27.01.2025
Autor: Tavidi väärismetallide ekspert Freed Kruusberg
Nii investeerimis- kui ehtekulla puhul kasutatakse sellist terminit nagu kulla puhtus. Puhtus ehk kulla proov näitab puhta kulla sisaldust vastavas tootes/sulamis. Proov märgitakse tootele üldlevinult karaat- või tuhandiksüsteemis (ehk protsentides).
Selles artiklis käsitleme järgnevaid teemasid:
- Mida näitab kulla puhtus?
- Millised on enim levinud kullaproovid ja kus neid enamasti kohtab?
- Miks kulda teiste metallidega segatakse?
- Milliseid metalle kullasulamites kasutatakse?
Karaatide mõõtkavas tähistab suurimat võimalikku kulla puhtust karaatide arv 24 ehk 24K. Enim levinud proovid, mida karaatsüsteemis kasutatakse on 24K (99,99%), 22K (91,7%) 18K (75,0%), 14K (58,3%), 10K (41,7%) ja 9K (37,5%).
Teine levinud (ning meile tuttavam) viis kullasisalduse markeerimiseks on kullaproovi väljendamine tuhandikes ehk X ühikut puhast kulda 1000 ühiku kohta. Antud mõõtkavas on puhta kullaga võrdsustatud proov 999, mis näitab, et vastavas tootes on 99,99% puhast kulda ehk 999/1000. Mõõtkava on lihtsasti teisendatav protsentideks komakoha liigutamisega. Enamik uusi investeerimiskullast tooteid vermitakse just 999 prooviga kullast. Proov 999 on ekvivalentne proovile 24K.
Enim levinud protsentsüsteemi proovid on veel 917 (91,7%), 900 (90,0%), 750 (75,0%), 585 (58,5%), ja 375 (37,5%). Nagu öeldud, siis antud mõõtkavas on proovi näol sisuliselt tegemist protsendiga, mis näitab, kui suur osa vastavast sulamist moodustab puhas kuld. Näiteks kuldehete puhul levinud proov 585 näitab, et tootes on 58,5% puhast kulda (10-grammises 585 prooviga ehtes on 5,85g kulda).
Miks ei märgita puhtale kullale prooviks 1000/1000 ehk 100%?
Tänapäeval investeerimiseks valmistatavad puhtast kullast tooted kannavad pea kõik proovi 999 (99,99%). Miks see nii on? Miks ei valmista rafineerimistehased kulda 100% puhtusega? Viimase tuhandik osa kõrvaliste elementide eemaldamine on nimelt töömahukas, tehniliselt keerukas ning seeläbi ka kulukas protsess. See muudaks lõpptoote oluliselt kallimaks. Samuti oleks sellise 1000/1000 valmistoote puhul hiljem tavatingimustes võimatu tuvastada, kas tegemist on siis 99,99% või ikkagi 100% kullaprooviga. Teisisõnu oleks 1000/1000 puhtusega kulla tootmine keeruline, kallis ja päeva lõpuks suhteliselt otstarbetu.
Kõige puhtama prooviga kuld, mida tänapäeval jaemüügiks toodetakse on puhtusega 99,999% – sellise prooviga mündid on saadaval Royal Canadian Minti valikus. Nii kõrge proovi saamise suurema töömahukuse tõttu on nende müntide hinnad aga kõrged ning tegemist on pigem nn novelty tootega, mis pakub huvi eelkõige kollektsionääridele. Investorid otsivad üldiselt võimalikult väikse juurdehindlusega kulda.
Kõrgeim füüsilise kulla puhul saavutatud proov pärineb aga aastast 1957. Rafineerijaks oli Perth Minti tehas Austraalias. Kulla prooviks saavutati tollal 999,999 ehk kuus üheksat (“six nines fine”).
Miks kulda teiste metallidega segatakse?
Kuna kuld on füüsikalistelt omadustelt suhteliselt pehme metall, siis olenevalt toote funktsioonist lisatakse kullasulamitele eesmärgipäraselt teisi metalle ja nende segusid, et saavutada lõpptoote soovitud omadused.
Ehete puhul soovitakse näiteks, et lõpp-produkt hoiaks vormi, oleks tugev ja vastupidav hõõrdumisele. Teiseks näiteks võib tuua kuldmündid, mis on vermitud enne 1930ndaid. Selle ajani olid kuldmündid rahasüsteemi osaks ning neid kasutati maksevahendina. Et tagada müntide vastupidavus vermiti neid tavaliselt 900 ja 916-917 prooviga, lisades sulamile teisi metalle. See tagas kaitse deformeerumise vastu pikkadeks aastateks ning nii oli münte võimalik kasutada käiberahana.
