Füüsiline vs paberkuld: mis on virtuaalse kulla peamised ohud?

03.11.2022

Investorite seas on pikka aega kestnud debatt selle üle, kas investeerida tasub füüsilisse või virtuaalsesse kulda. Vaatame, millised on erinevad võimalused ning mis riskid kaasnevad niinimetatud paberkulda investeerimisega.

Laias laastus on kulda võimalik investeerida neljal erineval viisil. Nendeks on:

• Füüsiline kuld
• Kulla hinda järgivad börsil kaubeldavad fondid
• Futuurid ja muud tuletisväärtpaberid
• Kaevandusettevõtete aktsiad

Laiemalt saab jaotada need füüsiliseks kullaks ja paberkullaks.

Paljud investorid peavad paberkulda investeerimist heaks viisiks, kuidas kullaga seotud investeeringute kulusid all hoida. Sellega seotud riske teadvustatakse aga vähe ja nagu allpool selgub, eksisteerib kolmanda osapoole risk paberkulla puhul mitmetel erinevatel tasanditel.

Kolmanda osapoole risk tähendab, et sinu investeeringu tulevik sõltub osaliselt kellestki teisest – näiteks pankadest ja muudest finantsinstitutsioonidest. On selge, et paberkuld ei ole finantssüsteemi väline vara. Füüsiline kuld on ainuke kulda investeerimise viis, kuidas oma vara finantssüsteemist sõltumatuks teha. Uurime, miks see nii on.

Paberkulda investeerimine läbi börsil kaubeldava fondi

Mis moodi paberkulda investeerida üldse saab? Kõige populaarsem viis seda teha on läbi börsil kaubeldavate fondide (ETFid). Muudest investeerimisfondidest eristabki ETFi see, et selle osakud on börsil kaubeldavad ja neid saab sama moodi osta nagu aktsiaid.

Kulla börsil kaubeldavad fondid hoiavad tagatisena kulda ning pakuvad investoritele fondiosakuid, mis seda kulda nii-öelda esindavad. Kõige populaarsem selline fond on SPDR Gold Shares (GLD). Fondi prospektis on kirjas, et see on „disainitud järgima kulla hinda“. Selle eesmärk ongi anda investorile võimalus kulla hinnaliikumistest võimalikult lihtsalt kasu lõigata.

On väga tähtis mõista, et GLD osakuid ostnud investor omab küll fondi osakuid, aga selle tagatiseks olev kuld ei ole tema nimel. Enamus ETFe ei võimalda investoril fondi osakuid müües kulda nõuda. Ja isegi kui see on võimalik, peab investeering olema väga suur ja ulatuma suuremate fondide puhul miljonitesse dollaritesse. Ka sellisel juhul tuleb arvatavasti ette mitmeid juriidilisi takistusi.

Börsil kaubeldavate fondide suurimaks plussiks on madalad kulud ja lihtsus investeerimisel. Samuti ei pea muretsema kulla hoiustamise pärast. Muidugi kaasnevad sellega ka mitmel tasandil suured miinused, mida investor peaks endale teadvustama.

Kas kuld on sinu oma või mitte?

Kullast rääkides on väga tähtis eristada allokeeritud ja allokeerimata kulda. Allokeerituks saab nimetada kulda, mis on sinu enda, panga või investeerimisfondi kaudu ostetud sinu nimele – see tähendab, et kullahoidlas (või enda peidukohas) on konkreetsed plaadid või mündid sinu omad. Sellega kaasnevad tavaliselt ka teatud hoiukulud. See kuld on aga 100% sinu oma.

Kui inimene ostab füüsilise vara, näiteks auto või kinnisvara, siis peab nägema vaeva selle nimelt, et vara ka tegelikult inimese nimele saab. Näiteks auto puhul on kirja pandud selle mark, värv ja registreerimismärk. Allokeeritud kulla puhul järgitakse samu põhimõtteid.

Allokeerimata kuld on aga kuld, millesse sa oled raha paigutanud, aga mis ei ole sinu nimel ja mida sa füüsiliselt ei oma. Kulda omab pank või fond, mille kaudu sa kulda investeerisid ning sul on selle asutuse ees vaid nõue. Näiteks paberkulda läbi ETFi omades sinu nimel ühtegi kullakangi ei ole. Need kullakangid on fondi nimel. Kuigi fond ise võib omada allokeeritud kulda, siis fondi osakute omanikud seda ei oma.

Kõige tähtsam on teada, et investeerimisfondi või panga maksejõuetuse puhul on allokeeritud kuld sinu vara, millele laenuusaldajatel ligipääsu ei ole. Allokeerimata kuld on aga juriidiliselt panga või fondi oma ning maksejõuetuse või muude suuremate probleemide korral võidakse seda kasutada kohustuste katmiseks. Ühtlasi võib sama füüsilise kulla suhtes olla nõue mitmel erineval osapoolel. See on sarnane olukorraga, kus näiteks kommertspank muutub maksejõuetuks ning kliendid ei saa enam oma hoiuseid kätte.

