Lisa hinnateavitus

Miks teenisid pangad iga Eesti tööinimese kohta kuus 113 eurot puhaskasumit?

Avaldatud Mait Kraun kategoorias Kullamaailmast, Maailmast, Kogu uudisvoog või 19.03.2024
Kulla hind (XAU-EUR)
2223,36 EUR/oz
  
+ 8,43 EUR
Hõbeda hind (XAG-EUR)
28,17 EUR/oz
  
- 0,11 EUR

19.03.2024
Autor: Tavidi analüütik Mait Kraun

Pangad said mullu megakasumeid, mis peegeldab eelkõige praeguse rahasüsteemi toimimist ja seda, kuidas me keskpankade ja valitsuste tehtud kehvad otsused peame kinni maksma.

Pangad teenisid mullu Eestis 940 miljonit eurot kasumit, teatas Eesti Pank. Tegemist on väga suure numbriga, mis moodustab 2,5 protsenti Eesti sisemajanduse koguproduktist.

Pangad teenisid iga Eestis töötava inimese kohta 113 eurot puhaskasumit kuus. Kui võrrelda seda keskmise brutokuupalgaga, moodustab see kuupalgast 6,1 protsenti.

Mis võimaldas pankadel nõnda suuri kasumeid teenida? Ja kas pankade erakordne maksustamine on õigustatud? Kuidas on pankade megakasumid seotud praegu kehtiva rahasüsteemi toimemehhanismidega?

Kui suured need kasumid Eesti mõistes on?

Esiteks toome välja mõned võrdlused, mis aitavad mõista, kui suured pankade kasumid Eesti mõistes tegelikult on.

Kui võrrelda pankade puhaskasumit Eesti sisemajanduse koguproduktiga (kõigi riigi geograafilisel territooriumil lõpptarbimisse jõudnud tooted ja teenused), siis moodustas pankade puhaskasum sellest 2,5 protsenti. Võrdluseks – Eesti kaitsekulutused olid mullu 2,9 protsenti SKPst.

Võrdleme pankade teenitud kasumeid ka Eesti töötajate arvuga. Eestis ulatus mullu tööga hõivatute arv (töötajad) 15-74aastaste seas 693 400 inimeseni. Pankade puhaskasum oli mullu 940 miljonit eurot, mis tähendab, et iga töötaja kohta teeniti 1356 eurot puhaskasumit.

See tähendab, et iga töötava Eesti inimese kohta teenisid pangad igakuiselt 113 eurot puhaskasumit. Ma ei ütle, et pangad ei ole majanduses olulised. Minu küsimus on see, kas pankade panus majandusse on nõnda suur, et neile peaks kuuluma nii suur osa majandusest? Ja kas praegune rahasüsteem on selles osas õiglane?

Pangad on kasumite poolest teistest tunduvalt ees

Äripäeva poolt eelmise aasta novembris avaldatud ettevõtete kasumi TOPist selgus, et saja suurima kasumiga ettevõtte kogukasum oli 2022. aastal kokku 2,66 miljardit eurot. Ja esinelikus on kolm panka – esikohal Swedbank, teisel kohal Eesti Energia, kolmandal kohal Luminor ja neljandal kohal SEB.

Üldiselt paistab nimekirjast silma see, kui suured on pankade ja ülejäänud suurfirmade vahed kasumites. 2023. aasta TOPi pole veel avaldatud, aga seal saavad käärid olema arvatavasti veelgi suuremad.

Muidugi ei ole pangad süüdi selles, et nad nõnda suuri kasumeid teenivad. Nad toimetavad praeguses rahasüsteemis, mis minu hinnangul soosibki liiga tugevalt finantssektorit. Avame seda teemat ja vaatame, miks ja kust need kasumid tulevad.

Megakasumid tulenevad intresside tõusust

Pankade megakasumid tulenevad peamiselt intressimäärade tõusust. Vaatame, kuidas on kõiki inimesi mõjutav euribor ehk pankadevaheline intressimäär tõusnud ja eluasemelaenude kuumakseid muutnud.

