Taani Christian IX 20 krooni

Ajalugu

Kuningas Christian IX  

Christian sündis 1818. aastal Schleswigis Gottorfi lossis Põhja-Saksamaa Oldenburgide dünastiasse kuuluva hertsog Friedrich Wilhelmi pojana. Pärast oma isa surma kasvas Christian üles Taanis ning omandas hariduse Kopenhaageni Sõjaväeakadeemias. Kuna kuningas Frederik VII oli lastetu ning Christian pärines Oldenburgi pealiini suhteliselt lähedasest kõrvalharust, asus Christian 1863. aastal pärast kuningas Frederik VII surma troonile. Olles oma vaadetelt konservatiiv, oli ta üldiselt vastu liberaalsetele ideedele. Sellegipoolest toimusid tema valitsusajal mitmed reformid, mis viisid Taanit demokraatia suunas, ta pani aluse vanaduspensionile, töötutoetusele ning perekondade maksusoodustustele. Christian IX-l oli abikaasa kuninganna Louisega kuus last. Neist vanimast sai pärast Christiani surma Taani kuningas Frederik VIII.  Oma pika valitsemisaja lõpuks oli Christian IX-st saanud rahvuslik ikoon tänu oma kõrgele moraalile ja aususele. Kuningas Christian IX suri 1906. aastal Kopenhaagenis 87 aasta vanuselt, ent viimane tema portreed kandev kullast 20-kroonine vermiti 6 aastat varem.

Taani 20-kroonised kuldmündid – Skandinaavia kullastandardi alus 

Täiesti veatut rahandussüsteemi on võimatu luua, kuid võib öelda, et sellele jõuti päris lähedale 1873. aastal, mil Taani ja Rootsi ettevõtmisel loodi Skandinaavia rahaliit (Norra ühines paar aastat hiljem). Sellist rahanduse harmooniat eri riikide vahel on raske saavutada. 

1873. aastaks olid maailmamajanduses hakanud puhuma muutuste tuuled – hõbe, mis oli sajandeid olnud rahvusvahelise kaubanduse põhiline arveldusühik, hakkas kaotama oma ainuvõimu ning järk-järgult loovutama kohta kullale. 1865. aastal oli mitme Euroopa riigi algatusel sündinud Ladina rahaliit. Saksamaa, kes oli Põhjamaade põhiline kaubanduspartner, läks kullastandardile üle 1871. aastal ning Inglismaa, kes oli oluline eelkõige Taani ja Norra kaubandusele, oli kullastandardi kasutusele võtnud juba 19. sajandi alguses, minnes üle kullast sovrinile. Isegi Ameerika Ühendriigid olid alates 1834. aastast kasutanud nii-öelda pseudokullastandardit. Põhjus, miks kulda eelistati, peitus selle väärtuse ja massi suhtes – kulla transportimine oli kokkuvõttes odavam kui hõbedal. Mitmed riigid hakkasid oma hõbedavarusid kulla vastu vahetama ning see tähendas ühtlasi, et hõbeda hind kulla suhtes langes.

Kõigi nende sündmuste taustal hakkasid kolm Põhjamaad, kelle rahasüsteem põhines hõbedal, kaaluma üleminekut kullastandardile. Asja tegi keeruliseks see, et kõigis kolmes riigis kasutati erinevaid raamatupidamissüsteeme ning ka käibemüntide suurus ja hõbedasisaldus olid täiesti erinevad. Rootsi hõbedast riigitaaler põhines kümnendsüsteemil, samas kui Taani riigitaalril ning Norra taalril oli omaette süsteem, mis kasutas murdusid. Need erinevused tõid kaasa täiendavaid kulusid rahavahetusel ning olid koormaks kolme riigi kaupmeestele omavahelises piirkondlikus äritegevuses.