ETFidega on seotud seega mitmeid kolmanda osapoole riske – olgu selleks fond ise (näiteks selle juhtimisega seotud riskid), kullapangad (sellest täpsemalt järgmistes peatükkides) või fondi kullavarude üle hoolt ja järelevalvet pidavad ettevõtted.

Paberkulla õhuloss on finantssüsteemist sõltuvuses

Lisaks börsil kaubeldavatele fondidele on olemas ka futuurid, optsioonid ja muud tuletisväärtpaberid (derivatiivid). Sarnaselt ETFidele on need füüsilise kulla asendajad või selle tuletised. Vaatame lähemalt, kuidas futuurid toimivad, optsioonid on keerulisemad ja jätame need siinkohal lahti seletamata.

Mis on futuur? See on pooltevaheline leping, mis kohustab futuuri alusvara – antud juhul kulda – ostma või müüma varem kokkulepitud ajal ning kindlas kohas. Futuurilepingute puhul toimub kauba kohaletoimetamine reaalsuses aga väga harva, reeglina toimub lepingu aegumisel rahaline tasaarveldus. Kullafutuuridega kauplemiseks on vaja kauplemiskontot maakleri juures. Sellega kaasnevad täiendavad kulud ning futuuride ja optsioonidega kauplemine on tavaliselt väga kogenud ja kõrge teadmistepagasiga investorite pärusmaa.

Need tehingud võivad normaalses turuolukorras toimida, aga keerulises stressiolukorras see nii ei pruugi olla. Sellisteks olukordadeks on näiteks finantssüsteemi raputused, mis on üks peamisi põhjuseid, miks investorid üldse kulda investeerivad. Finantssüsteemi krahhi või panganduskriisi puhul võivad reaalsesse ohtu sattuda ka paberkulla instrumendid, sest osapooled ei pruugi olla võimelised oma kohustusi täitma.

Miks ei pruugita neid kohustusi täita? Futuuride ja optsioonide puhul kasutatakse palju võimendust. See tähendab, et nende soetamine toimub suures osas laenurahaga. Tagatiseks olevat kulda on kaubeldavatest väärtpaberitest kordades vähem. Erinevate hinnangute kohaselt on terve paberkulla kauplemismahud füüsilise kulla kauplemismahtudest umbes 100-200 korda suuremad. Ka futuuride puhul eksisteerib seega finantssüsteemi ja teiste turuosalistega seonduvaid riske.

Kulda on võimalik kaudselt investeerida ka kullakaevandajate aktsiate kaudu. Kaevandusfirmade aktsiad on riskantsem investeering kui kuld ise. See tähendab, et kui kulla hind liigub näiteks 2% võrra, siis kaevandusfirmade aktsiad reageerivad sellele tihtipeale mitu korda suuremate liikumistega. Samas pakuvad need dividendide näol tihtipeale ka rahavoogu, mis on suureks plussiks.

Kuidas toimib kullapankade süsteem?

Lähme tagasi paberkulla juurde. Et mõista, kuidas paberkulla süsteem toimib, tuleb mõista kullapanku ja nende võtmerolli kullaturu kujundamisel. Kullapankadeks on näiteks HSBC, JPMorgan, Commerzbank, Morgan Stanley jpt. Just kullapangad hoiavad kulda, mida kasutatakse börsil kaubeldavate fondide ja futuuribörside tagatisena.

Siinkohal on väga tähtis aru saada, kuidas kullapankade süsteem üldjoontes toimib. Kullapankades hoiavad erinevad asutused ja indiviidid oma kulda. Seda kulda on kullapangal võimalik teistele pankadele välja laenata. Samuti on seda võimalik kasutada tagatisena näiteks uute osakute loomisel ETFis. Vaid osa kullast hoitakse reservidena. Arvatakse, et suur osa kullapankade kullast on omakorda laenatud keskpankadest. Selle kohta puuduvad aga täpsed andmed. Kullapankade struktuuri ja tegevuse kohta on hea infograafika kokku pannud Bullionstar.

See protsess on väga sarnane sellele, kuidas toimib traditsiooniline pangandus – kui panna raha panka, siis pank peab hoidma vaid väikse osa sellest reservidena ning saab ülejäänud välja laenata või kasutada muudel otstarvetel. See tähendab, et kullapank saab luua rohkem paberkulda kui on selle tagatiseks olevat füüsilist kulda.

