USA, kui Impeeriumi, osa maailmas

Krassimir Petrov, Ph.D.
Austria makro-majandusteadlane / Investeerimisstrateeg
Volitatud J. Douglas Bowey ja Partnerid poolt

20. jaanuar 2006. a.

I. Impeeriumi majandus

Kui rahvusriik maksustab oma kodanikke, siis impeerium maksustab teisi rahvusriike. Impeeriumide ajalugu Kreekast Roomani, Ottoman ja Britid, näitavad, et viimse kui ühe impeeriumi majanduslik baas tuleb teiste riikide maksustamisest. Impeeriumi võime teisi maksustada tuleneb nende tugevamast majandusest, mille tagajärjel on neil ka tugevam sõjavägi, mis vägivaldselt või poliitiliselt maksud peale surub. Üks osa nendest maksudest läks tavaliselt impeeriumi elatustaseme parandamiseks ning teine osa läks sõjaväe tugevdamiseks, mis oli omakorda vajalik uute maksude väljanõudmiseks.

Läbi ajaloo on maksustamisviise olnud erinevaid: tavaliselt võeti kulda ja hõbedat, aga ka orjasid, vilja, karja ja teisi põllumajandus- ja loodusvarasid ning ükskõik milliseid kaupu, mida impeerium vajas ja alamriik sai pakkuda. Minevikus on maksustamine alati olnud otsene: alamriik andis raha (kulla/hõbeda) või kaubad otse impeeriumile.

20-nendal sajandil on esmakordselt ajaloos Ameerikal õnnestunud maksustada maailma kaudselt – mitte otseselt makse välja nõudes nagu kõik tema eelkäijad, vaid andes teistele riikidele kaupade vastu oma enda valuutat USA dollarit, kavatsusega dollarid aja jooksul devalveerida ja hiljem samu dollareid uuesti kaubaks vahetades on nad palju vähem väärt. Vahe, mis tuleb esialgse ostu ajal kehtinud dollari väärtuse ja tagasivahetamise ajal devalveeritud dollari väärtuse erinevusest oligi USA impeeriumi maks. Järgnevalt on kirjeldatud kuidas see juhtus.

20. sajanadi alguses algas USA majanduse domineerimine maailma majanduse üle. Sel ajal oli dollar otseselt seotud kullaga, mistõttu dollari väärtus ei tõusnud ega langenud ja oli alati konverteeritav ühesugusesse kogusesse kulda. Suur Depressioon ja sellele eelnenud inflatsioon 1921-1929 kasvatas oluliselt ringlusesse lastud paberdollarite arvu ilma, et oleks suurendatud sellele vastava kulla kogust.

See muutis seni hästi toiminud USA dollari kullaga tagamise võimatuks ning selle tulemusena sidus President Franklin Delano Roosevelt 1932 a. dollari kullast lahti. Kuni selle ajani võis USA domineerida maailma majanduse üle, kuid seda ei saanud veel nimetada impeeriumiks. Dollari- ja kullavaheline fikseeritud väärtus ei lasknud Ameerikal kullaga tagatud dollaritega teistelt riikidelt majanduslikku kasu välja võtta.

Majanduslikult sündis Ameerika Impeerium 1945, Bretton Woods’i süsteemi rajamisega. Dollar muudeti ainult osaliselt kulda konverteeritavaks – kulda konverteerimist võimaldati ainult välisriikide valitsustele, aga mitte erasektorile. Sel ajal oli USA dollarist saanud rahvusvaheline reservi valuuta. See sai võimalikuks kuna II Maailmasõja ajal varustas USA oma liitlasi toidu ja sõjamoonaga, saades vastutasuks kulda ning seeläbi kogus USA enda kätte märkimisväärse koguse maailma kullast.

Majandusimpeerium ei oleks olnud võimalik kui dollar oleks jäänud täielikult kullaga tagatuks, dollari varud oleks hoitud limiteeritud vastavalt olemasolevatele kullavarudele ning dollareid oleks saanud kullaks vahetada eelnevalt kokkulepitud viisil. Aga dollarivarusid suurendati kaugelt üle olemasoleva kullatagatise ja jagati välisriikidele vahetuseks kaupade vastu. Ameerikal ei olnudki kavas neid dollareid sama väärtusega tagasi osta – kulla kogus ei olnud piisav nende dollarite välja ostmiseks. Kui dollarite kogus pidevalt suurenes, siis nende väärtus pidevalt vähenes. Läbi USA püsiva ekspordi defitsiidi kasvasid välismaalastel pidevalt odavnevad dollarivarud, mis oli samaväärne maksustamisega – inflatsiooni maksuga.

