Lisa hinnateavitus

Esmakordne: nafta hind maailmaturul võib langeda nulli

Avaldatud Jaana kategoorias Maailmast, Kogu uudisvoog või 03.04.2020
Kulla hind (XAU-EUR)
1 652,81 EUR/oz
  
+ 28,75 EUR
Hõbeda hind (XAG-EUR)
23,09 EUR/oz
  
+ 1,64 EUR

03.04.2020

CNN kirjutab, et maailmaturu naftahind võib esimest korda ajaloos langeda lähitulevikus nulli. Anomaalne olukord on tingitud asjaoludest, mida varem pole koos esinenud. Koroonaviiruse põhjustatud maailma lennunduse seisak, autoliikluse drastiline langus ja tehaste jõude seismine on langetanud nafta nõudlust maailmaturul 30% võrra. Naftatootmine pole aga proportsionaalselt nõudluse rekordilise langusega kahanenud, vaid on liikunud vastassuunas ning on maailma suurimate naftaeksportijate Saudi-Araabia ja Venemaa vahelise mõõduvõtmise tõttu rekordkõrgel tasemel, eirates igasugust turgude loogikat.

Esimest korda alates 1998. aastast on maailm jõudmas olukorrani, kus rafineerimistehaste, naftahoidlate ja tankerite hoiustamise võimekus on ammendumas ning maailmas füüsiliselt ei ole ruumi, kus ületoodetud musta kulda hoiustada. Kui see olukord peaks saabuma, langevad naftahinnad läbi põranda. Mõnede vähelevinud naftasegude hinnad on juba praegu langenud alla nulli, kuna naftatootjatel pole oma produkti kuskil hoiustada ning nad on sunnitud peale maksma, et kliendid toote ära ostaksid. Wyomingu toornafta pakkumine on langenud tasemele -19 senti barrelist.

Globaalse naftahinna etaloniks olev Brenti toornafta indeks jääb tõenäoliselt plussi, kuna see hinnastatakse laialdaste hoiustamisvõimalustega saarel. Maailma olulisuselt teise etalonindeksi WTI (West-Texas Intermediate) puhul ei ole ebanormaalsete turutingimuste jätkudes negatiivsed naftahinnad juba lähitulevikus võimatud.

Anormaalse olukorra jätkudes on oodata USA naftatootmise langust kuni 5 miljoni barreli võrra päevas (umbes 25-30% kogu USA naftatootmisest). Ekspertide hinnangul tähendaks kokkuvarisenud naftahindade tõttu oluliselt vähenev naftatootmine musta kulla hindade suurt kasvu kaugemas tulevikus, kuna nõudlus taastuks oluliselt kiiremini kui tootmine.

Langenud naftahinnad valmistavad kõvasti muret Washingtonis, mis üritab keelitada venelasi ja saudisid läbirääkimistesse, et vältida hindade vabalangust.

 

Kommenteerib TAVIDi peaanalüütik Adrian Bachmann

Hetkel maailma energeetikaturgudel aset leidev on pretsedenditu. Mitte kunagi varem ei ole esinenud olukorda, kus rekordmadal nõudlus eksisteerib paralleelselt rekordkõrge pakkumisega. Maailma naftaturge valitsevad peamiselt kolm riiki – USA, Saudi-Araabia ja Venemaa, kelle läbirääkimistest oodatakse lähiajal läbimurret hindade normaliseerimisel.

 


Maailma suurimad naftatootjad 2019

 

Kolme maailma naftatootmist domineeriva riigi geoökonoomilised ja geopoliitilised profiilid ja huvid on üsna erisugused

USA on viimase kümnendi jooksul viinud läbi suurima revolutsiooni rahvusvahelisel naftaturul, kolmekordistades 2008-2020 oma tootmist u 5-6 miljonilt barrelilt 15-20 miljoni barrelini päevas. Kui 15 aastat tagasi ulatus USA naftatootmine vaid pooleni Saudi-Araabia omast, siis tänapäeval on USA poolt ammutatava toornafta hulk peaaegu sama suur kui Saudi-Araabial ja Venemaal kokku. Mis peamine: Ühendriigid on nüüd võimelised katma kogu oma siseriikliku nõudluse USAs toodetud nafta abil.

