaalreserv tegeleb omalt poolt riigivõlakirjade ostmisega, et finantseerida eelarve puudujääki, nii otseselt (hiljuti päevavalgele tulnud QE-lite’i juhtum) kui kaudselt (suurpankade kaudu). Föderaalreservi tegevusel on kaks eesmärki: esiteks valitsuse jõupingutuste toetamine kogunõudluse taseme säilitamisel, ning teiseks varahindade toetamine, et vältida edasist deflatsioonist tingitud lagunemist. Föderaalreservi arvestuste kohaselt viib kumbki tee—nii kogunõudluse taseme tõus kui ka varade koguväärtuse kasv—samale tulemusele: majanduse taastumisele.


Seda taastumist aga ei tule—just nii väidavad hiljuti meieni jõudnud uudised. Kõikide lootusrikaste lugude juures, mis räägivad “topeltlanguse vältimisest”, on ilmnenud, et meil ei õnnestunud seda vältida—tegelikult ei suutnud me juba esimesest langusest väljapääsu leida. Hoolimata kõikidest stimulaatoritest või likviidsusakendest viimase 2 aasta jooksul on möödapääsmatu fakt, et majandus on suundunud (ja suundub jätkuvalt) allapoole.


Ent nii valitsus kui ka Föderaalreserv poevad kasvõi nahast välja, rakendades endiselt vanu kulunud meetodeid “majandusseisu parandamiseks” — ühelt poolt stimuleerimist, teiselt likviidsussüste. (Vt minu kirjeldust defitsiidi kohta.)


Just need parandused kisuvadki meid veelgi rohkem serva poole. Miks? Sest majandus ei ole paremas olukorras kui septembris 2008—ning nii Föderaalreserv kui ka valitsus on oma panuse juba teinud. Pärast stimuleerimiseks ja bilansi paisutamiseks kulutatud triljoneid pole neil enam midagi järel, küll aga on nad suutnud saavutada üht: õõnestada riigivõlakirjade jalgealust. Nende poliitika on teinud riigivõlakirjadest USA rahandussüsteemi pakinööri—need on sõna otseses mõttes ainsad asjad, millel kogu majandus veel koos püsib.


Teiste sõnadega, riigivõlakirjad on nüüd “uued ja paremad sütikuga varad”. Kõik teavad, et nende väärtus on ülehinnatud; kõik teavad, et nende väidetav tootlikkus on absurdne—ja sellest hoolimata käivad kõik selle tõe ümber kikivarvul, otsekui oleks tegemist pommiga. Mida see tegelikult ka on.


Seega on hüperinflatsiooni skeem järgmine:


Ühel päeval, kui turul midagi erilist ei toimu, kuid üldine närviline õhkkond püsib otsekui kerge palavik (nagu see juba mõnda aega on olnud), leiab aset tarbekaupade põrge: väike, ent järsk tõus mõne vajaliku tarbekauba (näiteks nafta) hinnas.


See tekitab hüppe riigivõlakirjade tootlikkuses, sest varade haldurid vähendavad oma assigneeringuid ja keskenduvad surve all olevale kaubale, et kasumit teenida. (Tegelikult ei pruugi seda teha isegi varahaldurid, vaid nende kauplemisprogrammid.) Varahaldurid hakkavad riigivõlakirju müüma, sest nendest on saanud peamine varaobjekt, mida tuleb müüa.


Bernanke ja Föderaalreservi töömesilaste komistuskiviks ei saa mitte müügimaht, vaid ajastus. See juhtub vahetult enne suuremat riigivõlakirjade enampakkumist. Bernanke ja Föderaalreserv ostavad riigivõlakirju, lootes nii väljamüügile vastu astuda ja madalat tootlikkust säilitada—viimane on vajalik deflatsiooni tõrjumiseks. Kuid samal ajal soovivad nad ka riigivõlakirjade odavat finantseerimist. QE-lite on juba tegevuspaiga Föderaalreservile riigivõlakirjade otseseks ostmiseks ette valmistanud. Ja maailma lõppu see kaasa ei toonud. Seetõttu tunneb Föderaalreserv end kindlalt, liikudes edasi ja lootes lämmatada riigivõlakirjade tootlikkuse tõusu juba eos.


