10.12.2020

Tavidil on suur rõõm esitleda esseekonkursi “Kuldaväärt mõtted” kolmanda koha tööd.

Riikide rikastumise ja vaesumise põhjused

Kaupo Põder

Häda maale, kus kuningas on sulane
ja aukandjatel hommikul söömapidu!
Õnnis on maa, kus kuningas on kõrgest soost
ja aukandjad söövad õigel ajal, et end kosutada ja ei purjuta!
Laiskuse pärast pehkivad palgid,
 ja seal, kus käed rüpes, sajab vesi majja sisse.
Leivategu on lustiks ja vein teeb elu rõõmsaks. Raha käib kõige eest.
(Koguja 10:16-19)

Iga essee pealkirjas on peidus küsimus. Erinevaid vastuseid ühele küsimusele võib olla samapalju, kui on “liivateri Gangese jões”…ja nii ka igal üksikul liivateral…

Kui kujutleme tõde jõena, siis on igal liivateral jõest oma nägemus, kuid veel olulisem on see, et igal liivateral on jõele oma küsimus. Jõgi on üks: muutumatu, kuid lõputult voolav, alati kohal olev, kuid igavesti liikuv energia. Niipea, kui katsume teda püüda, on ta meist kaugele eemale voolanud. Püüame jõge pange, kuid avastame, et meil on kõigest pangetäis vett…

Kohe, kui meil on vastus valmis, oleme eksinud, kuna tõdegi on tabamatu. Seetõttu on küsimus parem kui vastus, kuna sarnaneb rohkem t(j)jõega: on voolavam ja tabamatum. Küsimuses on alles see laeng, mis vastuses juba kustunud on. Küsimus toob meid niisiis tõele lähemale kui “valmis” vastus ja “lõplik” tõde…

Käesolevaga püüan leida seoseid üksikisikute ja riikide või ka tervete tsivilisatsioonide tõusude ja languste vahel, et mõista rikastumise ja vaesumise kulgu inimajaloo valguses.

Otsides riikide rikastumise ja vaesumise eelduseid ning põhjuseid, ei arva ma, et rikkuse ainsaks tollipulgaks majandus on. Selleks võib olla ka (vaba) aeg, (puhas) õhk ja vesi, usalduslikud suhted, Õnn, eneseteostus ja rahulolu… Rikkuse mõõdupuuks on kindlasti ka tarkus, kuid mitte ükski neist ei välista teisi.

Ja kindlasti jääb rikastumise ning vaesumise põhjuslikkuse vahele veel (vähemasti) üks oluline küsimus: s.o. küsimus rikkuse säilitamise ja kasvatamise kohta.

Inimeste rikastumine ja vaesumine elukaarel

Kõigepealt püüan leida seoseid üksikisikute ning riikide rikastumise ja vaesumise vahel kahe väga erineva mehe elutee näitel.

Ka keerulisi riiklikke arenguid ja rahvusvaheliste sündmuste kulgu püüame teinekord mõista lihtsustatud analoogiate varal – eesmärgiga saada kompleksetele küsimustele selged, lakoonilised ja õiged vastused. Alati see ei toimi. Sageli kaasneb üldistamise ja lihtsustamisega kiusatus demagoogiasse langeda ehk pakkuda keerulistele probleemidele kiirelt ja lihtsasti teostatavaid väärasid lahendusi.

Kui seame aga eesmärgiks mõista riikide toimimise mehhanisme, siis tuleb meil lisaks majandusele mõista ka inimloomust ning loodusseaduseid. Nii võib proovida mõista suuremate süsteemide ja struktuuride toimimist väikeste mudelite najal. Ja kuigi lihtsustamine ning üldistamine võivad kaasa aidata seoste loomisele, ei paku need kiireid ja lihtsaid vastuseid ega lahendusi. Parimal juhul jõuame vaid uute küsimusteni…

Ärimees Aivar Haav

Väidetavalt võib edu üks olulisemaid eeldusi olla lihtsalt õnn (2. viide). Kuid õnn ei saa olla rikastumise põhjus, kuna ainult heast vedamisest ei piisa. Vaja on ka õigeid isikuomadusi soodsate juhuste ja võimaluste ehk eelduste ärakasutamiseks.

Muutlikud ajad loovad harilikult sellised välised olud, mis pakuvad erinevaid võimalusi kiireks majanduslikuks rikastumiseks või vaesumiseks. Eestis olid sellised ajad viimati iseseisvuse taastamisel 90ndate alguses, kui vana majandusmudel lõppes ning uus algas ning mil „õige mees õigel ajal õiges kohas“ palju korda saata – rikastuda võis.