Nii otsustasidki Taani ja Rootsi 1873. aastal luua kullastandardil põhineva Skandinaavia rahaliidu. Uue süsteemi kohaselt oli arveldusühikuks kroon – taani keeles „krone” ja rootsi keeles “krona” –, mis jagunes 100 ööriks. 20- ja 10-kroonised olid valmistatud kullast, ühele kilole kullale vastas 2480 krooni. Teisisõnu võrdus üks kroon 0,403 grammi kullaga. Lisaks kuldkroonidele võeti kõigis kolmes riigis kasutusele hõbekroonid ning hiljem ka paberraha. Kõik kroonid olid Põhjamaades riikliku maksevahendi staatuses ning neid vahetati Skandinaavia rahaliidu riikide keskpankades omavahel üks ühele. Väärib märkimist, et selle süsteemi kohaselt oli igaühel õigus oma hõbemündid ning paberraha keskpangas kulla vastu vahetada.    

Ehkki Skandinaavia rahaliidul olid kindlaksmääratud standardid ning käiberahadel ühtne süsteem, oli selle juhtimine siiski detsentraliseeritud. See tähendas, et ühelgi kolmest keskpangast polnud kontrolli kulla liikumise üle. Näiteks kui Norral oli kaubandusdefitsiit mõne riigiga väljaspool  liitu (Norra importis rohkem kui eksportis), pidi Norra selle vahe tasuma kullast kroonides. Seega liikus kuld Norrast ja ühtlasi liidust välja. Siinkohal tuligi mängu kullastandardi imeline isereguleerimisvõime. Kui kuld liikus Norrast välja, vähenes ka riigi rahavaru ning see viis deflatsiooni ehk hindade alanemiseni. Kuna Norra kaupade hinnad olid nüüd madalamad, olid teised riigid huvitatud nende ostmisest ning raha ehk siis kuld voolas jälle riiki sisse, kinnitades taas riigi toodangu ja rahapakkumise tasakaalu. 

Süsteem toimis lausa nii hästi, et liidu riikide keskpangad ei pidanud rahaturu toimimisse pea nelikümmend aastat üldse sekkuma (erinevalt tänapäevast) ning lisaks sellele, et süsteem oli äärmiselt efektiivne ning kergesti kontrollitav, aitas see edendada kaubandust ning kasvatada rikkust.

Taani 20-kroonine kuldmünt pani aluse riigi jõukusele 

Skandinaavia rahaliit tõi kasu kõigile selle liikmetele. Finantskulud alanesid, kuna uus ühtne standard ja võrdsed valuutad hõlbustasid arveldamist. Vahetuskurss kolme riigi valuutade vahel oli püsiv, sellest said kasu nii kaupmehed kui ka laiem avalikkus, kuna kadus võimalus spekuleerimiseks, ning mis kõige olulisem – Skandinaavia rahaliidu ajal ei eksisteerinud inflatsiooni. Keskmine aastane inflatsioonimäär 1873–1914 oli 0,1%, samas kui reaalsed sissetulekud kasvasid selle aja jooksul ligi 100%. 

Uus süsteem tagas 40 aastaks riigis rahu, rikkuse ja stabiilsuse. Taanist sai neil aastatel moodne tööstusriik ning 20-kroonisel kuldmündil oli selles oluline roll. Kullastandardi ajal oli reaalpalga kasv riigis maailma suurimate seas. Põllumajandussektor oli heal järjel, 1914. aastal moodustas selle toodang üle poole riigi ekspordist. Väliskaubandus arenes jõudsalt, Taani hakkas kapitali sisse voolama – osaliselt tänu stabiilsele rahandussüsteemile –, suremus vähenes märkimisväärselt ning ellu hakati viima suuri sotsiaalreforme. Kõike eelnimetatut kokku võttes võib öelda, et see oli Taani riigi kuldaeg ning 20-kroonine kuldmünt on kui selle kehastus. 

Paraku ei kesta kuldajad igavesti. I maailmasõja puhkemisel otsustas Rootsi keskpank piirata kulla vaba liikumist ning paberraha vahetamist kullast kroonide vastu. Norra ja Taani järgisid Rootsi eeskuju ja süsteemi toimimiseks vajalikud eeldused jäid täitmata. See otsus oli esimene samm, mis viis liidu lagunemiseni 1924. aastal.