„Kasum on kiiresti kasvanud, kuna ühes euribori tõusuga on hoogsalt kasvanud ka euriboriga seotud laenudelt teenitav tulu,“ kirjutab Eesti Pank oma kodulehel. „Sellised euriboriga seotud lepingud moodustavad enamiku Eesti eluasemelaenudest, liisingutest ja ettevõtete laenudest.“

Ehk sisuliselt tõi pankadele megakasumid Euroopa Keskpanga otsus hakata intressimäärasid tõstma. Intressimäärade tõstmise põhjuseks oli aga kiirenenud inflatsioon, millel on omakorda hulganisti põhjuseid. Aga üks väga oluline faktor on siinkohal see, et keskpangad ise on suuresti selle inflatsiooni põhjustanud. Selle teema juurde tuleme loo teises pooles tagasi.

Euribori järsk tõus ongi tulenenud just intressimäärade tõusust. Allpool oleval graafikul on näha, kuidas euribor on alates 2022. aasta algusest väga järsult kerkinud:

Euribori mõju inimeste toimetulekule on suur

Ja euribori tõusu mõju inimeste toimetulekule on ehk isegi suurem, kui energiahindade oma.

Toome näite – kui inimene võttis näiteks 2015. aasta lõpus (siis langes euribor 0 protsendist madalamale) 150 000 euro suuruse kodulaenu ja sai pangast 2protsendilise intressi, millele lisandus euribor, siis tema kuumakse oli 30 aastase laenutähtaja juures 554 eurot. Praegu on euribor 3,91 protsenti, mis tähendab, et sama summa laenamisel sama pangaintressiga tuleb igakuiselt tagasi maksta 891 eurot.

Intressimäär liikus sama laenusumma puhul 2 protsendi pealt 5,91 protsendi peale, aga igakuine makse tõusis 337 euro võrra. Kuigi eelpool välja toodud näide on lihtsustatud, peegeldab see kodulaenu võtnud inimeste kulude kasvu mastaapsust. Arvatavasti on kulude kasv palju suurem kui näiteks energiahindade tõusu järel tekkinud lisakulud.

Miks me ei räägi intressikulude hüvitamisest?

Valitsus aga ei aruta selle üle, kas inimesi peaks intressimaksete tasumisel aitama, nii nagu seda tehti energiahindade järsu tõusu järel. Sellega ma ei soovi öelda, et valitsus peaks sellega tegelema – see oleks järjekordne sümptomiga tegelemine.

Arvestades aga praegu kehtivat rahasüsteemi ja selle poolt tekitatavat ebavõrdsust, on see isegi olulisem teema kui energiakulud. Aga riigikogu või valitsuse tasandil näeb selleteemalisi arutelusid vähe. Tundub, et pankade poolt teenitavad intressid, mis on sisuliselt paika pandud Euroopa Keskpanga poolt, on püha lehm, mida puudutada ei tohi.

Kuigi üldiselt olen ma väga madala ettevõtete maksukoormuse poolt, siis tuleb mõista, et pangandus on teiste sektoritega võrreldes väga erakordses positsioonis. Pankade megakasumid tulenevad peamiselt rahasüsteemi rahaloome mehhanismidest ning keskpankade rahapoliitikast (mis muuhulgas suurendavad ebavõrdsust), mitte niivõrd klientidele paremate teenuste pakkumisest või efektiivsemast tegutsemisest.

Pangad on teiste ettevõtetega võrreldes eelisseisus

Samal ajal saab arutleda, et pangad on ju lihtsalt nagu teised ettevõtted, kes proovivad oma kasumlikkust maksimeerida. Lisaks sellele mängib pangandussektor väga olulist rolli majanduse vereringluses ehk raha liikumises. Pangad on lihtsalt selle rahasüsteemi osa ja nad ise pole midagi valesti teinud. Kõik need argumendid on valiidsed ja kehtivad.

Aga siinkohal tuleb mõista, et pangandussektor on teiste majandussektoritega võrreldes väga erinev ja võib öelda, et ka tugevas eelisseisus.

Moraalne risk võimaldab kasumit maksimeerida

Esiteks on viimastel aastakümnetel tekkinud panganduses (ja finantssektoris laiemalt) moraalne risk (ingl k. moral hazard). Selle on tekitanud keskpanga ja valitsuse sekkumispoliitikad – see tähendab, et suuremate probleemide ilmnemisel panganduses on need reeglina valitsuse abirahade või keskpanga rahatrükiga kinni makstud. Sealt tuleb ka ütlus too big to fail (liiga suur, et kokku variseda). Pangad võtavad riskid ning nende realiseerumisel tuleb kulud kanda maksumaksjal – abipakettide ja inflatsiooni kaudu.