Lähedane sõber Aivar, kes minu silmis esindab tervet põlvkonda edukaid ärimehi, arvutas kord välja tõsiasja, et temal oli Hansapanga loomise ajal rohkem raha kui kõigil Hansapanga asutajatel ja investoritel kokku. Ta oli nutikas ärimees, kes oskas pöördelisi aegu ära kasutades, ilmselt mingil hetkel Eesti viie rikkama hulka jõuda.

Ta rõhutas tihti, et inimene peab kasutama temale avanevaid võimalusi, mis on edu eelduseks.

„Kui sul on kapsast ja jahu, siis küpseta kapsapirukaid ja mine müü neid kasvõi tänavanurgal, kui paremat kohta ei leia, aga tee seda parimal viisil ning peagi avastad, et sul on oma pagariäri“, armastas ta öelda.

Nii väljendas tema, lihtsas keeles, tööst tuleneva tootluse kasvu.

Teisisõnu pidas ta rikastumise üheks põhjuseks kindlameelset tööd. Siinkohal tuleb aga toonitada, et töö all ei pidanud ta silmas teiste heaks töötamist. Palgatööliste mõtlemine jäi talle alatiseks täiesti võõraks ja mõistetamatuks. Töö all pidas ta silmas energia suunamist nutikate ideede tarmukale teostamisele iseenda hüvanguks, oma eesmärkide nimel, vajadusel teisi kaasates.

Aivar tegeles peaasjalikult Soome ehitustööjõu vahendamisega Venemaale ja ehitusprojektide teostamisega Moskva lähistel. Saadud tulu investeeris ta kinnisvarasse ning hotelli- ja restoraniärisse Eestis. Kinnisvaraportfelli suurendamiseks laenas ta pangast raha juurde.

Oma majandusliku edu tipus tabasid teda aga ootamatult järjestikulised tagasilöögid. Esmalt mürgitamine, mille tagajärjel viibis ta terve aasta Venemaa haiglas. Koju tagasi jõudes avastas ta, et on ehitusfirmas oma osaluse kaotanud. Järgnesid uued tervisehädad, naisest lahkuminek, võitlused vara pärast ning seejärel 2008 aasta kriis. Ehitusettevõtluse sissetulekuid enam polnud ja restorani- ning hotelliärid polnud pangalaenude teenindamiseks piisavalt tulusad. Laenude tagasimaksmiseks tuli müüa kinnisvara loodetust mitmekordselt odavama hinna eest.

Elu lõpupoole elas ta oma parimate päevade varjus. Kas ta oli õnnelikum või õnnetum, kui varem, on raske öelda, kuid ta oli vähem jõukam ning mõjukam.

Tihtilugu juurdles ta selle üle, et miks ei õnnestunud temal oma jõukust hoida ning kasvatada? Need järeldused, milleni ta jõudis, teevad talle au, kuna ta ei süüdistanud oma majanduslikus languses mitte kunagi inimesi ega olusid. See on kaunis haruldane, kuna reeglina kipume teiste ebaõnnestumisi põhjendama nende iseloomuga, kuid iseenese ebaõnnestumistes süüdistme teisi inimesi ja ümbritsevat keskkonda.

Loomulikult mõistis ta, et objektiivseks vaesumise põhjuseks oli eelarve defitsiit ja vara nõrk likviidsus. Pangalaenudeta oleks olnud võimalik kulusid kärpida ja nii ka kriisi ajal eelarve tasakaalus hoida. Laenudeta võinuks ta rasked ajad rahulikult, ilma sundmüügita, üle elada. Ühtlasi muutnuks investeeringute hajutamine mujale, kui ainuüksi kinnisvarasse, hindade taas kordse tõusu ootamise veelgi meeldivamaks.

Aivar mängis aga tihti ka mõttega, et olulist rolli tema laostumises võis mängida tema iseloom. Kui tema isikuomadused olid võimaldanud rikastuda, siis võisid need samahästi, lisaks välistele tingimustele, mängida rolli tema vaesumises.

Parafraseerides Lev Tolstoid, võime öelda, et iseloomuomadusi, mis lubavad rikastuda, jagavad ilmselt enamik edukaid ettevõtjaid ühtviisi, kuid vaesuvad kõik erinevalt.