Riigivõlakirjade ost Föderaalreservi poolt leiab aset viisil, mis õhutab varahaldureid veelgi rohkem riigivõlakirju Föderaalreservi ootavatesse pihkudesse puistama. Seda riigivõlakirjade müüki ei ajenda hirm, vähemalt mitte alguses. Väga tõenäoliselt on selles olukorras umbes esimese 15 minuti vältel riigivõlakirjade müük korrapärane, ning seda teostatakse eesmärgiga (antud hetkel) needsamad võlakirjad hiljem veidi odavamalt tagasi osta.


Kuid Föderaalreserv tõlgendab seda müüki võlakirjapaanikana. Föderaalreserv on juba teadlik võlakirjaturu hirmust “riigivõlakirjamulli” ees. Seepärast avab Föderaalreserv nüüd likviidsuskanalid ja ostab kokku kõik vabad riigivõlakirjad, et säilitada “varahindade stabiilsust” ja “turgu maha rahustada”.


Suurpankadel on selles mängus otsustav roll. Ameerika zombide probleemiks on nimelt asjaolu, et neid pole riigistatud. Neile on antud parimad tingimused, mis kaasnevad riigistamisega—täielik likviidsus, raamatupidamis- ja normatiivsete eeskirjade peatamine—kuid neil on ka endiselt õigus tegutseda oma soovi järgi ja oma parimates huvides. Siit ka nende räiged preemiad, mida makstakse välja praktiliselt pankroti äärel seistes. Siit ka nende soovimatus nõrgenenud majandusele laenu anda. Siit ka nende väljaostusummad ja kiskjalikud ärikombed. Nad on mõistnud, et magusate väljaosturahade (ja mahlaste preemiate) saamiseks on nad pidanud Föderaalreserviga kaasa mängima ja riigivõlakirju kokku ostma, aidates nii varjata eelarvevõla rahaks realiseerimist, mis on toimunud alates sellest hetkest, kui Föderaalreserv alustas 2008. aastal nende bilansist “hapuks läinud varade” ostmist.


Ent nad ei pea täitma Föderaalreservi, veel vähem Riigikassa käske. Kuna neid tegelikult ei riigistatud, pole nad kellegi käpa all. Nad võivad tegutseda oma suva järgi—ning nende bilansis on terved laevatäied riigivõlakirju. 
Seega suurendavad suurpangad riigivõlakirjadega toimuvat nähes paanikat, tegutsedes oma parimates huvides: nad on esimeste hulgas, kes püüavad riigivõlakirjadest vabaneda. Nad moodustavad murdlaine serva.


Nüüd algab skeemi paanikafaas: varahaldurid—nähes riigivõlakirjade ulatuslikku kokkuostu Föderaalreservi poolt ja nende müüki “Ameerika zombide” poolt, mis toimub kõik vaid mõni päev enne suuremat riigivõlakirjade enampakkumist—paiskavad oma riigivõlakirjad massiliselt müüki. Nad teavad väga hästi, et USA majandus on ebakindel, valitsus kõrvuni võlgades, ning USA riigivõlakirjade olukord meenutab paljuski Kreeka krahhi. Nad ei ole lollid: kõik on teadlikud “riigivõlakirjamulli” võimalusest. Paljud inimesed—mina ise kaasa arvatud—usuvad, et Föderaalreserv, Riigikassa ja “Ameerika zombid” püüavad omavahelises riigivõlakirjade kauplemiskolmnurgas kokku mängida, viies tegelikult läbi varjatud raha ringlusse laskmist: Riigikassa emiteerib võlakirju eelarvekulutuste finantseerimiseks, suurpangad aga ostavad neid raha eest, mille nad on saanud Föderaalreservilt.


Küsimus, kas see ka tõepoolest nii on, ei puutu tegelikult asjasse—levinud arvamuse kohaselt on see nii. Ja paanika korral saab levinud arvamusest kauplemisstrateegia.