See fakt omab ülemaailmset tähtsust mitte üksnes majanduslikust, vaid ka geopoliitilisest seisukohast, kuna energeetiliselt autonoomsete riikide tegevusvabadus on energiakandjate importijatest mõõtmatult suurem. Sellest tulenevalt on näiteks Jaapani, maailma suuruselt kolmanda majanduse, potentsiaalne geopoliitiline kaal tugevasti piiratud. 90% ulatuses välismaistest energiakandjatest sõltuva majandushiiu võime autonoomselt maailmaareenil manöövreid sooritada on minimaalne, vaatamata erakordsele tööstuslik-tehnoloogilisele võimekusele. Sama printsiip pärsib ka Hiina mänguruumi globaalvõimu “suurel malelaual”, kuna maailma suurima tuumaarsenaliga Venemaalt ei saa jõuga midagi võtta ning teiste naftariikide naftaeksporti kontrollib eriolukordades maailma ookeane valitsev USA. Kui USA suudab siseriikliku tootmisega tagada oma naftavajaduse 100% ja Venemaa 300% ulatuses, siis peagi USAst maailma suurima naftatarbijana mööduv Hiina suudab siseriiklikest ressurssidest kustutada oma naftanälga vaid 25% ulatuses.

Muuhulgas on oluline meeles pidada, et Euroopa ja Hiina poolt algatatud fossiilkütustest distantseerumise programm on ajendatud samavõrra geostrateegilise autonoomsuse püüdlustest, kui see on tingitud ökoloogilistest kaalutlustest. Sõltuvus naftast tähendab maailma võimsaimate majandustega riikidele paratamatult ka sõltuvust riikidest, kes naftatarneid kontrollivad – sõltuvus on aga geopoliitilise võimutäiuse antitees.

Ameerika naftabuum, mis kõigest 12 aastaga on teinud riigist maailma suurima naftatootja ning langetanud riigi importnafta sõltuvuse 70% pealt 0-5% peale, on samavõrra muljetavaldav kui see on haavatav. Tootmise kolmekordistumine on toimunud tervenisti kildanafta tõttu, mis kujutab endast nafta kättesaamist mittekonventsionaalse hüdraulilise purustamise teel. Kuna kildanafta tootmine on harilikust naftapuurimisest kordades keerulisem ja kallim, on tegemist rentaabli majandusharuga üksnes juhul, kui nafta hind on oluliselt kõrgemal konventsionaalse naftapuurimise tasuvuspunktist. Naftahindade püsiv ülimadal tase tähendaks USA kildanafta sektori pankrotti, kuna selle keskmiseks tasuvuspunktiks hinnatakse hetkel umbes 40 dollarit barrelist.

USA-l on seega kaks peamist põhjust, miks Washingon püüab saudisid ja venelasi läbirääkimiste laua taha meelitada ning sellega  naftahinna täielikku kokkuvarisemist vältida. Vahetu eesmärk on hoida triljoni dollari suuruse kildanafta tööstusharu kasumlikuna. Sektori pankrot tähendaks sadade tuhandete töökohtade kadumist ja kättevõideldud nafta-autonoomsuse minetamist. Veelgi kaalukam motiiv tuleneb aga vajadusest hoida (dollaris kaubeldud naftahindade kergitamise abil) üleval rahaturgude nõudlust dollari kui globaalse reservvaluuta järgi. Dollari staatus maailmavaluutana on Ühendriikide majandusliku esimuslikkuse ja kõrgete elustandardite peamiseks alustalaks alates “petrodollari” naftakauplemise süsteemi sisseseadmisest 1970ndatel. Süsteem võimaldab Ühendriikidel maailmas unikaalselt rekordilisi jooksevkonto defitsiite (st võimet importida rohkem kui eksporditakse) ning tööstuspotentsiaali disproportsionaalse osa suunamist tsiviilotstarbelt militaarvõimsuse üleval hoidmisele.

USA kildanafta sektori pankrotistamine maailmaturu odava naftaga üleujutamise teel oleks seevastu teoreetiliselt nii Venemaa kui ka Saudi-Araabia huvides. Pole välistatud, et märtsis aset leidnud riikidevaheline dramaatiline tüli maailma avalikkuse ees on poliitiline teater ning tegemist on Moskva ja Riyadhi koordineeritud aktsiooniga jätkata olematu hinnaga nafta pumpamist seni, kuni riikide valuutareservid lubavad eksporttulude äralangemist kompenseerida. Tegemist on “destruktiivse hinnastamise” õpikunäitega.

Kui Venemaal on USA kildanafta eduloo lõpetamiseks peamiselt geopoliitilised põhjused, siis Saudi-Araabia eesmärk on peamiselt majanduslik. Kildanafta niši kokkuvarisemine maailmaturgudel eemaldaks umbes 10% kogupakkumisest ning looks eeldused naftahinna pikaajaliseks kasvuks. Plaani ilmne kitsaskoht seisneb mõistagi asjaolus, et naftahindade tõus ei välista tulevikus kildanafta taastulekut, ent Saudi-Araabia ostaks plaani õnnestumise korral nii raha kui aega, mida riik vajab täielikult naftaekspordist sõltuva majanduse diversifitseerimisel.