Kui kõik inimesed pankadesse raha välja võtma lähevad, siis pankadel ei ole piisavalt raha kohustuste täitmiseks. Kuigi täpsemaid andmeid kullapankade varude, kullahoiuste ja nende päritolu kohta ei ole, kehtib arvatavasti sama põhimõte ka kulla puhul. Kui kõik futuurilepingute omanikud ja erinevate instrumentide kaudu kulda investeerinud inimesed nõuavad füüsilise kulla kohaletoimetamist, siis kõigile kulda ei jätku.

Londoni Kulla- ja Hõbedaturu Liidu 2013. aasta publikatsioonis kirjutati, et suurem osa tehingutest tehakse ilma füüsilist kulda tarnimata. Ühtlasi kirjutati, et 95% tehingutest tehakse allokeerimata metallidega. See tähendab, et Londoni väärismetallide turg, mida kullapangad juhivad, põhineb suuremalt jaolt paberkullal. Sellest võib järeldada, et tehingute mahuga võrreldes on katteks arvatavasti väga vähe väärismetalle.

Kas kullapanku saab usaldada?

Just kullapangad, kes mängivad turul võtmerolli, hoiavad populaarsete kullaga tagatud ETFide kulda. Neil on õigus ETFi osakuid juurde luua või ära kaotada. Pankade usaldusväärsuse ja nende kullavarude päritolu kohta on tekkinud aga palju küsitavusi.

Üks tähtsamaid kullapanku – HSBC – on olnud oma kullahoidlate osas väga salatsev. 2011. aastal lubas pank uudisteagentuuri CNBC ajakirjaniku Bob Pisani hoidlatesse. Ta pidi oma telefoni ära andma ning ta viidi mustade klaasidega autoga teadmata asukohta. Kullahoidlas sai Pisani kullakange käes hoida ja seletas, et kõik need on registreeritud ja nummerdatud. ZeroHedge kirjutas hiljem, et Pisani hoitud kullakangi numbrit HSBC kullakangide nimekirjas ei olnud, mis tekitas veelgi rohkem spekulatsioone.

Kullapankade läbipaistvus on üldiselt väga kesine. Näiteks ei ole täpselt teada, kust kohast saadud ja millist kulda kullapangad ETFide tagatisena kasutavad. Samuti ei ole viimastel aastatel antud täpset ülevaadet selle kohta, kui palju on paberil olemas allokeerimata kulda ning kui palju on kullapankade reservides sellega võrreldes füüsilist kulda.

BMG Groupi juht Nick Barisheff on öelnud tabavalt: kui ETFi taga olev kullapank maksejõuetuks muutub, saavad rikkaks juristid, kes hakkavad vaidlema selle üle, kellele reaalne kuld kuulub.

Börsil kaubeldava GLD fondi „turutegijaks“ on lisaks HSBC pangale ka näiteks JPMorgan. Mõlemad pangad on viimaste aastate jooksul süüdi mõistetud väärismetallide turuga manipuleerimises. JPMorganile määrati 2020. aasta sügisel selle eest ligi miljardi dollari suurune trahv.

Vaieldamatult tekib küsimus, kas kõiki neid finantssüsteemi osalisi, kellest su investeering sõltub, saab usaldada? Üks kullapank oli 2008. aastal ka näiteks Lehman Brothers, mis kokku kukkus. Kui USA valitsus ei oleks finantssüsteemi päästma tõtanud, siis võinuks see sündmus hävitavalt mõjuda ka paberkulla ETFidele.

Miks üldse kulda investeerida?

Inimesel tuleb endalt küsida, mis eesmärgil ta kulda investeerida soovib. Kes finantssüsteemi usaldab või soovib teha kulla hinnaliikumistele lühiajalisi panuseid, siis võib olla mõistlikum soetada ka paberkulda. Kes soovib teenida ka rahavoogu ning on valmis rohkem riske võtma, võib kaaluda ka kaevandusfirmade aktsiaid.

On selge, et paberkulla puhul on loodud mastaapne õhuloss, mis sõltub paljudest erinevatest finantsinstitutsioonidest. Kui kulla derivatiivide turg kokku variseb (näiteks siis, kui kõik füüsilist kulda nõudma hakkavad), võib see tähendada, et füüsilise ja virtuaalse kulla hinnad liiguvad järsult eri suundades. Näiteks hõbeda turul on märgid sellest juba ilmuma hakanud. On väga tähtis teadvustada, milliseid riske investor paberkulda raha paigutades võtab.

Kui investeerid kulda selleks, et kaitsta ennast inflatsiooni, võimaliku panganduskriisi ja finantssüsteemi krahhi vastu, siis füüsiline kuld on ainuke, mis on finantssüsteemi väline ja taoliste riskide vastu ka kaitseb.

Autor: Mait Kraun