Kui 1971 nõudsid välisriigid oma dollarivarude kullaksvahetamist, ootas USA valitsus maksmisega 15. augustini. Selle maksmatajätmise põhjendus oli, et “dollari ja kulla vaheline side oli tugev”. Õige järeldus on aga, et USA valitsus läks pankrotti, nii nagu mõni erapank on pankroti välja kuulutanud.

Seda tehes kuulutas USA ennast impeeriumiks. Ta oli võtnud ülejäänud maailmalt hiiglaslikus koguses kaupu ilma mingi soovi ega võimaluseta neid kunagi tagasi anda. Maailma oli õnnestunult maksustatud ja sinna ei saanud midagi parata: ei saanud sundida USA’d pankrotti välja kuulutama ja tasuks võtta endale tema kullareservid ja teised varad, samuti ei saanud võlga sunniviisiliselt (läbi sõja) tagasi võtta. Sisuliselt USA maksustas maailma inflatsioonimaksuga ja korjas impeeriumi senjööriõiguse!

Et säilitada Ameerika Impeeriumi ja maksustada edasi ülejäänud maailma läbi inflatsiooni, pidi nüüd USA sundima maailma jätkama odavnevate dollarite aktsepteerimist kaupade vastu ja tegema nii, et maailmal oleks aina suuremad dollarivarud samal ajal kui need dollarid kaotasid väärtust. Pidi andma maailmale majanduslikult hea põhjuse miks dollareid hoida ja see põhjus oli nafta.

1971, kui sai selgeks, et USA valitsus ei ole võimeline oma dollareid kulla vastu tagasi ostma, valmistas ta ette alternatiivi – kokkuleppe, mis vägisi sundis maailmal USA paberraha hoidma, nimelt 1972-1973 sõlmiti raudne kokkulepe Saudi Araabiaga – ühelt poolt toetas USA Saudi valitsuse võimu ja teiselt poolt võisid Saudid oma nafta vastu aktsepteerida ainult dollareid. Sundides dollarit kasutama OPECi juhtiva riigi, sunniti see tegelikkuses kõigi OPECi liikmete peale. Kuna maailm pidi ostma naftat Araabia naftariikidest, oli tal vaja ka dollareid hoida ning kuna maailm vajas aina rohkem naftat ja nafta hinnad pidevalt tõusid, siis maailma vajadus dollarite järele sai ainult tõusta. Isegi kui dollareid ei saanud enam kulla vastu vahetada, olid nad nüüd nafta vastu vahetatavad.

Selle kokkuleppe majanduslik sisu oli see, et dollar oli nüüd tagatud naftaga. Niikaua kuni see püsis, oli maailmal vaja aina suuremaid koguseid dollareid, sest nende dollarite eest sai osta naftat. Niikaua kuni dollar oli ainus viis nafta eest maksta, oli tema domineerimine maailmas kindlustatud ja Ameerika Impeerium sai maailma maksustamist jätkata. Kui mingil põhjusel dollar jääks naftatagatisest ilma, kaoks ka Ameerika Impeerium kuna neil ei oleks enam võimalik maailma maksustada ja seeläbi rohkem dollareid toota. Impeeriumi säilimine sõltus sellest, et naftat müüdaks ainult dollarite eest. Samuti oli kasulik, et naftamaardlad asusid erinevates riikides, millest ükski ei olnud majanduslikult nii tugev, et nõuda nafta eest tasu milleski muus kui dollaris. Kui keegi nõuaks teistsugust makseviisi, siis neid pidi ümber veenma kas poliitiliste läbirääkimiste või sõjaväe abiga.

Mees, kes 2000 a. lõpus küsiski nafta eest eurot, oli Saddam Hussein. Alguses võeti tema nõudmist naeruväärsena, hiljem jäeti tähelepanuta, aga kui selgines et tal on tõsi taga ja ta viis isegi oma 10-miljardi dollarilise reservi UN juures eurodesse, alustati tema meele muutmiseks poliitilise surve avaldamist. Teised riigid, nt Iraan, soovisid samuti tasu teistes valuutades, põhiliselt euros ja jeenis. Dollar oli selges ohus ja tuli kasutusele võtta karistusaktsioon. Bushi sõda Iraagis ei toimunud massihävitusrelvade pärast, inimõiguste kaitsmise nimel, demokraatia levitamise ega isegi õliväljade vallutamise pärast. See oli dollari kaitsmiseks, see oli näitamaks, et see, kes nõuab tasu milleski muus kui USA dollaris, saab samamoodi karistatud.

