Majanduse tsüklilisus. Mis see on?

Alar Tamming
oktoober 2007

Finantsturgude suuremaid vigu praegu on vaadata lühiajalisi tsükleid

Päevakauplejad jälgivad minutigraafikut, püüdes tabada tippe ja põhju. Laenu andmist või elamuehitust planeerides püüavad kommertspangad ja kinnisvaraärimehed ennustada paari kolme aasta pärast toimuvat. Keskpank vaatab oma kotkapilguga viie aasta peale ette ja leiab, et selle aja jooksul jääb inflatsioon piisavalt kõrgeks ning euro veel ei paista. Ning kõik nad räägivad, et majandus on tsükliline ja majandusbuumile võib järgneda pehme või kõva maandumine nii aktsiaturgudel kui ka kinnisvaras, vastavalt kirjutaja töökohale ja haridustasemele. Fondihaldurite ja kinnisvaramaaklerite jaoks on praegu tegemist ajutise korrektsiooniga, millele järgnevad uued seninägematud kõrgused.

Kuid peale lühiajaliste tsüklite on olemas ka pikaajalised tsüklid. Eesti majanduse buum ja langus ei sõltu enam kaugeltki meist endist ega valitsuse silmapaistvast tööst, vaid protsessidest maailmas. Üks esimesi, kes neid tsükleid märkas, oli Vene majandusteadlane Nikolai Kondratjev. Uurinud 1925. aastal maailma majanduses toimunud pikaajalisi muutusi, ennustas ta 1930. aastate depressiooni. Vene teadlase mainimine praeguses sotsiaalmajanduslikus aegruumis on kindlasti poliitiliselt ebakorrektne. Ehk õigustab seda fakt, et Kondratjev saadeti eraomanduse idee toetamise eest 1930. aastal Gulagi. Pärast kaheksa-aastast vangipõlve ja oma teooria ennustuste täitumist lasti ta 1938. aastal maha tänutäheks suure panuse eest majandusteaduse arengusse.

Ta uuris kahte terviklikku ja üht parasjagu toimuvat majandustsüklit. Keskmiselt oli majandustsükli pikkus 54 aastat, kuid laiades piirides on tsüklite pikkus 50–72 aastat. Esimene oli industriaalrevolutsiooni laine, mis kestis 1787.–1842. aastani ja oli esile kutsutud tööstusrevolutsioonist tingitud majanduse kiirest arengust. Teine leidis aset aastatel 1843–1897 ning oli põhjustatud raudteevõrgu kiirest arengust ja auruenergia laialdasest kasutuselevõtust.

Kondratjevi raamatu kirjutamise ajal oli käimas kolmanda laine tõusuetapi lõpp. Kolmanda laine algusajaks võib pidada 1897. aastat, kui elektrienergia alustas võidukäiku ja viis Edisoni nime entsüklopeediatesse. Samal ajal hakkas oma elu elama härra Karl Benz, kelle nime järgi on tulnud sõna bensiin, leiutis, mida tänapäeval nimetatakse autoks.

Kõik majandustsükli lained, mis koosnevad neljast osast, algavad äritegevuse laienemisega, millega kasvavad ka ettevõtete kasumid. Järgneb aktsiaturu kasv ja kinnisvara hinna aeglane tõus. Inflatsioon on madal, tehniline innovatsioon kõrge. Laine teises osas saabub langus. Langust tähistab tugev inflatsioon, millega kaasneb ka intressitaseme tõus ning aktsiaturgude ja ettevõtete kasumite seisak. Sel ajal jätkab kinnisvara hinna kasv, kuid tooraineid tabab tõeline buum, samuti hoogustub võlgnevuste kasv.

Esimesed kaks laine osa vältavad umbes 27 aastat. Pärast väikest ehmatust majandus stabiliseerub. Saabub platoo – kõik on ikkagi hästi, ettevõtete kasumid kasvavad, tooraine hinda tabab langus aga kinnisvaras on tõeline buum. Börs läheb maniakaalsesse seisundisse, sest kõik tahavad tekkivast rikkusest osa saada. See etapp, mis kestab 10–20 aastat, lõppeb ootamatu šokiga. Finantsturgudel käivitub paanika ja turgudel toimub kollaps. Ettevõtete kasumid sulavad olematuks, laenuturg kaob. Kinnisvaraturgu tabab paanika. Järgneb deflatsioon ja majanduslik depressioon. Raske aeg kestab umbes 20 aastat. Kogu tsükkel on parasjagu nii pikk, et iga inimpõlv hakkab kinnitama, et tema ajal on olud muutunud ja sellist kriis enam tulla ei saa.