Moraalne risk (moral hazard) tähendab vähest motivatsiooni arvestada riskidega, mille vastu kaitseb institutsiooni näiteks kindlustus või valitsus. See ajendab võtma ka ebatavalisi riske, mille eesmärk on teenida kasumit. – Investopedia

Ehk maakeeli öeldes – pangad saavad üleliigseid riske võtta ja kehvasid otsuseid teha ilma, et nad peaksid võimalike tagajärgede pärast muretsema, sest valitsus ja keskpank tõttavad neile alati appi. Seda nägime nii 2008. aasta kriisi järel ning kõige hiljutisemalt 2023. aasta kevade panganduskriisi ajal.

See oli ka üks põhjustest, mis tegelikult tekitas 2008. aasta finantskriisi – pangad ja teised finantsinstitutsioonid eeldasid, et valitsus ei lase neil kokku variseda, sest sellel oleks majandusele liiga suured tagajärjed. Ja selle põhjal tehti kasumi maksimeerimiseks ka tunduvalt riskantsemaid ja halvemaid otsuseid. Eriti kinnisvaraturul.

Pankadele on antud rahaloome õigus

Teiseks on kommertspankadele antud rahaloomeõigus. See on minu hinnangul peamine faktor, mis pankasid ülejäänud majandusest eristab.

Praegu kehtivas rahasüsteemis loovad pangad laenu andmisel ringlusesse uut raha, mille pealt nad saavad intressi küsida. Ehk nad teenivad intressi sisuliselt õhust loodud raha pealt. Pangad peavad reservidena hoidma ainult väikest osa hoiustest, mis tähendab, et kui suur hulk inimesi läheb panka oma raha välja võtma, siis variseb pank kokku. See juhtus eelmisel kevadel näiteks Silicon Valley Bankiga. Aga ka siis on oodata, et valitsus ja keskpank tõttavad appi. Suur osa meie ringluses olevatest eurodest (ca 95 protsenti) luuakse just pangandussektoris võlgade väljaandmise kaudu.

Kui vaadata laiemat pilti ja arvestada praeguse rahasüsteemi olemust, siis minu hinnangul on rahaloome õigus peamine põhjus, miks pankade kasumimarginaalid on ülejäänud majandusega võrreldes nõnda suured. Sisuliselt on kogu majandus üles ehitatud krediidi paisumisele, millest võidab kõige rohkem pangandussektor. Võlal põhinev rahasüsteem eeldab ka pidevat majanduskasvu ning inflatsiooni, mis võimaldab intresse maksta ning laenukoormust suurendada. Inflatsioon on aga varjatud maks, mida me kõik maksma peame. Selle vastu kaitsevad vaid finantsvarad ning suuremal osal inimestest pole piisavalt teadmisi, kuidas oma varasid pikaajaliselt kaitsta (ja kasvatada). Intressid liiguvad süsteemis aga alt üles, mis suurendab ebavõrdsust rikaste ning keskklassi ja vaesemate vahel.

Kasumimarginaalid on ülejäänud majandusega võrreldes ülisuured

Eesti Pank on oma kodulehel välja toonud pankade tulud, kulud ja puhaskasumi. Näiteks eelmise aasta kolmandas kvartalis ulatusid pankade kulud 137,9 miljoni euroni (halduskulud + laenude allahindlused), tulud olid aga 380 miljonit eurot (puhas intressitulu + puhas teenustasutulu). See teeb puhaskasumiks 216,3 miljonit eurot. Ehk puhaskasum moodustas tuludest lausa 57 protsenti.

Viimase viie aasta jooksul on see suhtarv püsinud sisuliselt iga kvartal 40 protsendist kõrgemal. Võrdleme seda kõigi Eesti ettevõtete müügitulu ja kasumi suhtarvuga. Kui vaadata Eesti majandust tervikuna, siis näiteks 2022. aastal ulatus Eesti ettevõtete müügitulu 98,5 miljardi euroni. Ettevõtete kogukasum oli aga 9,2 miljardit eurot. Terve Eesti majanduse lõikes moodustab kasum seega erasektori käibest 9,3 protsenti.