Kokkuvõtlikult võib eduka ja intelligentse inimese omadusi kirjeldada nelja mõistega: kriitiline- ja loov mõtlemine, kommunikatsioon ning suhtlus (Inglise keeles 4 C’s: critical thinking, creative thinking, communicating, and collaborating (allikas: Google Scholar)) või ühesõnaga: kohanemisvõime.

Lisaks on tänapäeva psühholoogias laialdast kasutust leidnud „suure viisiku“ isiksuse mudel, mis kirjeldab inimese iseloomu viie erineva dimensiooni abil: avatus kogemusele, meelekindlus, ekstravertsus, koostöövalmidus ja neurootilisus. Nende faktorite abil saab hinnata inimese võimekust, suhtlemisoskust, motiveeritust ning ka abstraktseid väärtusi nagu vaimsus ja moraalsus (allikas: Google Scholar).

Samas on täheldatud edukate ja rikaste inimeste hulgas ka keskmisest suuremal määral n.n. „musta triaadi“ omadusi: makjavellism, nartsissism ja psühhopaatilisus. Just positiivsed psühhopaatilised jooned nagu ratsionaalne mõtlemine, külmaverelisus ja sihikindlus on ärimaailmas edukust toetavad iseloomuomadused (viide 3).

Siinkohal on huvitav vaadelda, kuidas majanduslike heaoluriikide kultuuriruumides tunnustatakse mitmeid isikuomadusi, mida näiteks idamaade riikides häbiväärseteks või koguni haiglasteks peetakse.

Endistes koloniaalimpeeriumites – indoeuroopa, eriti aga anglosaksi maades, võime selgesti tajuda ka suuremat avatust uutele kogemustele ja ekstravertsust. Seevastu introvertsust, tagasihoidlikust ning passiivsust loetakse parimal juhul ebaviisakaks, kuid halvimal juhul isegi ebamoraalseks.

Mõnedes idamaades hinnatakse jällegi introvertseid omadusi, nagu tagasihoidlikus, allaheitlikus, kaalutletus ja süvenemise võime, tarkuse tunnustena.

Sellest on võimalik järeldada, et teatud iseloomuomadused loovad rikastumiseks paremad eeldused ja erinevates kultuurides võivad need kasulikud omadused sootuks erinevad olla.

Aivari väljakujunemist edukaks ärimeheks toetasid nii ekstravertsus kui meelekindlus ning väga tugev enesekehtestamise võime. Isiksusena oli ta ilmselt andekam ja võimekam kui Hansapanga asutajad, kuid tal puudus samaväärne oskus pikaajaliselt koostööd teha ja meeskonnas mängida. Meeskonnatöö – kommunikatsioon ja suhtlus annavad aga rikastumisele ja jõukuse kasvatamisele hindamatu kordaja.

Aivaril puudusid teda toetavad sidemed, olenemata sellest, et ta nende poole püüdles, omades palju mõjukaid tutvusi. Ilmselt ei tekitanud ta inimestes kaastunnet. Lähedastele tundus ta sedavõrd iseseisev, et kellelegi ei tulnud pähegi teda toetada ja kaugemalt vaadates tundus ta ülbe „ärikas“ ja tahumatu tüüp, kelle ebaõnn kaastunnet ei leidnud. Tema enda sõnul puudus tal empaatiavõime, mis on sedavõrd vajalik poliitikutele – võime „inimestele meeldida“. Nii avastas ta end sageli otsustavatel hetketel klubi ukse taha jäetuna.

Seal, ukse taga, võis ta trööstiks mängida samahästi akordionit, ukulelet, kitarri või klaverit, kuid mitte bändis ega orkestris. Ta oli ise orkester.

Ja nende põhjuste analüüsimiseks peaksime pigem pöörduma tema lapsepõlve ja tuginema Garl Gustav Jungi mitte Adam Smithi kirjutatud teostele…

Kuid siiski, milliseid seoseid saame tema näitel luua riikide rikastumise ja vaesumisega?

Mulle tundub, et seos Eestiga, kelle käekäik Aivarile alati oluline oli, on üsna sidus. Eesti Vabariigil ei olnud võimalik oma rikkust järjepidevalt kasvatada, kuna kriitilisel hetkel 1939 a. ja 1944 a. jäime ilma teiste Euroopa riikide toetuseta ja kaasneva terrori tulemusena vaesusime väga põhjalikult, kuna lisaks majandusele, kaotasime katastroofiliselt palju intelligentseid, julgeid ja edukaid inimesi.