Ühe tsükli lõpp on teise algus

Kuigi enamik majandusteadlasi ei taha sellest teooriast midagi kuulda, tundub tsüklilisus kestvat tänaseni. Kolmas laine lõppes 1950. aasta paiku, et anda teed neljandale. Neljandat tsüklit vedas lennunduse areng. Sellele andis lisajõudu 1940-ndate lõpul valminud esimene arvuti, mille toasuurune kogu suutis infot välja anda vähem kui praegune üliõpilase standardvarustusse kuuluv sülearvuti. Infotehnoloogiline revolutsioon võis alata.

Kuigi tsükli üle vaieldakse, võib määrata järgmised tähised. 1966 aastaks oli lõppenud esimene kiire arenguetapp. Algas inflatsiooniajastu, kui kokku kukkus Brettoni– Woodsi süsteem ja viis USA sisuliselt pankrotti. 1980-ndate algul suutis Reagan, või oli see hoopis tsüklist tingitud ettekirjutatud paratamatus, inflatsiooni peatada ja stabiilsuse taastada. Stabiilne etapp koos sinna juurde kuuluva börsimaania, toorainete ja kulla hinna languse ning kinnisvara hinna kasvuga kestis kuni 2001. aastani. 2001. aastast alates oleme vähemalt 20 aastat kestvas Kondratjevi tsükli viimases etapis, mida iseloomustavate terminite hulka läbi kolme varasema tsükli kuuluvad deflatsioon, kasumite kahanemine, aktsiate langemine, krediidituru kokkuvarisemine, kõigi varade hinnalangus, kinnisvarakrahh ja kulla hinna plahvatuslik tõus.

Kuigi juba maiad olid teadlikud umbes 60 aastat kestvatest majandustsüklitest ja tegid tsükli lõpus ettevalmistusi järgmiseks tsükliks, on praegune maailm valinud teistsuguse tee. Keskpangad püüavad neljanda tsükli normaalset toimimist takistada ja alandasid intresse 2001. aastal, lükates juba eelnevalt kõrged kinnisvarahinnad raketina püstloodis üles. Tulemuseks on krediidituru kriis. Nüüd üritatakse olukorda lahendada süsteemi likviidsuse pumpamisega, mis seisneb miljardite dollarite katteta raha paiskamises ringlusse. See protsess aga võib lõppeda hüperinflatsiooniga ja majanduse paranemine ei ole siis enam nii valutu kui Kondratjevi normaalse tsükli korral.

Maailm on jõudnud enneolematu kriisi lävele, kunagi pole korraga olnud nii palju mulle, mis võivad lõhkeda: kinnisvaramull, krediidimull, aktsiaturumull. Lisaks sõjalised pinged Lähis-Idas, võimalik gripipandeemia, terroristide kätte sattuv tuumapomm, kliima soojenemine ja selle võimalik mõju. Igaüks neist võib vallandada paanika finantsturgudel. Kuidas sellises olukorras käituda, peab igaüks ise otsustama, kuid üldised juhised läbi ajaloo on järgmised. Praeguses etapis tuleks müüa enne turu kokkukukkumist aktsiad ja hoida oma vara sularahas. Hüperinflatsioonilise protsessi käivitumisel on vaja leida varaklass, mis sõltub kõige vähem poliitilistest otsustest ja säilib läbi raskete aegade. Ajalooliselt on see olnud kuld.

Artikli autor rõõmustab väga, kui seni toimunud 50–60-aastased tsüklid on lihtsalt juhuste kokkulangemine ja kulla praegune hinnatõus ning selle sattumine Kondratjevi tsükli viimase etapi algusse on turu ajutine anomaalia, mitte kümneid aastaid kestva majanduskriisi algus.