Ameerika Saint-Gaudensi Double Eagle

Ajalugu

Kalifornia kullapalavik viis 20-dollarilise Double Eagle'i kuldmündi vermimiseni

Kulla müstiline lumm on võlunud inimesi tuhandeid aastaid. Kalifornia mägede ja jõgede enneolematu rikkus põhjustas hulluse. Kaliforniasse saabus sadu, tuhandeid ja kümneid tuhandeid mehi, järgnedes kulla kutsele, mis meelitas ja hullutas kiiresti rikastuda soovijaid. Rahvasteränne San Franciscosse oli nii suur, et 1846. aasta viiesaja elanikuga vaiksest asulast oli 1852. aastaks saanud 35 000 elanikuga õitsev linn. Aastaks 1855 oli Kaliforniasse jõudnud hinnanguliselt 300 000 eri vanuses inimest erinevatelt elualadelt ja eri rahvusest.

Ja kulda oli palju! Aastaks 1853, ainult viis aastat pärast kullapalaviku algust, oli Kalifornia ojadest ja jõgedest leitud umbes 373 tonni kulda, mis teeb tänapäeva hindades umbes 15 miljardit Ameerika dollarit.

Hetkel, mil kuld hakkas jõudma rahapajadesse, sai kiiresti selgeks, et seni kasutusel olnud kuldmüntide (2,5-dollariline veerand Eagle'it, 5-dollariline pool Eagle'it ja 10-dollariline Eagle) väärtus oli liiga väike saabuva kullakoguse jaoks. Kongress langetas 3. märtsil 1849 otsuse anda välja 20-dollariline Double Eagle'i kuldmünt, mis sisaldas täpselt kaks korda rohkem kulda kui senine 10-dollariline Eagle. Uut münti hakati hulgi vermima aasta hiljem, 1850. aastal.

20-dollarilise Double Eagle väärtus ja maailmakaubandus

Võrreldes teiste tolleaegsete kuldmüntidega oli 20-dollariline Double Eagle kallis, sisaldades peaaegu terve untsi puhast kulda. Maailma kõige suurema väärtusega käibeloleva kuldmündi positsiooni säilitas Double eagle kuni 20. sajandini. Müntide suurel kaalul ja väärtusel oli palju eeliseid: neid oli odavam toota, lihtsam trantsportida ja valitsused ning pangad eelistasid neis hoida oma varasid.

20-dollariline Double Eagle oli sellel ajal suur raha. Puusepa palk 19. sajandil oli 2,3 dollarit päevas ja villatööstuses sai tööline 1,42 dollarit päevas. Müntide kõrge hind välistas nende kasutamise igapäevases kaubanduses, selle asemel kasutati neid rohkem rahvusvahelises kaubanduses ja sellega tagati ka Ameerika Ühendriikide dollarisertifikaadid (neid võib pidada tänapäeval paberdollariteks).

Kui 1854. aastal avati San Francisco rahapaja, saadeti 20-dollarilisi kuldmünte regulaarselt Euroopasse, Aasiasse ja Lõuna-Ameerikasse, et tasuda nendega kaupade eest. Sellisel moel sattusid miljonid 20-dollarilised Double Eagle'id hoiule välismaa pankadesse, saades osaks nende kullavarudest. Ka pärast esimest maailmasõda saadeti arvestatavad kogused Double Eagle'i münte sõjast räsitud Euroopasse, et rahastada laene selle ülesehitamiseks.

20-dollarilisest sai usaldusväärne münt, mis teenis rahvusvahelist kogukonda peaaegu sajandi, muutudes levinuimaks Ameerika kuldmündiks. Usaldus põhines muuhulgas asjaolul, et ehkki väikeseid muutuseid tehti, siis mündi kaal, mõõtmed ja proov jäid muutumatuks rohkem kui kaheksakümneks aastaks.

20-dollarilise Double Eagle'i kuldmündi disain

20-dollarilist Double Eagle'i kuldmünti vermiti kaheksakümne aasta jooksul kahe eri kujundusega. Aastatel 1850–1907 vermitud müntidel on Leedi Liberty büst ja Ameerika Ühendriikide riigipitsat. Aastatel 1907–1933 vermitud müntide kujunduse lõi Ameerika skulptor Augustus Saint-Gaudens.

Saint-Gaudensi kuldmünt – 1907 kuni 1933

20-dollariline Saint-Gaudensi Double Eagle on põnev münt, seda peetakse kõige kaunimaks Ameerika Ühendriikides vermitud kuldmündiks, millel on unikaalne ja intriige täis ajalugu. Saint-Gaudensi 20-dollarilise lugu sai alguse ühel õhtusöögil, mille käigus president Theodor Roosevelt ja väljapaistev skulptor ja presidendi lähedane sõber Augustus St. Gaudens arutasid selle üle, kuidas muuta riigis ringluses olevaid kuldmünte ilusamaks. Roosevelt imetles Vana-Kreeka kõrgreljeefsete müntide kunstipärasust ning kuna tema kiindumus nendesse müntidesse oli nii suur, otsustas ta ka Ameerika Ühendriikides sarnast kujundust kasutama hakata. Presidendi vaateid jagav Augustus palgati looma sarja näidiseid, mis põhineksid klassikalistel kujundustel.