Erinevate kalkulatsioonide kohaselt lõppeb Pärsia lahe riikide naftarikkus 100USD/barrelist naftahinna korral aastaks 2052 ning 20USD/barrelist juba 2027. IMFi andmete kohaselt muutuvad Lähis-Ida naftariigid (sh. Saudi-Araabia) maailma kapitaliturgude netokreeditoridest netolaenajateks aastaks 2034.

Pikas perspektiivis on USA, Venemaa ja Saudi-Araabia väljavaated ja mänguruum naftahindade manipuleerimisel fundamentaalselt erinevad tulenevalt nende riikide erinevast geostrateegilisest kaalukategooriast.

Ühendriigid on jätkuvalt maailma võimsaim riik, mis on tõsi küll hetkel minetamas oma globaalse hegemooni staatust. See on protsess mis saab koroonapandeemia poolt kiirendatud, ent USA jääb ometi lähitulevikus poliitilis-militaarselt maailma võimsaimaks riigiks ka siis, kui selle võime maailma riikide ja rahvaste saatuste üle otsustada on märkimisväärselt kahanenud. Mis peamine – Ühendriigid on vaid üks kahest suurriigist maailmas, millel on küllaldased toorainelised, põllumajanduslikud, ökoloogilised, tehnoloogilised ja administratiivsed ressursid, et tagada teoreetiliselt välismaailmast sõltumatu eksistents väga kõrgel tehnoloogilis-materiaalsel tasemel.

Venemaa on riik, mis omab maailmas kõige suuremaid tooraineressursse, maailma üht suurimat teadlaste ja inseneride kaadrit ning valdab enamikke tootmistehnoloogiaid või vähemasti tehnilist baasi neid ise toota. Tegemist on ainsa riigiga peale USA (maailma suurim tööstusriik Hiina ei ole energeetiliselt ega tooraineliselt autonoomne praeguse elatustaseme juures ning sõltuvus välismaailmast kasvab), mis teoreetiliselt võib eksisteerida majanduslikult sõltumatult ja endasse sulgunult, tagades siseriiklike ressursside abil oma materiaaltehnilised vajadused. Sellest tulenevalt on Venemaal materiaalne ressurss saada in-extremis olukordades hakkama ka juhul, kui naftatulud langevad nulli ning valuuta- ja kullareservid on ammendunud. See annab Venemaale naftapoliitika kujundamisel oluliselt suurema mänguruumi kui mistahes OPECi liikmesriigil. Peamine piirang ei ole nafta hind ega isegi mitte Vene keskpanga valuuta- ja kullareservide tase, vaid pigem venelaste valmidus loobuda riigi strateegilistes huvides läänelikest mugavustest ja välismaistest hüvistest.

Saudi-Araabia on seevastu riik, mille sõltuvus välismaailma materiaaltehnilisest ning tooraine sisendist on pea täielik ning millel puudub igasugune võime naftatulude kokkukuivamise ning valuuta- ja kullareservide ammendumise tingimustes tagada oma populatsiooni materiaalseid vajadusi. Riigil lihtsalt ei eksisteeri piisavalt magevett (merevee desalineerimisvõime sõltub välistehnoloogiast), põllumaad, tooraineid, tootmistehnoloogiaid ega ühtegi tarvilikku ressurssi et pidada ülal oma 33 miljonit inimest  – veelgi vähem praeguse elustandardi juures. Saudi-Araabia käigud on otsas hetkel, mil riigi valuutareservid ammenduvad ning naftaekspordi tulud lakkavad olemast. Vaatamata suurele naftarikkusele saab Saudi-Araabia osa maailmamajanduse elutähtsalt vajalike hüviste ringlusest oluliselt võimsamate riikide armust, olles ultimatiivselt jätkuvalt USA protektoraat.

Ülaltoodud asjaolusid silmas pidades on tõenäoline, et USA, Venemaa ning Saudi-Araabia jõuavad tulevikus tootmismahtude osas kokkuleppele, mis tagab globaalse naftanõudluse taastudes kõiki osapooli vajalikul määral rahuldava hinnataseme.

 


Adrian Bachmann - Tavid AS, analüütikAdrian Bachmann on Tavidi peaanalüütik investeerimiskulla valdkonnas. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Tema huviks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistmine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.


 

Lugemissoovitus Teile