Uku Masing kirjutab oma teoses „Vaskuks ja vikaaria Lohult“, kuidas Eesti soost aadlikel olnuks, Taani kuningakoja toel, võimalik säilitada oma ühiskondlikud positsioonid ka Muistse Vabadusvõitluse järgselt. Ordu seisis sellele aga vägivaldselt vastu. See konflikt päädis Jüriöö ülestõusuga, mille käigus jäime taaskord liitlaste otsustava toeta.

Ja kuigi iga riigi rikastumise eelduseks on töö, rahu ja heaperemehelikkus, mängivad olulist rolli ka poliitiline õnn ja sümpaatia – ehk kes ja kui palju sind nii palju omaks peavad, et raskel hetkel appi tulevad.

Nii ei ole tähtsad ainult riigi geograafiline asukoht, inimeste haridus ja töökus, vaid ka rahva mõttemaailmal põhinev kuuluvus ja maine, sest kui on head ajad, siis saavad kõik kuidagiviisi hakkama, aga kui tulevad rasked ajad, siis toetatakse eelkõige ennast ja „enda suguseid“.

Muidugimõista toetatakse ka „klubi liikmeid“, kelle käekäigust ka ise otseselt sõltutakse. Siinkohal on heaks näiteks Euroopa Liidu abipaketid Kreekale, mis järgnesid 2009 a. kriisile. Kui Kreeka oleks abita jäetud, siis oleks sealne kriis võinud päädida riigipoolsete piirangutega eraisikute arveldusarvetele. See omakorda oleks võinud põhjustada „pangajooksu“ ehk hoiuste massilise välja võtmise nii Kreekas kui ka teistes liikmesriikides ning viia kriisi ettearvamatu eskaleerumiseni. Niisiis polnud Kreeka toetamine vabatahtlik heategevus, vaid pigem sunnitud käik ka kõigi teiste liikmesriikide ühistes huvides (allikas: Google Scholar).

Sellest võime järeldada, et lisaks heale õnnele ja kõigile kasulikele omadustele, mängib rikastumises ning vaesumise vältimises olulist rolli ka kuuluvus, liikmelisus ja partnerlus.

Fred Jussi

Samas ei tähenda üksikisiku ega riigi majanduslik langus vaesumist igas mõttes, sest rikkuseid on erinevaid. Rikkuseks võib lugeda ka vaimset arengut ja heaolu.

See viibki järgmise näiteni inimesest, kes on kogenud suuri rikkusi ja pidanud nägema nende rikkuste kadumist ja vaesumist, kuid kes pole sealjuures vaesunud ise, vaid jäänud ikka rikkaks.

See mees on Fred Jussi, keda ei saa mitte mingil juhul süüdistada sümpaatias okupatsioonivõimude suhtes, kuid kes ütleb kindlameelselt, et Eestimaa loodus on iseseisvuse taastamisest ja turumajanduse saabumisest alates kohutavalt vaesunud ja olukord pole mitte kunagi olnud nii halb kui see on praegu.

Ta tõendab oma väljaütlemisi maastike helisalvestistega aastakümnete kaupa. Tegemist on dokumentaalsete tõenditega, mis näitavad selgelt, et liigirikkus on aja jooksul drastiliselt langenud – see tähendab, et Eestimaa maastikud on vaesunud – Eesti on vaesunud.

Loogiline on, et totalitaarse riigikorra ajal, mil majanduse areng oli poliitilistel põhjustel takistatud, oli surve toorainetele väiksem ning loodus sai rohkem rahu.

Siiski on omamoodi huvitav, kuidas suutis Fred Jussi oma maailma rikastada totalitaarse võimu tingimustes, ümbritsevast kitsikusest hoolimata. Tema maailm oli, kõigi piirangute kiuste, siiski vaba.

„Rähn trummeldab ikka samamoodi seal puutüvel ja kurg teeb soo peal samamoodi häält, sõltumata sellest, missugune on parlament Toompeal või mis värvi lipp lehvib Pika Hermanni tipus.“, on ta korduvalt kõnelenud.

Fred Jussi on rajanud oma rikkuse püsiväärtustele ja nii on see vaesumise eest kaitstud. Püsiväärtused on „elukuld“. Võrdlus kullaga pole sugugi kohatu, kuna sarnaselt kullaga, säilitavad püsiväärtused oma tähtsuse ka siis kui kõik muu ümberringi väärtuse kaotab. Mõlemad on omamoodi sõltumatud varaliigid ja parimad rikkuse salvestajad.

Ilmselt toimiksid riigid väga targalt, kui oma rikkused vaimsetesse püsiväärtustesse ning füüsilisse kulda investeeriksid.

