Tavid soovitab lugeda: Peomängud

Sam Mathid
3. juuli 2008

Maailmas on parasjagu käimas mäng nimega “Saada pakk edasi”. Pakk on täis Ameerika dollareid. Just nagu lapsed sünnipäeval, on suurte Ameerika dollarireservide otsas istuvate maade valitsused pabinas. Nad itsitavad närviliselt ning kardavad, et „pakk“ jääb nende kätte. Nad vehivad pakiga üles ja alla, paremale-vasakule, üritades seda nende kõrval istuvale valitsusele edasi anda. Üldist mürglit ei ole isegi kuulda lõhkenud õhupallide müra tõttu.

Päris maailma probleemiks on aga loomulikult see, et välisriikide valitsuste käes on mitmeid Ameerika dollari pakke, mida nad kõik üritavad ka teineteisele edasi saata. Keegi ei taha pakki, mis on nende endi käes, rääkimata siis pakist, mida pakub naaberriigi valitsus. Kõik riigid üritavad vältida olukorda, kus nende kätte jääb suur patakas raha, mis lisaks täielikult väärtusetuks muutumisele näitab neid ka halvas valguses.

Kõik loodavad, et torm möödub peagi. Kõik kardavad olla esimesed, kes alustavad suuremahulisi müüke, kuid samas kardavad jääda ka viimaseks. Iga riik üritab väikeste osade kaupa oma rahast lahti saada. Sama kiiresti, kui nad suudavad oma pakikese osast lahti saada, liiguvad dollarid tagasi Ameerika Ühendriikidesse. USA eksport tundub seejärel mõnda aega taas ahvatlev, kuid see näitab ainult meeleheitlikku soovi vahetada neid dollareid millegi, tegelikult aga ükskõik mille vastu.

Kõik raha peab lõpuks tagasi jõudma riiki, mis selle väljastas. See on ainus viis, kuidas realiseerida selle valuuta väärtust. Nüüd ongi kätte jõudnud aeg väärtusi realiseerida, seni kuni on aega. Miljardid Ameerika dollarid naasevad koju. Mida rohkem jõuab seda raha tagasi Ameerika majandusse, seda kõrgemaks muutuvad hinnad Ameerika siseturul, ning kõrgemad hinnad kurnavad veelgi rohkem murdumisäärel majandust.

Aeg, mil Ameerika dollar oli ametlik Lääneriikide reservraha, on nüüdseks läbi. Ükski valitsus ei tunnista ega avalda seda tõsiasja aga enne, kui nad on lahti saanud omaenda dollaritest. Veel on kõigi huvides on säilitada fassaadi. Tegelikkuses tahavad nad aga ükskõik mida kui Ameerika dollareid oma reservides.

Bernanke peab märkimisväärselt kergitama intresse, et tugevdada dollarit. See on kohustuslik. Loomulikult kaasneb sellega Ameerika kinnisvaraturu kokkuvarisemine vaid kuu aja jooksul. See tekitab omakorda aga absurdselt nurka olukorra, kus autodes ja telkides elavate inimeste ees laiuvad tuhanded tühjaks jäänud elamud. Selline intressitõus vajab steroide tarvitanud Volckerit. Bernanke seda aga ei ole, ning seega ei ole intressid tõusnud ning lähitulevikus arvatavasti seda ka ei tee.

Võttes arvesse tema haridust ja koolitust, on pigem tõenäoline, et taaskord pigem langetab ta intresse, üritades nii meeleheitlikult taastada raha voolu majanduse vararikkamasse segmenti. Liiga hilja vabanes ta oma elevandiluutorni põhimõtetest ning nüüd ta mõistab, et see ei kesta enam kaua. „Peta mind korra, häbi sulle. Peta mind teist korda, häbi mulle.“ Intressimäärade langetamine kiirendaks ka paanilist loobumist Ameerika dollarist, mis viiks veelgi enam väärtusetuid dollareid supermarketitesse ning energiasektorisse. Bernanke ei saa enam midagi teha: dollarid naasevad koju.