Seetõttu, kui Föderaalreserv hakkab riigivõlakirju aktiivselt kokku ostma, et nende hinda tõsta, leiavad kõik varahaldurid: “Nüüd on aeg rongilt maha hüpata.”


Pange tähele, et riigivõlakirjade kiire ja äkilise müügi otsusega ei liitu Hiina ja Jaapan—need kaks riiki jäävad tegelikult ainsatena vihmavarju hoidma. Esimestena paiskavad riigivõlakirjad müüki pigem Ameerika ja (sõltuvalt sündmuse toimumise kellaajast) Euroopa varahaldurid. See on äkkpaanika, mis meenutab paljuski möödunud maikuu välkkrahhi. Ülalpool kirjeldatud sündmused leiavad aset väga lühikese aja jooksul—tõenäoliselt vähem kui tunniga. Kuid erinevalt maikuu sündmustest ei tule seekord tagasipõrget.


Pange tähele ka asjaolu, et kogu selle müügitegevuse valguses säilib riigivõlakirjade tootlikkus, vähemalt esialgu. Miks? Sest Föderaalreserv, kes on otsustanud “stabiilse hinna” säilitada, takistab alguses tootlikkuse laienemist—mis ongi põhjuseks, miks niivõrd paljud üritavad võlakirju paaniliselt müüa: Bernanke pidurisüsteem ei leevenda turuolukorda, vaid muudab selle pigem liiga ahvatlevaks, et mitte müüa.


Esimesed varahaldurid või suurpangad, kes on oma riigivõlakirjadest lahti saanud, hakkavad otsima kohta, kuhu oma raha paigutada. Kuhu kõik see vaba raha läheb?


Tarbekaubad


Selle hirmsa päeva lõpuks saavutavad kõrgeima nõudluse kõik tarbekaubad—vääris- ja tööstuslikud metallid, nafta, toiduained jt. Kuid põhjuseks pole tavakodanike usalduse kaotus dollari suhtes (see juhtub mitmeid päevi ja nädalaid hiljem), vaid asjaolu, et kui riigivõlakirjad pole enam kindlaks hoiustamispaigaks, peavad kõik rahaomanikud leidma uue koha oma dollarite jaoks. Kuhu need paigutada? Suurde vanasse hoidlasse? Madratsi alla? Eurodesse?


Vastus on: tarbekaupadesse. Paanika ajal nähakse tarbekaupades ainsat kindlat hoiustamispaika, kui riigivõlakirjad peaks korraga turul paariateks osutuma—täpselt samamoodi, nagu nähti ainsat kindlat hoiustamisteed riigivõlakirjades, kui paljud hüpoteeklaenudega tagatud väärtpaberid 2007. ja 2008. aastal väärtuse kaotasid.


See ei puuduta tarbekaupade turul kaubeldavaid fonde ega derivatiive — need jäetakse (ja õigustatult) kõrvale kui riigivõlakirjadest veelgi ebaturvalisemad. Erinevalt 2008. aasta sügisele eelnenud ajast pööravad inimesed tähelepanu vastaspoole riskidele. Seetõttu hõlmab tung tarbekaupade järele üksnes reaalseid, käegakatsutavaid tarbekaupu. Selle paanikapäeva lõpuks on kaubahinnad tõusnud 50% kuni 100%. Nädala lõpuks on vastavad näitajad 150% kuni 250%. (Minu isikliku arvamuse kohaselt säilib kulla üle teatud kontroll, kuid suurima tõusu teeb läbi hõbe – kuni 100 dollarit untsi eest nädala jooksul.)


Kui kaubahinnad lakke kerkivad, saavad ka tavakodanikud hüperinflatsioonist maigu suhu. Eelkõige juhtub see bensiinijaamades.


Kui nafta hind kerkib ühe päeva jooksul 74 dollarilt 150 dollarini, ning seejärel nädalaga 300 dollarini—mis on paanika käigus täiesti võimalik—siis milline saab olema bensiinigalloni hind? 10 dollarit? 15 dollarit? 20 dollarit?