Bushi on palju süüdistatud selle pärast, et ta lavastas Iraagi sõja naftaväljade vallutamiseks. Need süüdistajad ei oska aga põhjendada miks peaks Bushil naftavälju vaja olema – ta võib lihtsalt dollareid juurde trükkida ja osta maailmast nii palju naftat kui vaja. Tal pidi olema mingi teine põhjus Iraagi vallutamiseks.

Ajalugu õpetab, et impeerium astub sõtta kahel põhjusel: (1) enda kaitsmiseks või (2) kasu saamiseks. Majanduslikult rääkides, kui impeerium algatab ja astub sõtta peab selle kasu üle kaaluma sõjalise ja sotsiaalse kulu. Iraagi naftaväljad ei ole ilmselt väärt pikaajalist sõjalist kulu. Bush astus sõtta Ameerika Impeeriumi kaitseks. Kaks kuud peale Iraagi vallutamist lõpetati “Oil for food” programm, riigi kontod vahetati tagasi dollaritesse ja naftat hakati jälle müüma ainult USA dollari eest. Enam ei saanud maailm naftat Iraagilt eurode ees osta. Globaalne dollari ülemvõim oli jälle taastatud. Bush väljus hävituslennukist ja kuulutas ennast võitjaks: missioon oli tõepoolest täidetud – Bush oli edukalt kaitsnud USA dollarit ja seega ka Ameerika Impeeriumi.

II Iraani naftabörs

Iraani valitsus tegi hiljuti ettepaneku avada Iraani naftabörs, mis on euro-põhise kauplemissüsteemiga. Loomulikult eeldab see ka euros nafta eest tasumist. Majanduslikult on see palju suurem oht dollari ülemvõimule kui Saddami käik, sest lubab börsil kaubelda igaühel, kel soov naftat euro eest osta või müüa, jättes seejuures USA dollari täiesti kõrvale. Kui see on nii, siis on tõenäoline, et maailm võtab innukalt omaks euro-põhise naftasüsteemi:

• Eurooplased ei pea enam ostma ja hoidma dollareid, et maksta nafta eest, vaid kasutavad oma enda valuutat.
• Hiinlased ja jaapanlased võtavad uue börsi eriti innukalt vastu. See võimaldab neil drastiliselt vähendada oma hiigelsuuri dollarivarusid ja jaotada euroga. Ühte osa dollari varudest soovivad nad ilmselt alles jätta; teise osa dollarivarudest võivad nad kohe välja visata; kolmandat osa varudest võivad nad kasutada tulevikus maksete tegemiseks, kuid varudest välja makstud osa ei asenda siis enam dollariga, vaid euroga.
• Venelastel on majanduslik huvi euro omaks võtta – suurem osa nende kaubavahetusest toimub Euroopa riikidega, nafta eksport riikidega, Hiinaga ja Jaapaniga. Euroga kohanemine kannab kohe hoolt kahe esimese blokki eest ning aja möödudes hõlbustab ka kauplemist Hiina ja Jaapaniga. Lisaks näib, et venelased suhtuvad dollari hoidmisesse vastumeelselt, sest nad on hiljuti avastanud enda jaoks kulla: Venemaa keskpank on hakanud oma dollarivarusid välja vahetama ja kogub kulda. Samuti on venelased taaselustanud oma rahvusluse; kui euro omaksvõtt haavab ameeriklasi, siis teevad nad seda rõõmuga.
• Araabia nafta eksportijad riigid võtavad innukalt euro omaks, et vahetada välja oma kasvavad kogused odavnevat dollarit. Nagu ka venelaste puhul, toimub nende kaubavahetus põhiliselt Euroopa riikidega ja seega eelistavad Euroopa valuutat nii selle stabiilsuse kui ka riskide vältimise poolest.

Ainult britid jäävad kahe tule vahele. Neil on kestnud strateegiline koostöö USA’ga terve igaviku, kuid on saanud ka loomuliku tõmbe Euroopast. Seni on neil jätkunud palju põhjuseid võitja kõrvale jäämiseks. Nähes oma sajandivanuse partneri langust, kas nad pakuvad siis kindlat toetust või annavad coup de grace’i (halastuslöögi)? Siiski ei tasu unustada, et hetkel on kaks juhtivat nafta börsi New Yorki NEMEX ja Londoni International Petroleum Exchange (IPE), ja mõlemaid omavad ameeriklased. Tundub enam tõenäoline, et britid peavad uppuva laevaga kaasa minema, sest teisel juhul astuvad nad vastu enda Londoni IPE huvidele. Tasub märkida, et kuigi on palju kõneldud Inglise naela säilitamisest, ei võtnud britid eurot kasutusele ilmselt ameeriklaste surve tõttu. Vastasel juhul oleks Londoni IPE pidanud üle minema eurole, andes hävitava tõuke dollarile ja nende strateegilisele partnerile.