Kui kuulus skulptor oli  uue disaini kallal töötanud umbes aasta, halvenes tema tervis ja ta oli sunnitud loovutama töö oma assistendile Henry Heringile, kes lõpuks meistriteose valmis tegi. Pärast töö valmimist sai Roosevelt mündisuuruse mudeli St. Gaudensi loomingust, mis oli visuaalselt täiesti erinev vanast Liberty peaga variandist. Mündil ei olnud religioosset motot ja Araabia numbrite asemel kasutati Rooma numberid. Roosevelt teadis, et viimast muudatust hakatakse kongressis kritiseerima. Sellest hoolimata oli ta uue kujunduse üle nii rõõmus, et kirjutas Heringile: „Ma andsin rahapaja direktorile käsu toota selle mündi jaoks valuvorme täpselt sellisel kujul ja nii kiiresti kui võimalik. See on lihtsalt imeline. Arvata võib, et saan Kongressilt selle eest süüdistuse, kuid olen valmis seda hinda maksma!”

Uue 20-dollarilise Double Eagle'i kuldmündil kujutati Lady Libertyd juuste lehvides sammumas kindlalt edasi ning hoidmas leegitsevat tõrvikut ja oliivipuu oksa. Tema suursugust kuju ümbritsesid taustal joontena kujutatud päikesekiired. Mündi tagaküljel oli päikesekiirtes lendav suursugune  kotkas külgvaates.

Roosevelt ja St. Gaudens mõlemad soovisid, et münt vermitakse kõrgreljeefis, kuid rahapaja graveerija Barber oli vastu: „Mitte kusagil ei ole selliseid presse, ei rahapadades ega hõbeseppadel, mis suudaks teha teie soovitud reljeefi ühe löögiga.” Ilmselgelt ärritunud rahapaja vastusest, sekkus Roosevelt jõuliselt ja andis Ameerika Ühendriikide rahapajale selge käsu: „Hakake vermima, isegi kui ühe mündi valmistamine võtab aega terve päeva!” Rahapada jäi nõusse ja aastal 1907 toodeti esimene 20-dollariline kuldmünt Saint-Gaudensi disainiga. Münt oli küll suurepärane, erakordselt detailirohke ja väga särav, aga rahapaja 172-tonnine maksimumtugevusele seatud press pidi mündile andma üheksa lööki, enne kui kõik detailid täielikult välja tulid. President mõistis lõpuks, kui ebapraktiline on münte kõrgreljeefis vermida, kuna katkematuks tootmiseks oli vaja münt valmis saada ühe löögiga.

Lõpuks, kui 20-dollarilise Saint-Gaudensi Double Eagle'i reljeef madalamaks tehti, sai rahapaja alustada 1908. aastal  täisvõimsusel tootmist. Üldsuse nõudmisel lisati samal aastal ka usku Jumalasse kinnitav moto „IN GOD WE TRUST” ning Rooma numbrid asendati Araabia numbritega. Need muudatused jäid viimaseks  ja sellest ajast alates on vermitud kümneid miljoneid koopiaid, millest enamus jõudsid Ameerika Ühendriikide ja Euroopa varakambritesse. Kahjuks said kodumaistes varakambrites asunud mündid lihtsaks sihtmärgiks võimudele, kes järgisid president Franklin D. Roosevelti 1933. aasta korraldust konfiskeerida eraisikutelt kuld.

20-dollarilise Double Eagle'i konfiskeerimine ja sulatamine

Kui Ameerika Ühendriigid olid keset tõsist majanduslangust, sai 20-dollarilisest kuldmündist eelstatuim varandus. Inimesed otsisid võimalust vahetada väärtpaberid ja pangatähed kulla vastu ning finantssektor ja valitsus hakkasid muretsema kullavarude vähenemise pärast. Selle vältimiseks andis president Franklin D. Roosevelt aastal 1933 välja kurikuulsa korralduse 6102, mis käskis ameeriklastel vahetada oma kuld paberraha vastu. Kuldmündid, mida hoiti era- või valitsuse varakambrites, konfiskeeriti ja Ameerika Ühendriikide riigikassa sulatas need ümber – sel viisil haihtusid miljonid 20-dollarilised Double Eagle'i kuldmündid. Asjaolu, et Double Eagle'eid oli ulatuslikult kasutatud ka kaubanduses, andis neile siiski teatava eelise – välismaal asuvates varakambrites olevaid münte ei saanud arestida. 