Muidugi on täiesti loomulik, et kasumimarginaalid on majandussektorite ja ettevõtete lõikes erinevad. Näiteks jaekettide marginaalid on madalamad, sest neil on palju fikseeritud kulusid, turul on suur konkurents ning peamiselt teenitakse mahtude pealt. Ravimitootjatel on seevastu kõrgemad marginaalid, millele aitavad kaasa näiteks patenteeritud ravimid, mille pealt teenitakse suuremat kasumit.

Aga mis õigustab pankade väga suuri kasumimarginaale? Osalt saab seda seletada barjääridega, mis on seatud pangandusärisse sisenemisele. Samuti tundub, et konkurents pole väga hästi toimimas. Eesti Pank tegi veebruari lõpus ka hulga ettepanekuid, mis muudaksid inimeste jaoks kodulaenu üleviimise ühest pangast teise kiiremaks, lihtsamaks ja soodsamaks. See on aga sümptomiga tegelemine, sest sügavam põhjus peitub praeguse rahasüsteemi olemuses. Pankade nõnda kõrge kasumlikkus tuleneb rahaloome õigusest ning rahasüsteemist, mis soosib panganduse ja finantssektori paisumist ja ülikasumeid. Keskpankadel on siin juhtohjad ning nende viimaste aastate otsused on pangandussektorit soosinud.

Keskpangad lahendavad enda tekitatud probleemi ja kasu saavad pangad

Markantne on see, et viimastel aastatel meid tabanud inflatsioon (millest tulenes intressimäärade ja seeläbi euribori tõus) on suuresti keskpankade rahatrüki tulemus – eriti agressiivselt hakati raha trükkima 2020. aasta kevadel, mil maailma tabas koroonakriis. Sellele järgnenud inflatsioon on suuresti rahatrüki ja tohutu rahajagamise (eelarvete puudujääkide kaudu) põhjus. Seega söövad keskpangad ja valitsused suppi, mida ise keetsid. Sisuliselt maksame me kõrgete intresside kaudu kinni koroonaaja rahajagamist.

Kokku trükkis Euroopa Keskpank koroonakriisi puhkemise järel enam kui 4 triljonit eurot, millega finantseeriti suuresti valitsuste eelarvete puudujääke. See värskelt loodud raha paisati korraga majandusse (vt. allpool olevat graafikut). Föderaalreserv trükkis samal ajal USAs kolme kuu jooksul rohkem raha kui sellele eelnenud kümne aasta jooksul kokku.

Koroonakriisi puhkedes otsustasid valitsused majandused sisuliselt sulgeda, mis tõi majandustes järsu languse. Seda hakati seejärel lahendama rahatrükiga. Kuna järsk majanduslangus tekitas olukorra, kus tarbimine vähenes, siis tootjad muutusid äärmiselt ettevaatlikuks – pigem võeti vastu otsus inimesi koondada ja tootmist koomale tõmmata. Nad ei arvestanud sellega, et valitsuste ja keskpankade helikopterilt raha külvamine toob väga järsu nõudluse kasvu.

Majandusse paisati järsult triljoneid eurosid lisaraha. Kuna tootjad olid arvestanud pigem majanduskriisiga ning pakkumist vähendati, tekkis järsu nõudluse kasvu järel kaupadest puudus, tarneahelad jooksid kinni ning sellele järgnes järsk hinnatõus.

Muidugi oleks massiivne rahaloome tekitanud hinnatõusu ka juhul, kui sellele poleks majanduslangust eelnenud. Aga asjaolu, et ettevõtjad valmistusid sügavaks kriisiks, pani õli tulle. Inflatsioonil on ka mitmeid struktuurseid põhjuseid, mis kipuvad olema pikaajalised. Nendeks on nii globaalne tööjõu puudus, toorainete supertsükkel, deglobaliseerumine, demograafilised protsessid ning rekordilised võlakoormad, mis sunnivad riike võlast vabanemiseks minema inflatsiooni teed. Pikemalt ei hakka ma neid faktoreid selles loos lahti rääkima.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et pankade rekordilised kasumid tulenevad peamiselt intressimäärade tõusust, mis omakorda on põhjustatud suuresti inflatsiooni poolt. Sisuliselt on keskpangad intressitõusudega teinud otsuse, et pangad hakkavad teenima varasemast palju rohkem kasumit. Lisaks sellele on pankadele antud rahaloome õigus, mis võimaldab neil õhust loodud raha pealt intresse küsida.

Lugemissoovitus Teile