Vaatamata sellele mida britid otsustavad, kui Iraani naftabörs peaks hoogu võtma ja kasvama, lähevad eurole üle need kelle huvid on olulisemad – Euroopa, Hiina, Jaapan, Venemaa ja Araabia, kindlustades sellega dollari saatuse. Ameeriklased ei saa aga lasta sel juhtuda ja kui vaja, siis võtavad kasutusele mitmed strateegiaid peatamaks või aheldamaks börsi opereerimise:

• Börsi saboteerimine – see võib olla arvutiviirus, võrgu, sidekanalite või serveri ründamine, erinevad serveri turvalisuse rikked või 11. septembri tüüpi rünnakud põhi ja tagavara rajatistele.
• Coup d’état (riigipööre) – see on kindlasti parim pikaajaline ameeriklastele kättesaadav strateegia.
• Vastuvõetavates tingimustes ja piirangutes kokkuleppimine – see on veel üks ameeriklaste suurepärane võimalus. Riigipööre on siiski eelistatum variant, sest see kindlustab selle, et börs ei saa kunagi teoks ja ei saa ameeriklaste huve ohustada. Kuid kui sabotaaži katsed või riigipööre peaksid ebaõnnestuma, siis läbirääkimised on järgmiseks parim võimalus.
• Ühendatud U. N. sõja resolutsioon – seda on kahtlemata raske kindlustada avastades kõigi julgeolekunõukogu liikmete huve. Hiljutised kõnelused “iraanlaste tuumarelva väljatöötamisest” on kahtlemata selles suunas ettevalmistuseks.
• Ühepoolne tuumarünnak – see on kohutav strateegiline otsus kõigil järgmise punktiga kaasnevatel põhjustel. Ameeriklased võivad oma musta töö (tuumarünnaku) tegemiseks kasutada Iisraeli.
• Ühepoolne totaalne sõda – see on selgelt halvim strateegiline valik. Esiteks on USA sõjaväe ressursid kahe sõja tagajärjel niigi otsakorral. Teiseks, ameeriklased tõukavad eemale teised tugevad riigid. Kolmandaks, suurte dollarireservidega riigid võivad otsustada vaikselt kätte maksta visates oma dollarivarud välja ja seega takistades USA’l oma sõjaväeliste ambitsioonide täiendava finantseerimist. Viimaks on Iraanil strateegilised alliansid teiste võimsate riikidega, mis võib nende sõtta sekkumise kaasa tuua. Arvatavasti on Iraanil sellised alliansid Hiinaga, Indiaga ja Venemaaga ja seda tuntakse kui Shanghai Cooperative Group ehk Shanghai Coop.

Milline iganes on strateegiline valik, majanduslikust vaatenurgast vaadates, kui Iraani naftabörs peaks hoogu võtma, võtavad selle innukalt vastu suuremad majandusjõud ja kiireneb dollari hinguseleminek.

III. Dollari hinguseleminek

Kokkuvarisev dollar kiirendab dramaatiliselt USA inflatsiooni ning pressib lühiajalised ja pikaajalised intressimäärad palju kõrgemale. Sel hetkel on Föderaalpank kahe halva valiku vahel – deflatsioon või hüperinflatsioon. Esimene valik, deflatsioon (mida rahvusvahelises majanduses tuntakse ka kui “klassikaline ravim”), nõuab raha väärtuse langemise peatamist ja intressimäärade tõusu, tuues kaasa suure majandusliku depressiooni, kinnisvarahindade languse ning obligatsioonide, aktsiate ja derivatiivturgude kokkuvarisemise, tõenäoliselt tõugates totaalse finantskrahhini. Alternatiiv on valida lihtsam väljapääs inflatsiooni näol, läbi mille Föderaalpank kinnitab pikaajaliste võlakirjade tulu, tõstab Helikopterid ja langetab finantssüsteemi likviidsust, vabastades mitmeid LTCM’e ja viies majanduse hüperinflatsiooni.

Austraalia teooria rahast, krediidist ja äritsüklist õpetab meile, et lõppkokkuvõttes ei ole olemas vahepealset Skylla ja Charybdis mütoloogilist lugu – deflatsiooni ja hüperinflatsiooni vahel.

