USA on halvemas seisus kui Kreeka

USA on pankrotis. Ei suurem kulutamine ega väiksem maksustamine aita riigil oma võlgu tasuda.

Mida riik saab ja peab tegema on radikaalselt lihtsustama maksu-, tervishoiu-, pensioni- ja finantssüsteeme, mis kõik on täielikult sassis. Ja see on hea uudis. See tähendab, et kõik süsteemid saab uuesti üles ehitada, saavutamaks eesmärgid madalamate kuludega ja seeläbi elavdada majandust, kirjutab Bostoni ülikooli professor Laurence J. Kotlikoff Bloombergis.

Möödunud kuul avaldas Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) oma iga-aastase ülevaate USA majanduspoliitika kohta. Kokkuvõte sisaldas järgmisi ükskõikseid sõnu:” Direktorid tervitasid juhtide pühendumust finantsstabiilsusele, kuid märkisid, et oleks vaja enamat kui eelarve korrigeerimine, stabiliseerimaks võla osa SKP-st.”

Kuid uuri veidi ja märkad, et IMF on kuulutanud USA pankrotistunuks. Juulis 2010 avaldatud valitud probleemide dokumendi sektsioon kuus ütleb, et:” USA eelarvepuudujääk, seostatuna tänase föderaalse fiskaalpoliitikaga on liiga suur mõistlike diskontomäärade jaoks.” See lisab, et puudujäägist vabanemine nõuab iga-aastast eelarve kohandamist summas 14 protsenti SKP-st.

Puudujääk on tänane eeldatavate kulutuste ning sissetuleku määra vahe.

Et panna 14 protsenti SKP-st perspektiivi, siis praegune riigitulu moodustab 14,9 protsenti SKP-st. Seega ütleb IMF, et USA eelarvepuudujäägi sulgemine tuluvahenditest nõuab (jämedalt öelduna) kohest ja püsivat tulumaksu, ettevõtete ja föderaalsete maksude kahekordistamist, samuti föderaalse kindlustusfondi panuse seaduses määratud palgamaksu.

Selline maksutõus annaks USA-le 9 protsendise miinuse asemel ülejäägi, mis on viis protsenti SKP-st. Seega ütleb IMF, et USA peab saama suure ülejäägi nüüd ja veel paljude aastate jooksul, maksmaks planeeritud kulutusi. Samuti ütleb organisatsioon, et mida kauem riik ootab maksude kohandamisega, seda raskem see on.

Kongressi eelarveameti andmetel arvutan välja, et USA puudujääk on 202 triljonit dollarit, mis on üle 15 korra ametlikust võlast suurem. Selline suur erinevus meie tegeliku ja ametliku võlakoorma vahel pole üllatav. See peegeldab seda, mida majandusteadlased kutsuvad sildistamise probleemiks. Kongress on läbi aastate olnud hoolikas, seades enamikele kohustustele sildi “mitteametlik” ja seega lükates need kaugele tulevikku.

Eelarvepuudujääk ei sõltu selle sildistamisest.

Herb Stein, president Richard Nixoni aegne majandusnõustajate nõukogu liige ütles tihti öeldava lause:” Miski, mis ei saa jätkuda, peatub.” Tõsi.

Aga see peatub väga halval moel. Esimene võimalus on beebibuumerite põlvkonna suured pensionikärped. Teine on suured maksutõusud, mis jätavad noortele vähe motivatsiooni töötamiseks ja säästmiseks. Kolmas on, et valitsus lihtsalt prindib suure hulga raha, et võlgadega hakkama saada.

Tõenäoliselt näeme me kombinatsiooni kõigist kolmest, mis tõstavad suurem määral vaesust, maksutaset, intresse ja hindu. See on kohutav allakäigutee, mida mööda minna, aga sellel me oleme. Ja võlakirjainvestorid lükkavad meid seda teed mööda veelgi edasi, kord kui nad ärkavad ja mõistavad, et USA on hullemas seisus kui Kreeka.

Mõned Keynesi doktriini järgijad ütleksid, et järgneva paari aasta jooksul rakendatavad stiimulid ei mõjuta meie võlaga hakkamasaamist pikemas plaanis.

See on vale. Puudujääk on valituse krediitkaardiarve ja igal aastal lisandub sellele intressidena 14 protsenti SKP-st. Kui see ei maksa selle aasta intressi, siis lisatakse see saldosse.

Nõudluse pooldajad ütlevad, et loobudes sellel aastal 14 protsendisest eelarvekärpest ja veel suuremast kulukärpest tasub ära suureneva majanduse ja maksutulu näol.

http://majandus.delfi.ee/news/uudised/usa-on-halvemas-seisus-kui-kreeka.d?id=32561437