Ameerika dollarite massilist müüki ei kiirenda arvatavasti ei Hiina ega mistahes muu dollarite suurvaldaja. Neil on seda raha nii palju, et nad suudaksid valuuta hävitada kasvõi tehes vaid oma suu lahti. Kuid nad on neetud, kui nad seda teevad ja neetud kui ei tee. Pigem tuleb algatas kuskilt mujalt, näiteks väikeomanikelt. On võimalik, et näiteks üks Araabia väikeriikidest üritab oma dollarivarust märkamatult lahti saada. Loomulikult märgataks sellist asja kohe. Igaüks silmitseb pingsalt oma naabrit. Teadmine, et suur „dumping“ on alanud, viib tormijooksuni. Kuidas saaks Föderaalpank sellega hakkama? Prindiks dollareid juurde? Mängiks intressidega?

Loomulikult peavad paljud dollarite suuromanikud mitte müümist üheks variandis, ehkki sunnitud variandiks. Ostjaks saamine on aga kindlasti välistatud. Lisaks „Saada pakk edasi“ mängule on käimas ka teine mäng: „Esimene pilgutaja”. Valitsus, kes ei pea pingele vastu ning üritab kõikidest oma dollaritest lahti saada, võib võita, kuid sellele järgneks koheselt teiste kaotus. Kuigi võidakse kahelda soovis olla esimene müüja, siis viimaseks müüjaks jäämises ei kahtle keegi.

Ebameeldiv tõde on, et mitmepoolsed kokkulepitud müügi vaherau üks põhjuseid on see, et tegelikkuses ei ole turul ostjaid, kes suudaksid osta nii palju kui müüjad tahavad. Kõik loobuksid praegu oma dollaritest hea meelega kui nad seda saaksid. Kuid tõsiasi, et nad tahaksid, kuid ei saa, kirjeldab värvikalt probleemi ennast.

Seega jätkab Bernanke viivitamist ning väldib intressimääradega tegelemist. See on kõige kainem lähenemine, kuid samas lükkab see vaid paratamatust edasi. Viivitamine on nakkav, mis võib selles olukorras olla isegi hea. Mistahes otsus midagi ette võtta lõppeb täieliku läbikukkumisega, kuna see sunnib valitsusi mängima mänge. Vahet pole kumb juhtuks – kas pakki üritataks edasi saada või keegi üritaks silmapilguga dollaritest lahti saada – oleks kaotaja Ameerika dollar, hävitades nii ka Ameerika majanduse. Aastaid on üritatud Ameerika dollari ja majanduse tõelist seisu varjata suitsukattega. Usalduskate on nüüdseks täielikult kadunud. Ja see, mis praegu näha on, ei ole kaunis vaatepilt.

Ainus lootus Ameerikale on see, kui Ameerika dollareid omavad riigid hoiavad dollareid alles, teadmisega, et parimal juhul raha väärtus langeb tasapisi, kuid halvemal juhul kukub täielikult kokku. Tegemist on vaikimise konspiratsiooniga, mille eesmärgiks on hetkeseisu säilitamine. Mina hoian enda omi ja teesklen, et need on väärtuslikud, kui sina teed sama. Kõik valitsused üritavad võimalikult hästi kasutada aega, et valmistada ette oma majandusi Ameerika kokkuvarisemiseks. Ameerika dollar jääb valuutaks seni, kuni kirjutamata kokkulepe kestab.

Peo lõpp

Mind huvitab Bernanke öörahu. Mind huvitab ka see, et kas tema ja Paulson ostavad parasjagu massiliselt kokku kulda ja hõbedat. Kõigil, kes tegelikult ka mõistavad olukorda, omavad varuplaani (ellujäämisplaani). Ma keeldun uskumast, et Bernanke ja Paulson ei mõista tegelikku olukorda. Võib-olla nad usuvad, et nende valitsus hoolitseb nende ees … ja võib-olla valitsus teebki seda. Kindel on aga see, et valitsus ei saa hoolitseda näiteks jaekaupmeeste eest, kes tegutsevad linna peatänaval. Nagu alati, peab lihtinimene oma allkirja andma katastroofi arvele. Ja summa arvel on suurem kui keskmise pere kogu vara väärtus. Lohutuseks võib öelda, et ka pangad lähevad põhja.

