Peeter Koppeli kolumn Ärilehes: keskpankade suure manipulatsiooni elulugu

Ilmselt ei ole kellelegi eriti suur üllatus, et majanduspoliitika ohjajad (keskpangad) on praeguse kriisi kontekstis tegelenud massiivsete manipulatsioonidega.

Ei intressimäärad ega vahetuskursid ei ole kujunenud niiöelda normaalselt, kusjuures normaalsus võiks siinkohal tähendada viidet sellele, kuidas need kujunesid enne seda, kui praegune kriis aastal 2008 lahvatas.

Tegelikkuses muidugi elasime me teatud mõttes kunstlikus ja manipuleeritud keskkonnas ka varem, sest USA-s keskpanga funktsioone täitev Föderaalreserv kasutas tema käes olevaid hoobasid iga kord, kui süsteemi isepuhastumismehhanism tahtis hullumeelsuse süsteemist välja loputada.

Sellega saavutati muidugi see, et iga mull/hullumeelsus oli eelmisest suurem, kuni pideva edasilükkamise strateegiaga jõuti kõigi mullide emani, mille lõhkemine viis korraks 2008-ndal aastal suisa küsimärgini tsivilisatsiooni jätkumise osas.

Ühest küljest võib julgelt väita, et need praeguse kriisi kontekstis sooritatud manipulatsioonid on olnud hädavajalikud selleks, et süsteem üldse püsti püsiks ning säiliks illusioon sellest, et kõik on nii nagu tavaliselt.

Teisest küljest on need loonud keskkonna, milles orienteerumine on kohati suisa võimatu, sest tulevik ei ole mõistlikul määral prognoositav ning nähtus nimega risk on tulnud ümber defineerida. Riskantsete varade turud on muutunud näiteks täiesti sõltuvaks sellest, mida keskpangad teevad või ütlevad.

Nüüd, kui retoorika on “äkitselt” natukene muutunud on riskantsete varade turud ka valuliselt reageerinud. Föderaalreserv nimelt on USA edasise kasvu suhtes veidi optimistlikum ning seega võib tasapisi rahatrükkimise hoogu pidurdama hakata.

Seniste eelnevate rahatrükiepisoodide järsk lõpp ei ole aga näiteks aktsiaturgudele meeldinud, sest need on sattunud aega, kus makroandmed on andnud hoiatavaid signaale. Praegu võib aga retoorikast välja lugeda, et ollakse mõõdukalt optimistlikud edasise kasvu osas ning trükimasina hoo vähendamine ja keskkonna “normaliseerimine” toimuks järk-järgult.

Lisaks sellele, kui optimistlik stsenaarium ei realiseeru, siis jätkatakse ka rahatrükiga. Seega võib esitada väite, et järkjärguline rahatrüki vähendamine toimuks alles siis, kui tööpuudus on vähenenud ning kasv on kiirenenud.

Jätkuv pigem negatiivne kontekst tooks kaasa aga rahatrüki jätkumise. Arvestades seda, kuivõrd suure varade hindade inflatsiooni on keskpankade bilansimahtude kasv tekitanud ning kui sõltuvad sellest ollakse, siis oleks halvad uudised makrotasandilt head uudised riskantsete varade hindadele.

Mina ei oska hetkel näha seda, kus USAs see kasv ja tööpuuduse vähenemine tulema peaks? Ja kui tulebki, siis on meil ka aeglustuv arenev maailm ning selgelt õnnetus olukorras olev Euroopa, kus ilmselt peab keskpank jälle varsti sekkuma, kui pinge süsteemis liiga suureks läheb. Praegune letargia sisuliselt garanteerib, et varem või hiljem see ka juhtub.

Seega kahtlen ma sügavalt, et mingi “normaliseerumine” saaks üldse aset leida. Maailm on lihtsalt piisavalt katki selleks, et manipulatsioonide jätkumine on enamgi kui garanteeritud.

Loomulikult lõpeb see kõik pisarate ja suuremat sorti “tasakaalustumisega,” kuid sellele eelnevalt saame näha valitud varade hindade inflatsiooni jätkumist. Suur Manipulatsioon on alles alanud.

Allikas: http://arileht.delfi.ee/news/uudised/peeter-koppeli-kolumn-arilehes-keskpankade-suure-manipulatsiooni-elulugu.d?id=66345936