Mihkel Mutt: inimese kriis ja Kreeka

 


Kui turul töötaks robotid, kes otsustavad rangelt loogika järgi, oleks turg ratsionaalne. Paraku on otsustajateks inimesed oma kirgede ja nõrkustega, keerates vindi üle, kirjutab kolumnist Mihkel Mutt.


Viimasel ajal kohtab alatasa väljendeid nagu majanduskriis, finantskriis jms. Veel öeldakse, et turud «ei järgi alati kainet kaalutlust», turud  «ei ole alati ratsionaalsed» jms. Jääb mulje, nagu toimiks turg (ja ka riik ja ühiskond) inimestest sõltumatult. Turud oleks nagu iseseisvad nähtused, neid personifitseeritakse. Kuigi neil – nagu igasugusel sotsiaalsel konstruktsioonil – on tõesti ka «oma» elu, nad võõranduvad oma loojatest, pole viimane siiski absoluutne.


Turg ei ole transtsendentaalne subjekt ega absoluutne vaim.


Kõikide nende kriiside tekke juures ja keskmes on ikkagi inimesed, kes on võtnud vastu otsuseid – tihti arutult. Kui turul töötaks robotid, kes otsustavad ainult oma programmi piires, rangelt loogika järgi nagu Terminaator, andes vastuseid «negative» ja «positive», siis jah, oleks turg ratsionaalne. Sel juhul poleks ka Kreeka jt kriise. Paraku on otsustajateks  inimesed oma kirgede ja nõrkustega, keerates vindi üle.
Seetõttu peaks rääkima lisaks majandus- ja finantskriisile ka inimese kriisist.


Kreeka puhul pole tegemist üksnes üle jõu käiva eluviisiga, vaid asi on ka rahaturgude juhtide küsitavas moraalis, hüsteerilises rikastumissoovis. Kreekale muudkui laenati, kuigi oleks võinud ammu mõelda, et ehk enam sellises tempos ei maksa. Aga kus sa sellega! Ühel hetkel ütles Papandreu välja, et  2009. aasta  eelarvedefitsiit tuleb oodatust suurem, ja siis  oli lõpp, hirm lõi pankadele naha vahele. Kreekale ei tahetud enam üldse laenata.


Ometi polnud oluliselt midagi muutunud võrreldes poole aasta taguse ajaga. Oleks võinud ka nüüd tasapisi laenata, et kollapsit vältida. Selle aja sees oleks pidanud toimuma «kriisi manageerimine». (See on muidugi väga üldiselt öelduna.) Jutu mõte on see, et pangad teadsid, et laenata ei tohiks, aga kuna neil virvendasid silme ees prisked kasumid, siis terve mõistuse häält eirati.


Nii oli see ka  paljudel muudel puhkudel. Terve mõistuse häält eirasid need, kes buumiaastail pakkusid inimestele laenu, tagatisi nõudmata. Investeerimispankurid riskeerisid kasumi nimel täiesti arutult. (Terminaator ei oleks seda teinud.) Ka meil on vaetud, kes on süüdi, laenu andjad või võtjad. Rohkem on rõhutatud, et täiskasvanud inimene (aga ka riik jne) peab laenates teadma, milleks ta on suuteline, ja et ega keegi vägisi toppida ei saa.


Aga kas ahvatlemine on ikka ­õige? Kõik pole tugeva iseloomuga ja selgepilgulised ega suuda kiusatusele vastu panna. Enamikul olevustel ei ole arusaama majandusasjadest pikemas ajalõikes. Vastutustundelise inimese ja targa laenaja kohus oleks öelda, et ära sina praegu võta (resp. jäta see pits vahele). Eriti just sõltlase silme ees ei tohi tema mõnuainega liputada. Ja rahasõltuvus on maailma suurim sõltuvus.
Näib, nagu töötaks paljudes investeerimispankades ja teistes rahasõlmedes narkarid (või on nad seal töötades selleks muutunud).


Lisaks majandus-,  finants- jne kriisile peaks rääkima inimese kriisist. Ka poliitikas. On üldteada, et  ükski demokraatliku riigi poliitik ei taha vastu võtta ebapopulaarseid otsuseid, sest siis ei valitaks teda tagasi. Euroopas on kogu aeg kusagil valimised, mis teeb raskeks riikidevahelise konsensuse saavutamise, milleta ei saa vastu võtta murdelisi, aga tõeliselt edasiviivaid otsuseid. Euroopa vajaks plejaadi poliitikuid, kes on nõus teadlikult end ohvriks tooma, võtma need otsused vastu ja siis poliitikutena haihtuma. Aga võim on magus.


Tavakodanikku ei huvita SKT, eelarvedefitsiit jms sel määral kui ta enda igapäevane toimetulek. Ta ei oska hõisata, et riigivõlg väheneb, sest seda fakti ei saa panna söögilauale. Niisamuti läheb tavakodanikule vähe korda, et pangad on «rahavereringe», sestap tuleb neid päästa.


Neile, kreeklased kaasa arvatud, ei mahu hinge, miks tuleb maksumaksja rahaga päästa panku(reid), kes on probleemi tekkimise peasüüdlased, samas kui nemad ise, kes on vähem süüdi, peavad kogu hoobi vastu võtma. See läheb vastuollu nende õiglusemõistega ja see on mässamise kõige üldisem põhjus.


Ja mis moraali pakub see tavakodanikule? Tuleb püüda pankuriks või riigi rahakoti juurde! Enamik mässajaid käituks pankuri või poliitiku toolile saades samamoodi nagu need, kes seal praegu istuvad.


Kui riigis on raske, hakkab kehtima olevikus asendamatuse printsiip. Ei maksa enam õiglus ega vennatunne, samuti mitte riigi arengu pikemaajalised huvid (nagu meil teaduse, kultuuri ja õpetajate puhul). Kotitakse neid, keda on võimalik kottida. Tavainimesed ei ole nii väga vajalikud, sest neid on (esialgu) lõpmatus koguses. Ega nemadki taha tuleviku nimel püksirihma pingutada. Aga neid saab sundida. Sellepärast nemad kannavadki alati koorma.


P.S. Kreeka ja kreeklaste erandlikuks pidamisega ei tohi liiale minna.  Keegi ei taha, et tema elutaset langetatakse, ükskõik kui (põhjendamatult) kõrge see mõne teise riigi omaga võrreldes tunduks. (Kuna Eesti loodab oma nigela taseme tõusu, siis on ka meie vastavad protestid rohkem friikide stiilipeo nägu.)


Kreekas ei mässa kõik, vaid esmajoones need, kes siiani sotsiaalsete polstritega kõige turvalisemalt kaitstud, st riigieelarvest palga saajad ning need, kellel olid ametiühingute kaudu soodsad kollektiivlepingud (nüüd riigitöötajaid vallandatakse ja lepinguid nullitakse). Erasektori töötajad teevad mässamise ajal enamasti palehigis tööd. Ja Kreeka probleemid pole võrsunud niivõrd n-ö mañana’st, kuivõrd tõelise vabaturu puudumisest, korporatiivsusest, protektsionismist.


Mihkel Mutt


http://www.e24.ee/611398/mihkel-mutt-inimese-kriis-ja-kreeka/


Tavidist

Tavid pakub investeeringu münte võimalikult madala hinnaga. Meie kliendid on sellest teadlikud ja seetõttu on rohkem kui kunagi varem valmis ostma meie tooteid, jaotamaks riski teiste varaklasside vahel.

Viimased uudised

Partnerid