Dollari hegemoonia lõpp: kuidas USAst võib saada Weimari Vabariik

USA ja Ühendkuningriigi praegusest poliitikast võib leida paralleele esimese maailmasõja järgse Weimari Vabariigi tegevusega, kirjutab pangandussektori konsultant ja tituleeritud õppejõud Patrick Barron.

Järgnevalt avaldame Patrick Barroni arvamusloo, mis ilmus Misese Instituudi kodulehel:

Hiljutises essees selgitasin seda, kuidas USA on dollari reservvaluuta staatust läbi rahamassi suurendamise kuritarvitanud. Kuna oma kohustusest reservvaluutaga vastutustundlikult toimetada on loobutud, siis tõenäoliselt on tulemas uus reservvaluuta. See saab arvatavasti olema toorainel põhinev valuuta, mida ei kontrolli üks riik ja mille massi ei saa nõnda kasvatada.

Toome siinkohal analoogia, kus indiviid saab “maagilise tšekiraamatu” ning see võimaldab tal välja anda iga summaga tšekke ja teha seda lõputult. Need tšekid kätte saanud inimesed saavad neid kasutada tavapärase vahetusvahendina. Aja möödudes kasvab tšekke välja kirjutava inimese vastutus aina suuremaks. Ta rahastab igasuguseid heaoluprogramme ja sõdu.

Loomulikult kasvavad dollarireservid tasemeteni, mis on tavapärasteks vahetustehinguteks ebavajalikult suured. Hinnad hakkavad aina kiiremini kasvama. Seejärel pannakse kokku meeskond, kes soovivad praegust süsteemi reformida ja tuua välja uue valuuta. Võite küsida, miks on see dollari ja selle kasutajate jaoks nõnda suur probleem?

Weimari Vabariik: õppetund nõudlusest ja pakkumisest

Alternatiivne valuuta, mis on ka edukas, lahjendaks nõudlust dollarite järele. Kui nõudlus dollarite järele langeb, siis peab ka selle hind langema. Seda eeldusel, et pakkumine jääb samaks. Dollari “hinnalangus” tähendab eelkõige seda, et selle ostujõud langeb – samade dollarite eest saab vähem osta. Maagilise tšekiraamatu vastutustundetu kasutamine on võimaldanud luua suured sotsiaalprogrammid nagu Social Security, Medicare ning nendega rahastatakse ka sõjatööstust. Poliitiliselt on nende kategooriate kulutusi praktiliselt võimatu vähendada – just seda on aga vaja, et peatada dollari ostujõu langus.

Maailm on seda ka varem näinud ja mitte ainult arenevates riikides nagu Zimbabwe. USA leiab ennast peagi samast lõksust kus oli Weimari Vabariik pärast esimest maailmasõda. Saksamaa keskpank Reichsbank printis suures koguses markasid selleks, et rahastada erinevaid valitsuse programme. Mida rohkem markasid prinditi, seda enam valuuta ostujõud vähenes. Siin peitubki lõks.

Hinnatõus tõi olukorra, kus sooviti palgatõusu ning toetuste suurendamist. Tööstussektori ühingud, valitsuse töötajad, sotsiaalabi saajad ja pensionärid, kelle säästud põlesid, nõudsid rohkem raha. Streigid ning vägivald muutusid endeemiliseks. Reichsbank otsustas rohkem raha printida, mis viis muidugi veelgi kõrgemate hindade ning palkade ja toetuste tõusuni. See omakorda tõstis hindu veelgi ja asi lõppes sellega, et margad sobisid rohkem tapeediks kui rahaks.

Miks jätkas valitsus toetuste suurendamist ja miks printis Reichsbank marke edasi? Sellele on antud mitmeid keerulisi vastuseid. Üks võimalik seletus on, et Reichsbank hävitas marga meelega, mis võimaldas kaudselt vabaneda Versailles’i rahuga paika pandud reparatsioonide maksmisest. Lihtsaim vastus on aga see, et mõlemad ei näinud kriisis muud valikut kui makseid suurendada ja raha edasi printida. Tunti, et lühiajaliselt on vaja olukord ära lahendada.

Lühiajaline taktika tegi asju ainult hullemaks. Poliitiline tahe ja majandusest arusaamine olid niivõrd kehvad, et taolise poliitika lõpetamist ei nähtud lahendusena. See tekitas palju valu.

USA ja Ühendkuningriik: poliitiline tahe ja majanduse mõistmine on puudulikud

Kardan, et täna oleme sarnases olukorras. Tundub, et Föderaalreservi rahatrüki ja madalate intresside mõju ei ole nii halb olnud, mille tõttu on seda iga kord probleemi tekkimisel jätkatud. Seda on keskpangad tegemas nüüd ka suurema hinnatõusu keskkonnas. Vaadakem kas või Ühendkuningriiki. Puudus energiast on pannud hinnad tõusma ja valitsuse reaktsioon on teha majapidamistele suuremaid väljamakseid! Jah, nii on. Selle peale, et energiatootmist piiravaid barjääre eemaldada, ei mõelda. Parem on valitsuse eelarve puudujääki suurendada, mis eeldab rahatrüki suurendamist.

Üks asi on aga selge. Mida Ühendkuningriik saab teha, seda saab teha ka USA. Hüperinflatsioon on reaalne võimalus. Meenutagem, et Weimari Vabariigi Reichsbank pidi ka tegelikult füüsiliselt raha trükkima. Föderaalreserv peab arvutil vaid numbreid vajutama. Kui hinnad tõusevad, siis hakkavad inimesed rohkem raha nõudma, olgu selleks politseinikud, tuletõrjujad või muud töölised. Nad soovivad, et nende elukvaliteet ei langeks. Kuna valitsus kulutab kellegi teise raha, siis nendele nõudmistele antakse järele.

Lähme tagasi Ühendkuningriigi juurde. Naela väärtus on valuutaturul järsult kukkunud, mis on tekitamas tõsiseid tagajärgi. Inglise keskpank oli sunnitud intressimäärasid tõstma ning nüüd täiendavate laenude võtmine muutunud liiga kalliks. Valitsuse survel valis keskpank ainukese poliitiliselt aktsepteeritud tee, milleks on arvuti kuju võtnud rahaprintija veelgi võimsamalt tööle panna.

Mis siis juurtasandil toimub?

Kust valitsus oma raha saab? Kohalikud omavalitsused ja riik saavad raha maksudest. Kinnisvara omanikud peavad maksma suuremaid makse, et hoida töös koole, politseid ja muid asutusi. Sotsiaalkindlustuse kulud kasvavad, seega tuleb sotsiaalmaksu tõsta. See paneb ettevõtted omakorda surve alla. Ameerika toodete konkurentsivõime rahvusvahelisel turul langeb.

Hinnatõusu spiraal hakkab hävitama enda teel kõike kuni dollar kaotab ostujõu ning ühiskond jõuab kaosesse. Ja poliitikud ei saa aru mis juhtus. Isegi kui saadakse aru, siis ei ole poliitilist motivatsiooni midagi ette võtta – näiteks alandada makse, likvideerida Föderaalreserv ning siduda valuuta uuesti kullaga. See on võimalik.