Looduslik keskkond kuulub kindlasti püsiväärtuste hulka, kuna selle püsimisest sõltub kõik muu, sõltuvad nii jõukad kui vaesed inimesed, rahvad ja riigid. Tolmendajateta sureks kogu inimkond mõne aastaga nälga. Milleks ja kellele majandus, kultuurid või riigid, kui poleks tolmendajaid…?

Fred Jussi mõtlemine kõlab kokku üldiste trendidega maailmas. Ühtlasi ennustavad selle elukogenud mehe vaated meile seda, millise pilguga vaatavad rikkusele ja vaesusele ning meie tänastele tegudele tulevased põlved.

Fred Jussi kolleeg, inglise looduseuurija ja looduse populariseerija David Attenborough kirjeldab samasugust vaesumist kogu maailmas.

Aivari ja Fred Jussi näidete varal väljajoonistuv ebakõla on minu hinnangul rikastumise ja vaesumise probleemistiku tuum. Riik ja ühiskond võivad rikastuda ja vaesuda üheaegselt. Kui Aivari silmis Eesti riik rikastus, siis samal ajal tajus Fred Jussi Eesti vaesumist. Ehk majanduslik rikastumine võib tuua kaasa riigi kultuurilise vaesumise ja vastupidi. Kõik on tõlgendamise küsimus ja pöördelistel aegadel muutub rikkuse mõiste eriti suhteliseks.

Olgu rikastumise ja vaesumisega kuidas on, kuid rikkuste hoidmise ja säilitamise küsimus on muuhulgas ka tasakaalu küsimus, kuna tasakaaluta pole mitte ükski süsteem jätkusuutlik. Rikka kultuuri eelduseks on võimu ja vaimu (profanum ja sacrum) tasakaal. Õnneliku (ehk rikka) inimese ootused ja saavutused on omavahel tasakaalus. Riigi eelarve tasakaal säilitab jõukust, kuid eelarve järjepidev defitsiit viib paratamatult vaesumiseni.

Tasakaalu häirib aga eelkõige inimlik ahnus-kadedus. Praegu levinud majandusmudelid toetavad, Adam Smithi teooriatest alates, kasumiahnust kui positiivset, kasulikku ja edasiviivat jõudu. Ahnuse probleem aga rahuldamatus, sest mitte ükski rikkus ei suuda rahuldada ahnust. Ahne ei saa nii mitte kunagi rikkaks ja ahnus kui omadus, hävitab aja jooksul enda kandja. Rikkus on rahulolu ja vaesus on rahulolematus.

Terve mõistus ütleb, et raha on vahend majanduslike eesmärkide saavutamiseks. Majanduse eesmärgid on aga lisaväärtuste ja hüvede loomine ja jagamine. Ahnuse ja kadeduse prevaleerides saab aga kasumist ja rahast eesmärk omaette. Nii näeme, kuidas laevade eesmärk pole mitte niivõrd kaupade ning inimeste vedu, kuivõrd omanikele kasumi teenimine; pankade eesmärk pole mitte eelkõige inimeste ja ettevõtete varade hoiustamine, kuivõrd kasumi teenimine aktsionäridele; ajalehtede peamine eesmärk tundub olevat reklaami müümine, mitte uudiste vahendamine…jne.

Kasumlikkuses pole mitte midagi laiduväärset, kuid kasum ei tohiks olla ainus eesmärk omaette, kuna nii kaob tasakaal ja see viib vaesumiseni, kuna võlgade mass paisub siis paratamatult kiiremini kui seda toetav reaalmajandus.

Sügavam probleem seisneb aga hoopis selles, et looduskeskkond ei suuda taastuda iganenud tehnoloogiatel üle forsseeritud pööretel töötava võlaorjuses reaalmajanduse toorainetega varustamisest.

Lahendus võiks peituda eelkõige rikkuse mõõdupuude ümberhindamises. Tuli on tuli ja vesi on vesi. Tule ega vee eesmärk pole kasumi tootmine. Looduslike ökosüsteemide eluringlus on O-ringlus, kus kõik liigid söönuks saavad, kuid mitte midagi üle ei jää. Selline süsteem on kooskõlas, tasakaalus ja terviklik (4. viide).

Äris nimetatakse sellist süsteemi ots-otsaga kokku tulemiseks – lisaväärtuse loomisega saadakse hakkama, kuid hiigel-kasumeid ei teenita.