1933. aasta kulla konfiskeerimisega selle hunnitu mündi lugu ei lõppenud, vastupidi, tegelikult pani see aluse kummalistele sündmustele, mis suurendasid 20-dollarilise Saint-Gaudensi Double Eagle'i populaarsust veelgi. 1933 vermis Ameerika Ühendriikide rahapaja 445 555 Double Eagle'i kuldmünti, kuid mitte ühtegi neist ei lastud ringlusesse, vaid sulatati üles ja valati kullakangideks – neist sai osa Fort Knoxi kullareservist. Sellest partiist säästis rahapada vaid kaks 20-dollarilist kuldmünti, mis jäid hoiule Ameerika Ühendriikide riiklikusse mündikollektsiooni.

Ametlikult olid need kaks münti ainsad seaduslikud eksemplarid 1933. aasta partiist, ent see väide lükati ümber 1944. aastal, mil oksjonile ilmus mitu Double Eagle'i kuldmünti. Ilmselt  oli keegi kümme aastat varem mõned mündid ebaseaduslikult omandanud ja kuna mündid olid varastatud Ameerika Ühendriikide rahapajast, siis hakkas asja uurima salateenistus.

Aasta hiljem oli suudetud tuvastada vähemalt kümne 1933. aasta Double Eagle'i kuldmündi levitaja - Philadelphia juveliir Israel Switt, kes tunnistas küll müntide müümist, kuid keeldus avaldamast, kuidas ta need omandas. Kindlaks suudeti teha üheksa mündi saatus – salateenistuse dokumentidest selgus, et Switt müüs viimase 1933. aasta Double Eagle'i mündi Texase vahendajale, kes omakorda müüs mündi Egiptuse kuningale Faroukile.

Kuningas Farouk oli innukas mündikollektsionäär - tema kollektsiooni kuulus üle 8500 mündi. Farouk oli kuldmündi legaalselt Ühendriikidest välja viinud enne, kui salateenistuse agendid selle asukohale jälile said. Ameerika Ühendriikide rahandusministeerium pöördus kuningas Farouki poole palvega Double Eagle tagastada. Teise maalimasõja puhkemise tõttu jäi münt jäi siiski kuningas Farouki valdusesse.

1952. aastal toimus Egiptuses riigipööre ja Farouk kukutati võimult. Kogu Farouki mündikollektsioon pandi avalikule oksjonile, sealhulgas 1933. aasta Double Eagle'i kuldmünt. Kohe, kui Ameerika Ühendriikide valitsus oksjonist teada sai, palusid nad uuesti münt tagastada.  Uus Egiptuse valitsus lubas mündi üle anda, kuid see oli tühi lubadus, kuna münt kadus „müstiliselt” ja rohkem seda Egiptuses ei nähtud.

Aastakümned möödusid ja tundus, et Farouki 20-dollariline Saint-Gaudensi Double Eagle'i kuldmünt on igaveseks kadunud, ent see ilmus uuesti avalikkuse ette 1996. aastal, kui Briti Numismaatika Ametiliidu esimees ja mündivahendaja Stephen Fenton tuli New Yorki kohtuma Ameerika vahendajaga, kes soovis osta Farouki Double Eagle 850 000 dollari eest. Oma tunnistuse kohaselt ostis Fenton regulaarselt münte Farouki kollektsioonist ja ühel päeval pakuti talle võimalust omandada 1933. aasta  20-dollariline Double Eagle. Väidetavalt ostis ta mündi 210 000 Ameerika dollari eest Egiptuse juveliirilt, kellel olid tihedad sidemed Egiptuse sõjaväega, selle samaga, mis varem oli  kukutanud võimult Farouki.

Tehing Fentoni ja Ameerika diileri vahel ei läinud plaanikohaselt. Kumbki mees ei aimanud, et nende tehing oli teada salateenistusele. Nad arreteeriti ja 20-dollariline Double Eagle konfiskeeriti agentide poolt. Fenton siiski vabastati kiiresti, kuid lahing mündi omandiõiguse üle venis pikale, see kestis lausa viis aastat kui täpne olla.

Imekombel õnnestus Fentonil jõuda justiitsministeeriumiga kokkuleppele: münt müüakse läbi Sotheby, maailma tuntuima oksionimaja, ja tulemus jagatakse nende vahel ära. Aastal 2002 müüdi Farouki 20-dollariline Double Eagle anonüümsele ostjale uskumatuna tunduva 7 590 020 dollari eest, see on suurim summa, mis kunagi mündi eest makstud.

1933. aasta 20-dollarilise Saint-Gaudensi Double Eagle'i müntide saaga ei lõppenud siiski 2002. aastal, kuna järgnevatel aastatel ilmus välja veel mitu münti, millest igalühel oli oma põnev lugu jutustada.