Mis siis juhtub? Rahvas—tavalised lihtinimesed—hakkavad meeleheitlikult tarbekaupu kokku ostma (kütteõli, toidukaupu, bensiini, mida iganes), tehes seda pigem nüüd, kui need on veel enam-vähem taskukohased, kui hiljem, mil seni 15 dollarit maksnud bensiinigalloni eest tuleks välja käia 30 dollarit.


Kui kõik otsustavad ligikaudu ühel ajal vahetada ühe kauba (raha) teise kauba (tarbekaupade) vastu, siis mis juhtub esimese suhtelise hinnaga ja teise suhtelise väärtusega? Vastus on lihtne: üks tõuseb lakke, teine variseb põrmu.


Kui inimesed pea kaotavad ja paaniliselt tarbekaupu kokku ostma hakkavad, variseb nende tavapärane finantsvarade süsteem (aktsiad, väärtpaberid jt) kokku: kõik püüavad kiiresti sularaha hankida, et see sama kiiresti tarbekaupade vastu vahetada.


Seega toimub kohe pärast riigivõlakirjade turu pöörist aktsiate katastroofiline langus, mis leiab aset tõenäoliselt mõne päeva jooksul pärast võlakirjapaanikat. See aktsiahindade kokkuvarisemine toob kaasa samasuguse plahvatusliku tarbekaubahindade tõusu.


Selline varade müümine tarbekaupade hankimise eesmärgil hakkab toimima ringleva skeemina: mitte miski ei suuda seda peatada. Kui see jõuab igapäevaellu, haarab tavainimesi paanika ning nad püüavad vabaneda püsivatest varadest—kestvuskaupadest, autodest, majadest—selleks, et hankida tarbekaupu, eelkõige kütteõli, bensiini ja toitu. Teiste sõnadega väljendudes: hüperinflatsiooni saabudes kaotavad reaalse maailma varad oma väärtuse.


Näib, et ühest asjast ei suuda hüperinflatsiooni skeptikud kunagi aru saada: hüperinflatsiooni korral ei kerki varade hinnad taevasse, vaid varisevad kokku, nii nominaalselt kui ka väärtuses tarbekaupade suhtes. 300 000 dollarit maksva maja hind langeb 60 000 dollarini või veelgi allapoole, või siis hoopis 50 untsi hõbedani—sest hüperinflatsiooni olukorras on maja väärtusetu, 50 hõbedakangi eest aga võite tegelikkuses osta kaupu, mida te vajate.


Ilmselt peavad asjalikud inimesed, kes on lugemisjärjega siiamaani jõudnud, mind täieliku jama ajajaks või parimal juhul omaenese kujutlusvõime ohvriks. Kui need asjalikud inimesed vaevuvad minu poolt ülalpool kirjeldatud stsenaariumi süüvima, väidavad nad, et valitsus—olgu siis Föderaalreservi või Riigikassa või mõlema kaudu—leiab kindlasti viisi, kuidas riigivõlakirju haarav paanika (kui seda üldse kunagi peaks esinema) tõkestada ning hüperinflatsioon peatada (kui selline tobe ja võõramoeline idee üldse kunagi Ameerikasse peaks jõudma).


Hmm: see tähendab siis, et valitsus päästab meid, eks? Hästi, ma küsiksin siis, kuidas ta seda teeb?
Võtame näiteks Föderaalreservi: kuidas suudaksid nemad riigivõlakirjade paanikat peatada? Vastus: ei suudagi. Föderaalreserv on juba riigivõlakirjade tagalat kindlustanud—perioodil 2008-09 oli nende strateegiaks suurpankade hapude varade kokkuostmine, nendega tehingute tegemine ning selle asemele riigivõlakirjade soetamine, jälgides samal ajal hoolikalt riigivõlakirjade võimalikke nõrkuse märke. Kui riigivõlakirjad nüüd väärtuse kaotavad, siis mida peaks Föderaalreserv tegema? Bernankel on laskemoon ammu otsas: ta vehib üksnes tühja püssitoruga. Kui riigivõlakirjade ümber tekib paanika ja ta neid tugevdamiseks kokku ostma hakkab, ajendab see üksnes teisi riigivõlakirjade omanikke neist vabanema – just nüüd, kui nendelt on veel võimalik midagi teenida. Kui kõik otsustavad riigivõlakirjad maha müüa, ei saa Bernanke ega Föderaalreserv midagi teha. Nad on täielikult saatuse hooleks jäetud—tegelikult on nad seda olnud juba mõnda aega. See pole lihtsalt neile veel kohale jõudnud.