Nii peaks ka laevade pealisülesanne olema kaupade ja inimeste ohutu vedu meritsi, pankade mõte varade turvaline hoiustamine ning ajalehtede eesmärke võiks olla kvaliteetne uudiste vahendamine. Kasumiootused ei tohiks ülesannete täitmist takistada.

Mil kulutame loodusressursse kiiremini, kui need taastuvad, siis meie elukeskkond vaesub ja sellest kõnelevad Fred Jussi ning David Attenborough. Mil ärimees Aivari tulud langesid sedavõrd, et tal polnud enam võimalik saadava tuluga pangalaenusid teenindada, siis tuli tal müüa vara vaesumise hinnaga ehk loodetust mitmekordselt odavamalt.

Kasutades loodusseaduste loogikat, võime jälgida rikastumise ja vaesumise protsesse ka elu- ja ajatsüklitena. Kuidas õnnestub meil nooruse energia varal tehtud tööga rikkust luua viisil, et me seda vananedes vaesumata säilitame ja tulevastele põlvedele edasi pärandame?

Kui me seda ei õpi, siis jätame tulevastele põlvedele laastatud ja vaesunud planeedi ning võlad.

Riikide rikastumine ja vaesumine ajaloos

Loodusseaduste loogikat jätkates, ei saa rikkus tulla mitte millestki. Rikkusel peavad olema allikad ja kattevara. Rikkus võib tulla maa seest või seda mõõda, merest või meritsi, kuid eelkõige luuakse rikkused inimeste peades – kõrvade vahel.

Riikidele pakuvad majanduslikuks rikastumiseks võimalusi geopoliitilised olud, asukoht, maavarad ja paljud teised asjaolud, kuid eelkõige siiski riigi elanike vaimne ning intellektuaalne potentsiaal väliseid olusid enda huvides kasutada: populatsioon, kapital ja ideed.

Riigi elanike haridus, intellektuaalne potentsiaal ja kapital panevad aluse ka tehnoloogiate arengule, mis on kahtlemata rikastumise eelduseks.

Eesti ajaloos on olnud murdepunkte, mis on olnud seotud suurte ohtude ja võimalustega. Need on olnud ajad, mil oleme kokku puutunud endast tehnoloogiliselt ja majanduslikult kõrgemalt arenenud kultuuridega. Sellised olukorrad on võimaldanud rikastuda, kuid on ühtlasi pannud surve alla meie kultuurilise identiteedi. Ajaloolaste väitel on elame sellises ajas, iseseisvuse taastamise järgselt, ka praegu.

Eestimaalt on leitud viikingiaegseid aardeid rohkem kui ühestki teisest riigist. Selline rikkus sai siia koguneda tänu kaubateedele, mis ühendasid Skandinaaviat Kiievi ja Konstantinoopoliga ning kulgesid mööda Eesti mererannikut ja jõgesid.

Sajaneid hiljem, keskaegses Hansa Liidus, liikusid kaubavood Eesti hansalinnade kaudu idast Lääne-Euroopasse. Toonased rikkused salvestusid muuhulgas ka arhitektuuris (Tallinna Vanalinn).

Sarnaseid näiteid majanduslike olude nutikast ärakasutamisest leiame kõikjalt enda ümbert.

Soome kaubandus Venemaaga, millest saadud rikkused investeeriti muuhulgas tehnoloogiatesse, mis lubasid arendada Nokia rahvusvaheliseks kaubamärgiks ning on seadnud alused Soome tänasele majanduslikule edukusele; Norra maavaradest saadud kasumite paigutamine investeerimisfondidesse, mis teenivad elanike heaolu; Hiina tekstiilitööstuse ja tarbekaupade odava tootmise pakkumine Lääne riikidele, millele on aja jooksul järgnenud ka kõrgtehnoloogilise tootmise viimine Hiinasse ning on omakorda loonud majanduslikud eeldused Hiina suurvõimule maailmas jne.

Iga oluline tehnoloogiline uuendus algatab majanduskasvu ja lubab riikidel selle arvelt rikastuda: kõige hiljutisemad neist aurumasin, raudteevõrgustik, elekter, auto, arvuti…

Eelkõige saavad rikkusest osa need riigid, kes tehnoloogiate väljaarendamiseks suuremat võimekust ehk paremat stardipositsiooni omavad.

Maadeavastuste ning merevõimul tuginevate koloniaalimpeeriumite järgsel ajal on nendeks riikideks olnud n.n. rikkad Lääne riigid, kes vaheldumisi maailma poliitikas ja majanduses juhtrolli mänginud on.