Varem või hiljem kui dollarile surve suureneb ja inflatsioon tõstab pead, peab rahandussüsteem kalduma ühele või teisele poole, sundides Föderaalpanka otsust tegema. Pole kahtlust, et äsja ametissemääratud Föderaalreservi ülemjuhataja Ben Bernanke, tunnustatud Suure Depressiooni õpetlane ja vilunud helikopteri piloot, valib viimase tegevussuuna – hüperinflatsiooni. Bernanke on saanud head õppetunnid Suurest Depressioonist ja deflatsiooni hävitavusest. Ta on hästi ära õppinud ka iga finantsprobleemi imeravimi  – inflatsiooni, tulgu või maailmauputus. Ta on isegi välja mõelnud geniaalse ebahariliku tee ümber deflatsiooni likviidsuse lõksust ja õpetab jaapanlasi kuidas seda kasutada. Ta on avalikult väitnud, et vältimaks deflatsiooni kiirendab ta trükipresse ja “viskab raha helikopteritelt alla”. Kui vaja, laseb ta käibele kõik mis nähtaval. Lõppkokkuvõttes hävitab ta hüperinflatsiooniga Ameerika valuuta.

Hüperinflatsioon ei juhtu siiski hetkega. Tavaliselt kulub aastaid täieliku languse saabumiseni. Weimari hüperinflatsioon algas umbes 1920 ja lõppes 1923 valuuta täieliku hävimisega. Samasugune saatus oli mõnel postkommunistlikul riigil: Venemaal ja Bulgaarial kulus oma valuuta hüperinflatsiooniks 7-8 aastat enne kui need lõplikult hävitati.

Kuna dollar on maailma reservide valuuta, siis dollari hüperinflatsioon on kahel põhjusel erinev kõigist hüperinflatsioonidest, mis läbi ajaloo toimunud. Ühelt poolt on kümneid biljoneid  dollaripõhiseid võlgu ja sadu biljoneid? dollaripõhiseid derivatiive. Kuna võlgade ja derivatiivide valuuta suhe on väike, siis saabuv hüperinflatsioon peab kindlasti olema eepilistes mõõtmetes. Teisalt hakkavad keskpangad kogu maailmas võitlema dollari toetuse nimel, et maailma finantssüsteem ei kukuks kokku ja et nende reservid ei haihtuks. Mitmed keskpangad otsustavad tahes-tahtmata toetada dollarit, vähendades oma valuuta väärtust. Seega need kaks suurt jõudu viivad dollari erisuundadesse. Selle vältimatu häving võib olla kiire ja äkiline või veniv ja valuline.

Milline iganes saab olema hüperinflatsiooni kiirus, tavaameeriklasel on vähe võimalusi end kaitsta – kriisi ajal on rahva esimene instinkt kasutada rohkem “stabiilseid” naaberriikide käibevaluutasid, nt Kanada dollar ja Mehhiko peeso, kuid nende saadavus saab olema piiratud ja raskendatud ning inimesed peavad ilmselt leppima valitsuse poolt kehtestatud kapitali kontrollidega. Järgmiseks vahetavad inimesed vaistu järgi väärtust kaotava raha reaalseteks varadeks nagu maaks ja kinnisvaraks, kuid müüjad ei taha vastu võtta odavnevat käiberaha ja kaovad kiiresti turult. Kui arukad võimalused enda kaitsmiseks on otsa lõppenud, on tavainimestel vähe võimalusi peale dollarite vahetamise kõvaks valuutaks nagu kullaks ja hõbedaks, viies nende hinna palju kõrgemale. Keskpankadel pole aga üldse muid võimalusi peale kulla. Esiteks kardavad keskpangad kriisi ajal riski, mis kaasneb kõikide paber-valuutadega. Enamgi veel, isegi suurimad paberrahad ei kohane reservide väljavahetamise vajadusega. Samuti ei ole keskpankadel praktiline hoida kinnisvara ja maad. Seega ei jäägi keskpankadel muud võimalust, kui vahetada oma reservid ainsa inimesele teadaoleva kõva valuuta – kulla vastu. Läbi ajaloo on kriiside ajal kuld olnud ainus üdini turvaline varjupaik. Kui rahvas ja keskpangad põgenevad nagu üks mees kulla poole, on selle väärtus alati taevani küündinud. Ka sel korral ei saa see teisti olema.

Allikas: http://www.financialsense.com/editorials/petrov/2006/0120.html