Hüva, kui Föderaalreserv ei saa asjade käiku peatada, siis valitsus ju ikkagi saab, või kuidas?


Vastus on ei. Neil puuduvad vahendid riigivõlakirjadega seonduva paanika vältimiseks. Ja kui rääkida hüperinflatsioonist, siis mida täpselt teeks valitsus selle peatamiseks? Rakendaks hinnapiiranguid? See paneks üksnes musta turu vohama. Tooks sõdurid tänavatele? Ameerika on liiga suur. Pigistaks välja veel “stiimuleid”? Muidugi, pumpame veel rohkem raha kiirest hüperinflatsioonist haaratud olmemajandusse—tore on . . .


(Muide, minu arvates võib valitsus tegelikult olla piisavalt loll, et üritada nimetatud viimast varianti rakendada. Mõni Palini- või Bideni-sugune idioot võib vabalt toetada läbimõtlemata rahatrükkimise ideed, “et aidata kõiki töökaid ameeriklasi”. Ja kui nad selle ära teevad, toob see kaasa Ameerika enda tekitatud olukordi, kus inimesed kasutavad dollaripakke ahjukütteks. Tegelikult ma küll loodan, et poliitikud ei ole nii rumalad, et tõepoolest “hinnatõusuga võitlemiseks” raha juurde trükkima hakata—aga rumaluse puhul pole iial teada, millisel määral see võib ilmneda.)


Tegelikkuses suudaks valitsus olukorda parandada ainult juhul, kui ta otsustaks võtta peamised supermarketid ja bensiinijaamad enda kontrolli alla ning jagaks välja teatud tüüpi kupongilehed põhikaupade jaoks—mis tähendaks teiste sõnadega öeldes toidunormide kehtestamist. See aitaks vältida rahutusi ja kaitsta vaeseid, abitumaid ning vanu elanikke—kindlasti aga ei muudaks see peamist probleemi, s.t. hüperinflatsiooni.


“See kõik on täiesti naeruväärne,” kuulen ma juba kõrvus hüperinflatsiooni skeptikute vihast reaktsiooni. “Me elame üksnes läbi jaapanlaste kogemuse: nagu Ameerikas, rakendati ka seal ulatuslikke riiklikke stimuleerimisvõtteid (lõppude lõpuks leiutasid ju nad ise kvantitatiivse leevenduse meetodi) ja tulemust võime nüüd oma silmaga näha – stagnatsioon, aga mitte hüperinflatsioon.”


Kõik on õige: Jaapaniga võib tõmmata märkimisväärselt sarnaseid paralleele, välja arvatud ühe olulise erinevuse osas. Jaapani riiklik võlg on Ameerika omast  tohutult stabiilsem, sest Jaapani rahvas on säästlik—Jaapani võlg kuulub neile. Ameerikas on rahvas laostunud ja võlausaldajateks on suurpangad. Just sel põhjusel on Jaapani riiklik võlg kindel, Ameerika riigivõlakirjad aga võivad seebimullidena lõhkeda.


Seepärast arvangi ma, et Ameerikat ootab ees hüperinflatsioon—see mull on lõhkemise äärel. Ma usun, et kui see ei toimu sel sügisel, siis järgmisel kindlasti, igal juhul aga enne 2011. aasta lõppu.


Selle hüperinflatsiooni lävel seistes küsime me nüüd—mida me peaksime tegema?


Ürgse ellujäämisõpetuse järgijad püüavad pidevalt ette kujutada elu apokalüptilises Ameerikas. Konks seisneb aga selles, et tegelikult tuleks valmistuda eluks pärast apokalüpsise lõppu.