Neil, kes veel ei ole kõike kaotanud, on veel antud viimane võimalus eemaldada oma kapital Ameerika finantsturult ning pseudoinvesteeringud välja vahetada reaalse raha vastu, nimelt kulla ja hõbeda vastu. Mitte paberist omandiõigusdokumentide vastu, vaid kullakangide vastu. Paber on muutunud ebausaldusväärseks.

Isegi kaevandusettevõtete aktsiad on muutunud kahtlustäratavaks, kuna aktsiatega on hulgaliselt spekuleeritud. Paljud kaevandusettevõtete aktsiate “omanikud” avastavad aga liiga hilja, et nende kapis vedelevad väärtpaberid on muutunud väärtusetuks. Ameerika suurtel väärtpaberibörsidel on ettevõtteid, kes on müünud märgatavalt enam rohkem aktsiaid, kui seaduslikult eksisteerida saab. Väiksemate aktsiaturgude jaoks on olukord veelgi kehvem. Praegu ei ole veel teada, kui paljud aktsiate „omanikud“ avastavad, paraku liiga hilja, et nad omavad tegelikkuses ainult pabereid, mille väärtus on null ning mis on ebaseaduslikult printerist välja trükitud.

Kuritegelik käitumine Ameerika finantsturgudel on vohav ning levinud. Korruptsioon on nii ladvikus kui ka põhjas. Reguleerijad ei saa teha aga midagi, kuna nad kardavad niigi nõrga süsteemi täielikult hävitada. See demonstreerib juba, kui laialtlevinud korruptsioon on. Tagasi on pöördutud Metsikusse Läände, ning lindpriid juhivad praegu linna. Politseiülem Elliot Spitzer oli mees, kes ratsutas linna valgel hobusel. Ta lasti peaaegu koheselt maha. Kas on üldse kedagi veel, kes oleksid avalikult nõus vastu seisma toimuvale? Soovitatavalt keegi selline, kellel ei ole õhtuti oma naise kõrval uinumises midagi vastumeelset.

Katteta aktsiamüük on ideaalne näide „supermarketi investeeringutest“, mis on tekkinud süsteemi raha ja krediidiga üleujutamisest. Ja seda nimetatakse majanduskasvuks. Minevikust on näha, ning tulevik õpetab ka, et inflatsiooni suurusel ja kuritegevuse vohamisel vahel on otsene seos. Mida me praegu näeme on vaid jäämäe tipp.

Maailma majandustsoonid on noaserval ning ainus, mida saame teha, on loota, et “süsteem“ peab veel natukene vastu. Parim on loota aeglast, venivat kokkuvarisemist, nagu see on olnud tegelikult viimased 37 aastat, kuid märgatavalt kiiremat. Tulevikus ei piisa ka sellest, kui üks vanematest läheb tööle tagasi. Lapsed peavad ka tööle hakkama, et perekonda ära toita. Ja kindlasti leitakse sellele mingi kõlav nimetus, näiteks „Laste Vabadusvõitlus“.

Ameerika ei suuda enam isegi jätta muljet, et ta majandus kasvab, kuna maailm keeldub talle raha laenamast. Maailm teab nüüd, mida oleks tegelikult pidanud teadma juba ammu. Ameerikal ei ole lootust tagasi maksta raha, mille ta on kokku laenanud.

Kõige hullem mis juhtuda saab, on järsk ja õnnetu langemine ilma kohanemisperioodita. Tegelikkus on aga see, et ajaperiood ei mängi mingit rolli: lõpptulemus on väga ebameldiv. Enamikele inimestele tuleb see tõsise šokina – on neid ju kasvatatud usus, et tulgu mis tuleb, küll valitsus hoolitseb nende eest.

Peokott kõigile

Üleminek hirmult paanikale saab olema kiire. Ühel hetkel istuvad inimesed rahulikult toolidel ja närivad Prozacit, paar hetke pärast istub nende süles aga suur peokott. Kotist leiavad nad suure paki, mis on lõpuks koju jõudnud. Ühel hetkel saab aga kõigile selgeks, et pakk peitis endas meie praegust pangandussüsteemi … võlga … üüratut võlga, mida keegi ei suuda tagasi maksta.