Tänapäeval ei ole investeerimiskulla puhul toote füüsiline vastupidavus enam nii oluline. Münte ja plaate kasutatakse eelkõige vara hoiustamiseks. Seetõttu valmistatakse invseteerimiskullast tooted üldlevinult kõrgema (tavaliselt 999) prooviga. See muudab nii tootmise kui transportimise (grammi kohta) soodsamaks ning selline kuld nõuab vähem ruumi hoiustamiseks. See lihtsustab ka arveldamist tehingutes, mida viiakse läbi investeerimiskullaga.
Milliseid metalle kullasulamites kasutatakse? Kas see mõjutab toote väärtust?
Enim kasutatakse kullasulamites vaske, hõbedat, tsinki, plaatinat, pallaadiumi, niklit, kroomi ja mangaani. Kasutatakse ka iriidiumi, titaani ja volframi.
*Niklit kasutatakse ehetes järjest vähem, kuna see metall tekitab paljudel inimestel allergilist reaktsiooni.
Kuld on puhtal kujul värvuselt kollakas. Sulami puhul oleneb kuldtoote värvus lisatud metallidest ning nende omavahelisest proportsioonist. Enim levinud värvused võib suures pildis jagada kaheks: punane/roosa kuld, mille sulamis kasutatakse põhilisandina vaske ning valge/kollane kuld, mille alla võib liigitada kõik kullasulamid, kus kasutatakse nö valgeid ehk heledaid metalle nagu näiteks hõbe, plaatina, pallaadium jne. Teatud keemiliste elementide lisamisega on võimalik saavutada kulla puhul ka sootuks eksootilisemad värvid nagu rohekas, lilla ja sinakas.
Kuldtoote väärtuse (müügisoovi korral) määrab eelkõige puhta kulla sisaldus vastavas sulamis, mitte selle värvus ja sulami ülejäänud koostisosad. Näiteks, kui soovite müüa oma kuldketti kaaluga 10 grammi prooviga 750, mille sulamis on kasutatud veel plaatinat ja hõbedat, siis kokkuostus saate pakkumise 7,5 grammi puhta kulla kohta (ülejäänud 25% metallide eest reeglina hinnalisa ei pakuta). Nimelt on teisi metalle ja nende täpset kaalu sulamis keerulisem määrata ning nende edasine realiseerimine võib ostja jaoks olla problemaatilisem. Samal põhjusel ei ole reeglina ka vahet, kas olete müümas näiteks 585 prooviga “roosat” vasesulamist või 585 prooviga hõbeda-nikli sulamist kulda – ostupakkumine tehakse ikka lähtuvalt puhta kulla sisaldusest. Küll aga kui olete toodet ostmas, tuleb kallimate metallide (näiteks Pt ja Pd) sisaldusega sulami eest rohkem maksta, sest need on tootja enda jaoks kallim toormaterjal ning tootmisprotsess ise on töömahukam.
Kokkuvõte
Teatud mõttes on sulami koostis kompromiss toote vastupidavuse, tugevuse, värvuse ja hinna vahel. Kullaroov ehk kulla ja teiste metallide proportsioon sulamis sõltub suuresti kuldeseme funktsioonist. Ei saa öelda, et üks proov on parem ja teine halvem. Saab öelda, et ühes tootes on rohkem või vähem kulda, sest tooted on mõeldud täitma erinevaid funktsioone.
Tasub meeles pidada, et investeerimiskullaks klassifitseeruvad Euroopa Liidus üksnes kuldplaadid prooviga 995-999 ning kuldmündid, mille proov on 900 või kõrgem ja mündi vermimisaasta 1800 või hilisem. Ainult investeerimiskullast tooted on Euroopa Liidus käibemaksust vabastatud. Kuldehetele käibemaksuvabastus ei laiene. Üldlevinult on investeerimiskulla juurdehindlused ka kordades madalamad, kui seda on ehete ning meenemüntide juurdehindlused.
Investeerimiskulla ABC artiklite sari püüab luua tervikpilti kullamaailma põhitõdedest ning seletada lahti investeerimiskulla valdkonna üldmõisted. Loe sarja esimest artiklit siit.