Esiteks tuleks loomulikult omaks võtta, et hüperinflatsioon võib tõepoolest aset leida—kuid sellele tuleb ka lõpp. See ei ole olukord, mis kestaks igavesti—Ameerikast ei saa mingit postapokalüptilist, ulmefilmidest tuttavat industriaalset tühermaad või lahinguvälja. Tuleb tunnistada, et sellel oleks oma võlu, kuid nii see ei lähe—või kui, siis ainult ellujäämisteoreetikute fantaasiates.


Selle asemel jõuab Ameerika pärast hüperinflatsiooni perioodi taas välja üsna samasse olukorda nagu täna—ainult et hirmsa pohmelliga. Tegelikult on hüperinflatsioonil ka omad head küljed. See puhastaks majanduse lõpuks kõikidest halbadest laenudest, mida Föderaalreserv ja valitsus keeldusid likvideerimast, kui neil aastatel 2007-09 selleks võimalus oli. See tooks kinnisvarahinnad tagasi realistlikumale tasemele. Ning lõpuks võiks katastroofiline hüperinflatsioon olla USA majanduse tervisele ja Ameerika rahva moraalile pikemaajalises perspektiivis kasulikum kui pikk ja veniv stagnatsioon. Küsige jaapanlastelt, kas nad oleksid kahele kaotatud aastakümnele eelistanud paari-kolme tõeliselt rasket aastat – vastust poleks ilmselt keeruline aimata. Kuid ma kaldusin teemast kõrvale.


Rothschild ütles: “Ostke, kui tänavatel voolab veri.” Hüperinflatsiooniks valmistumiseks tuleks luua enne selle saabumist mitmekülgne tugev investeeringukorv—ilma lihtaktsiateta, ilma turul kaubeldavate fondideta, ilma derivaatideta. Kui hüperinflatsioon algab ja asjalood halvaks (ja ikka tõeliselt halvaks) lähevad, siis võtke see korv ning—otse kriisi keskel seistes—ostke kinnisvara elamute kujul, samuti pikaealiste tööstusharude osakuid (eriti mäetööstuse, ravimitööstuse ja keemiatööstuse omi), kindlasti aga hoiduge lisaväärtuseta ettevõtetest, nagu näiteks tehnoloogia- ja lennufirmade või tööstusaktsiaid. Põhjuseks on asjaolu, et hüperinflatsiooni haripunktis on kõige väärtuslikumad varad enneolematult odavad—eriti lihtaktsiad ja eriti kinnisvara.


Mul pole aimugi, mis juhtub siis, kui me jõuame punkti, kus 100 dollari eest ei saa enam tassi kohvigi osta—kuid ma tean, et pärast sellist hüperinflatsiooni perioodi saame me omale “uue dollari” või mõne muu rahaühiku, olles vanalt dollarilt mõned nullid sabast ära võtnud, ning asjad hakkavad aeglaselt taas normaliseeruma. Ma ei kujuta ette, milline see uus normaalsus saab olema. Mind ei üllataks, kui sellega kaasneks teatud pseudo- või reaalne diktatuur, ning kindlasti ka teatud tüüpi palga- ja hinnapiirangud—ma ütleksin, et see on tõenäoline, kuid praegu pole sel tähtsust.


Küll on aga oluline fakt, et praegune olukord enam kaua jätkuda ei saa. Meetmed, mida on rakendatud  meid hetkel ümbritseva ülemaailmse surutise leevendamiseks, on seda üksnes teravdanud—stimuleerimine avaldab survet riigivõlakirjadele, mille seisundit Föderaalreserv kindlustada püüab. Kõigel  sellel ei saa ilmselt olla õnnelikku lõppu. Seepärast  valmistuvad targad selleks, mis nende arvates edaspidi juhtuma hakkab.


Ma usun, et  meid ootab ees hüperinflatsioon. Loodetavasti olen suutnud teile selgitada, miks see nii on.

http://gonzalolira.blogspot.com/2010/08/how-hyperinflation-will-happen.html


Tavidist

Tavid pakub investeeringu münte võimalikult madala hinnaga. Meie kliendid on sellest teadlikud ja seetõttu on rohkem kui kunagi varem valmis ostma meie tooteid, jaotamaks riski teiste varaklasside vahel.

Viimased uudised

Partnerid