Ajalugu
Kalifornia kullapalavik viis 20-dollarilise Double Eagle'i kuldmündi vermimiseni
Vaevalt teadis mees nimega Samuel Brannan San Francisco tänavaid mööda üles-alla joostes ja „Kuld! Kuld Ameerika jões!“ karjudes, et sellest saab algus 19. sajandi suurimale kullapalavikule. Brannan võis olukorraga päris rahul olla, kuna talle kuulus ainus tööriistapood San Francisco värskelt avastatud kullaväljade läheduses, mis müüs kirkasid, labidaid ja kullapanne.
Kulla müstiline lumm on võlunud inimesi tuhandeid aastaid. Kalifornia mägede ja jõgede enneolematu rikkus põhjustas hulluse. Kaliforniasse saabus sadu, tuhandeid ja kümneid tuhandeid mehi, järgnedes kulla kutsele, mis meelitas ja hullutas kiiresti rikastuda soovijaid. Rahvasteränne San Franciscosse oli nii suur, et 1846. aasta viiesaja elanikuga vaiksest asulast oli 1852. aastaks saanud 35 000 elanikuga õitsev linn. Aastaks 1855 oli Kaliforniasse jõudnud hinnanguliselt 300 000 eri vanuses inimest erinevatelt elualadelt ja eri rahvusest.
Ja kulda oli palju! Oli tavaline, et kullapalaviku alguses saabunud kullakaevaja leidis paari päevaga kümnete tuhandete dollarite väärtuses kulda, kasutades ainult seliseid algelisi tööriistu nagu kirka ja pann. Kulda oli nii palju, et tervel läänerannikul hakkasid kaupade ja teenuste hinnad tõusma. Aastaks 1853, ainult viis aastat pärast kullapalaviku algust, oli Kalifornia ojadest ja jõgedest leitud umbes 373 tonni kulda, mis teeb tänapäeva hindades umbes 15 miljardit Ameerika dollarit.
Hetkel, mil kuld hakkas jõudma rahapajadesse, sai kiiresti selgeks, et seni kasutusel olnud kuldmüntide (2,5-dollariline veerand Eagle'it, 5-dollariline pool Eagle'it ja 10-dollariline Eagle) väärtus oli liiga väike saabuva kullakoguse jaoks. Kongress langetas 3. märtsil 1849 otsuse anda välja 20-dollariline Double Eagle'i kuldmünt, mis sisaldas täpselt kaks korda rohkem kulda kui senine 10-dollariline Eagle. Uut münti hakati hulgi vermima aasta hiljem, 1850. aastal.
20-dollariline stimuleeris Ameerika Ühendriikide majandust
Aastatel 1850–1933, mil Kalifornia rikkalikud kullakaevandused turgu lakkamatult kullaga varustasid, vermiti 20-dollarilisi Double Eagle'i kuldmünte katkematult. Iial varem ei oldud Ameerika Ühendriikides nähtud nii suurt ja kiiret kullavarude kasvu. Käibesse jõudnud kuld mõjutas vahetult finantssüsteemi, see päästis valla majanduskasvu kiirendavad ahelreaktsioonid.
Läänerannikul suurenes nõudlus toidu, riiete, tööriistade, luksuskaupade ja rasketehnika järele. Kui mingi kauba või teenuse osas tekkis defitsiit, tõttasid ettevõtlikud migrandid seda kohe pakkuma. Nii hakati näiteks tootma kaevandamistehnikat: kivipurustajaid, kaevanduses kasutatavaid kärusid ning puure, aurumootoreid ja süvendusmasinaid. Masinaehitus vajas palju rauda ja Põhja-Kaliforniasse loodi rauatööstus. Tosinad valukojad üle riigi sulatasid ja vormisid rauda, valmisid püssirohutehased ja laienes puidutööstus, sest suurenes nõudlus uute majade järele. Aastaks 1870 tegelesid mitmed tuhanded töölised San Francisco ümbruses kaevandusseadmete tootmisega.
Põllumajandus ja toiduainetööstus arenesid jõudsalt, sest toita oli vaja palju uustulnukaid. Viljapõllud kõrvuti veskitega, karjafarmid koos tapamajadega ja viinamarjaistandused ühes veinikeldritega said väga kasumlikeks ärideks. Kui 1847 ei olnud Kalifornias ühtegi kommertsveskit, siis aastaks 1865 oli töös juba rohkem kui 200 veskit, mis ei varustanud mitte ainult kohalikku turgu, vaid ka Aasiat, Inglismaad ja Euroopat.
Tänu kaubamahtude suurenemisele ehtati teid, raudteid ja sadamaid, mille finantseerimiseks rajati pankasid ja finantsasutusi ehk lühidalt öeldes – Ameerika läänerannik õitses. Kuld, vormituna 20-dollarilisteks kuldmüntideks, voolas läbi Ameerika Ühendriikide majanduse. 20-dollariline Double Eagle ei soodustanud mitte ainult Ühendriikide majandust, vaid sellel oli oluline mõju ka ülemaailmsele kaubandusele.