Ajalooliselt on impeeriumite tõus olnud seotud kriiside, konfliktide ja sõdadega, milledele järgnenud madalseisust on tõusnud uus suurvõim, mil eelmine suurvõim pole suutnud oma langenud positsiooni taastada. Selliseid võimunihkeid oleme näinud läbi ajaloo. Tänane geopoliitiline olukord viitab sellele, et järgmise kriisi järel võib tõusta Hiina (USA asemel) maailma suurvõimuks. Olulised küsimused seisnevad ajakavas ning selles, kas sellega kaasneb ka sõjaline konflikt ning millised on selle globaalsed mõjud?

Ei ole miskit uut päikese all. Nii on kadunud maailma ajaloos paljud kõrgkultuurid, justkui poleks neid olnudki. On väga tõenäoline, et suurtele maadeavastustele ja mereimpeeriumite rajamisele järgnenud rahvusvahelise kaubanduse teel rikastunud Euroopa ja Põhja- Ameerika riigid vaesuvad võlapõhise majandussüsteemi jätkusuutmatuse tõttu, kuna rikkust pole võimalik säilitada olukorras, kus võlakoormad paisuvad kiiremini kui neid teenindav ja toetav reaalmajandus ning looduskeskkond ei suuda enam füüsilise majanduse toorainetega varustamisest taastuda.

Kuid mis on viinud järjekordse – seekord Lääne tsivilisatsiooni allakäiguni ning anglosaksi suurvõimu lõppvaatuseni?

Populaarne ajaloolane Yuval Noah Harari kirjutab raamatus „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ sellest, kuidas inimesed muutsid endid maaviljeluse revolutsiooni käigus nisupõldude orjadeks. Küttimisest ja korilusest loobudes muututi paikseteks. Nisu pakkus stabiilset toidulauda, kuid eeldas suuremat töömahtu. Nii algas inimeste arvukuse plahvatuslik kasv, kuid samaaegselt langes elukvaliteet. Põllupidajate dieet polnud enam mitmekesine nagu küttidel-korilastel. Suurenenud töökohustuste tõttu jäi vähem vaba aega sotsiaalseteks tegevusteks. Kuna elati suurte kogukondadena, siis suurenes suremus nakkushaigustesse. Tekkisid suuremad konfliktid maavalduste pärast. Põllumajanduslik areng rikastas ühte monokultuuri, kuid „nisukõrre orjade“ elukvaliteet vaesus.

Midagi sarnast on juhtunud ka käesoleva IT-revolutsiooni käigus, kus tehnoloogilised lahendused peaksid meie elu kergendama ja rohkem vaba aega pakkuma, kuid selle asemel avastame, et kulutame veel enam aega arvutites ja nutiseadmetes. Üha enam loetakse suisa ebaviisakaks seda, kui sa lugematutele multimeediasõnumitele viivitamatult ei vasta ja pidevalt „online“ kättesaadav pole.

Tundub, et tänaseks on raha ja võlg on meid orjastanud sarnasel moel kui nisu ning nutiseadmed. Vahendist on taaskord saanud eesmärk – „monkey mind“.

Kokkuvõtvalt

Võib mõelda, et nii üksikisikute kui riikide rikastumises ja vaesumises on omavaheliste seoste loomine võimalik. Samuti võime märgata rikastumise ja vaesumise käigus teatud tsüklilisust nii inimese elukaarel kui riikide ajaloos. Majanduses kirjeldavad selliseid tsükleid kõige huvitavamalt „Kondratjevi lained“, mille ühe tsükli pikkus on ligikaudne inimese elueaga (5. viide).

Meie tänane majanduslik rikkus on jõudnud jätkusuutmatusse faasi sarnastel põhjustel, miks vaesus ärimees Aivar. Maailma füüsiline majandusringlus ei ole võimeline teenindama ettevõtete ja riikide paisuvaid võlakoormaid. Kõik ankurvaluutad on kullastandardist lahti ühendatud ja neil puudub pikaajaline tagatis. Raha juurde tekitamine ehk võlakirjade ostmine keskpankade poolt päästab maksejõuetud riigid ja ettevõtted võlgade tagasimaksmisest, kuid see ei too lahendust, vaid vähendab valuutade väärtust ning eirab sisulist probleemi. Üksikisikud ja väikeettevõtjad peavad oma võlad tasuma! Riigid saavad võlgade otsest tasumist teatud aja vältida, kuid lõpuks viib see paratamatu vaesumiseni. Tavaliselt saabub vaesumine teatud tüüpi reformide abil: rahareform, inflatsioon – hüperinflatsioon või võlgade annulleerimine, mis tähendab, et võlad makstakse kaudselt ühiskonna poolt tervikuna – sealhulgas tulevaste põlvede poolt.

See eristabki üksikisikut riikidest. Aivar ei saanud korraldada nii, et tema võlad maksaks kinni tema suguselts või järeltulijad.

Rahanduspoliitika peale ei saa kujunenud olukorras enam loota, kuna poliitiline süsteem ei luba küsimustele ausalt ja vastutustundlikult läheneda. Selline lähenemine eeldaks avalike sektori kulutuste kärpimist, et eelarved tasakaalu viia. See tähendaks pensionite ja teiste sotsiaaltoetuste vähendamist ehk poliitilist enesetappu.

Ilma poliitiliste otsusteta ei ole pikas perspektiivis kasu ka keskpankade rahapoliitika avaturuoperatsioonide instrumentidest, mille abil inflatsiooni ajutiselt ohjeldatakse.

Tervest mõistusest tulenev lahendus võiks olla ankruvaluutade kullastandardiga taas ühendamine. Nii saaksid riikide keskpangad suunata turule uut raha vaid sel määral, mil on kasvanud maailmas kaevandatava kulla hulk.

Lisaks, ei ole võimalik mööda vaadata tõsiasjast, et kui soovime liigina kauem meeldivas keskkonnas elus püsida, tuleb meil vähendada majanduslikku survet looduskeskkonnale. See tähendab tarbimise vähendamist ja keskkonnasäästlikumate tehnoloogiate kasutuselevõtmist.

Loomulikult tähendaksid nii kullastandardi kehtestamine kui tarbimise oluline vähenemine majanduskasvu peatumist ning alatisest inertsest kasvust sõltuvuses oleva majandussüsteemi kollapsit ja uue algust.

Ilmselt võib abi otsida haridusest. Interdistsiplinaarne (õppeainete ülene (6. viide)) majandusõpetus võiks olla kaasatud juba algklasside õppeprogrammidesse. Tõenäoliselt rikastaksid elementaarsed majandusalased teadmised nii üksikisikuid kui riiki tervikuna ning aitaksid vaesumist vältida või vaesumisest tulenevaid tagajärgi pehmendada.

Isegi kui sellised meetmed on hilinenud ja meil eelseisva inflatsiooniga kaasnevat vaesumist vältida ei õnnestu, siis teadmised aitaksid meil kindlasti olukorraga paremini toime tulla.

Ärimees Aivar oskas vaesuda nii, et mõned miljonid eurod tema arvele ikka alles jäid. Vaimselt intelligentse inimesena hoiab loodusemees Fred Jussi elu jooksul kogetud rikkusi enda mälestustes alles ka nüüd, kui neid enam ehedal kujul ümbritsevas keskkonnas pole.

Ka riigid vaesuvad kriisides väga erinevalt ja väljuvad nendest siis kas uuesti rikastudes või mitte.

Hiinakeelset sõna Wei-ji (kriis) on hakatud tõlkima kahetähendusliku mõistena „oht ja võimalus“. Hiina keele tundjate sõnul on selline tõlgendus vale. Õigem oleks tõlkida „oht ja muutus või pöördepunkt“, kuid eks iga muutus loob ka uusi võimalusi…

Eesti vanasõna ütleb, et „Rege rauta suvel, vankrit talvel“ ehk tuleb ette mõelda ja valmis olla nii rikastumiseks kui vaesumise vältimiseks, üksikisiku ning riigina…

Sest tarkuse varjus on nagu raha varjus;
Aga teadmise kasu on see, et tarkus hoiab elus selle omaniku.
(Koguja 7:12)

Viited:

1.) “Koguja raamat”, Tõlkinud Jaan Kaplinski ja Vello Salo, 2016

2.) „Success and Luck: The Myth of Meritocrolacy“, Robert Frank

3.) “Psühhopaatide tarkus“, Kevin Dutton, 2014 / Inimese tumedam pool“,

Avo-Rein Tereping, Raadio Ööülikool 2020

4.) “Puude taga on ökosüsteem”, Kalevi Kull ja Asko Lõhmus, Raadio Ööülikool, 2020

5.) Viide ja üldine foon: ”Jalutuskäik raha alkeemiasse”, Alar Tamming, 2020
6.) “Teadmiste valgus”, Elen Lotman, Raadio Ööülikool, 2020