20-dollarilise Double Eagle'i väärtus ja maailmakaubandus
Võrreldes teiste tolleaegsete kuldmüntidega oli 20-dollariline Double Eagle suur, sisaldades peaaegu terve untsi puhast kulda. Maailma kõige suurema väärtusega käibeloleva kuldmündi positsiooni säilitas Double eagle kuni 20. sajandini. Müntide suurel kaalul ja väärtusel oli palju eeliseid: neid oli odavam toota, lihtsam trantsportida ja valitsused ning pangad eelistasid neis hoida oma varasid.
20-dollariline Double Eagle oli sellel ajal suur raha. Puusepa palk 19. sajandil oli 2,3 dollarit päevas ja villatööstuses sai tööline 1,42 dollarit päevas. Müntide kõrge hind välistas nende kasutamise igapäevases kaubanduses, selle asemel kasutati neid rohkem rahvusvahelises kaubanduses ja sellega tagati ka Ameerika Ühendriikide dollarisertifikaadid (neid võib pidada tänapäeval paberdollariteks).
Kui 1854. aastal avati San Francisco rahapaja, saadeti 20-dollarilisi kuldmünte regulaarselt Euroopasse, Aasiasse ja Lõuna-Ameerikasse, et tasuda nendega kaupade eest. Sellisel moel sattusid miljonid 20-dollarilised Double Eagle'id hoiule välismaa pankadesse, saades osaks nende kullavarudest. Ka pärast esimest maailmasõda saadeti arvestatavad kogused Double Eagle'i münte sõjast räsitud Euroopasse, et rahastada laene selle ülesehitamiseks. 20-dollarilisest sai usaldusväärne münt, mis teenis rahvusvahelist kogukonda peaaegu sajandi, muutudes levinuimaks Ameerika kuldmündiks. Usaldus põhines muuhulgas asjaolul, et ehkki väikeseid muutuseid tehti, siis mündi kaal, mõõtmed ja proov jäid muutumatuks rohkem kui kaheksakümneks aastaks.
20-dollarilise Double Eagle'i disain
20-dollarilist Double Eagle'i kuldmünti on kaheksakümne aasta jooksul vermitud kahe eri kujundusega. Aastatel 1850–1907 vermitud müntidel on Leedi Liberty büst ja Ameerika Ühendriikide riigipitsat. Aastatel 1907–1933 vermitud müntide kujunduse lõi Ameerika skulptor Augustus Saint-Gaudens.
Liberty peaga kuldmünt – 1850 kuni 1907
Double Eagle'i kuldmündi ajalugu algab Robert Scotiga, kes oli Ameerika Ühendriikide rahapaja peagraveerija. Olles ametilt hõbesepp, oskas ta suurepäraselt raha graveerida ja tema tööd hindasid kõrgelt ka sellised tähtsad riigimehed nagu president Thomas Jefferson. Scotilt oli pärit Lady Liberty portree ja riigipitsatiga originaaldisain, mida avalikkusele tutvustati esmakordselt 1795. aastal 5-dollarilisel 1/2 Eagle'i kuldmündil. Algset kujundust muudeti ja 1850. aastal pandi see uuele 20-dollarilisele Liberty peaga Double Eagle'i kuldmündile.
Aastani 1907 püsis mündi põhikujundus sama, kuigi väikeseid muudatusi siiski tehti. Muudeti nimiväärtuse 20 dollarit kirjutamise viisi ja 1866 lisati moto "IN GOD WE TRUST" ("Me usume jumalasse"). Algselt ei olnud mündi disainis viidet Jumalale, kuid pärasti Ameerika kodusõda leiti, et sõjahaavadest paranemiseks on vaja jumalikku sekkumist. Seega hakkas Ameerika Ühendriikide riigikassa katsetama erinevaid religioosseid lauseid nagu: "OUR COUNTRY, OUR GOD" (Meie maa, meie Jumal), "GOD, OUR TRUST" (Jumal, meie usk) ja lõpuks ka "IN GOD WE TRUST" (Me usume Jumalasse).
20-dollariliste Double Eagle'i kuldmüntide konfiskeerimine ja sulatamine
Kui Ameerika Ühendriigid olid keset tõsist majanduslangust, sai 20-dollarilisest Double Eagle'i kuldmündist eelistatuim varandus. Inimesed otsisid võimalust vahetada väärtpaberid ja pangatähed kulla vastu ning finantssektor ja valitsus hakkasid muretsema kullavarude vähenemise pärast. Selle vältimiseks andis president Franklin D. Roosevelt aastal 1933 välja kurikuulsa korralduse 6102, mis käskis ameeriklastel vahetada oma kuld paberraha vastu. Kuldmündid, mida hoiti era- või valitsuse varakambrites, konfiskeeriti ja Ameerika Ühendriikide riigikassa sulatas need ümber – sel viisil haihtusid miljonid 20-dollarilised Double Eagle'i kuldmündid. Fakt, et Double Eagle'eid oli ulatuslikult kasutatud ka kaubanduses, andis neile siiski teatava eelise – välismaal asuvates varakambrites olevaid münte ei saanud arestida.