Mis on kulla maailmaturuhind ja miks kullatooted on järsku kallimaks muutunud

24.03.2020

Kuidas kuld järsku nii kalliks muutus? Ostsin mündi alles kaks nädalat tagasi 1470 euro eest ja nüüd müüvad sama münti 1850 euroga. 26% kasv kahe nädalaga – sellist asja pole varem nähtud… Varem võtsid 5% üle turuhinna ja nüüd pigistavad juba 30%? Marginaalid on kohe väga rammusaks paisunud. Tahavad kriisist ikka maksimumi pigistada…

Sarnased küsimused ja mõtisklused on viimasel nädalal kostunud kogu maailma kullaostjate huulilt – ka Tavidi klientide seas. Küsimus on igati õigustatud ning nõuab vastust. Käesolevaga soovingi seletada, mis on “kulla maailmaturuhind”, kuidas sellel ei ole sisuliselt midagi pistmist füüsilise kulla müügiga ning miks globaalse pandeemia tingimustes ei ole kullamüüjate eesmärk kriisis rikastuda, vaid pandeemia mitte üksnes bioloogilises, vaid ka majanduslikus plaanis üle elada.

Selleks et mõista, miks füüsilisest kullast toodete juurdehindlus on (kirjutamise hetkel) kerkinud tavapärase 4-5% pealt 30%-ni ning miks lähitulevikus ei ole majanduskrahhi puhul välistatud füüsilise kulla toodete juurdehindluse plahvatuslik kasv sadades või tuhandetes protsentides, peame esmalt aru saama, mis on see, mida nimetatakse “kulla maailmaturuhinnaks”.

Oluline on mõista seda, et kulla maailmaturuhind on 99,7% ulatuses tuletatud nn paberkulla tehingutest, ehk suurte turuosaliste (peamiselt kullaga kauplevate suurpankade) kauplemisest, mis sooritatakse kullaga seotud väärtpaberitega. Nende tehingutega ei kaasne reaalsuses mingisugust füüsilise kulla üleminekut müüjalt ostjale, tehingu raames toimub eri osapoolte investeerimisportfellides väärtpaberite sissekanne ja kustutamine – see on bilansiline operatsioon, mille väärtus tuleneb kullahinnast, ent millel ei ole reaalse kullaga mingisugust otsest seost. Paberkulla ost ei ole sama, mis füüsilise kulla ost. Esimesel juhul ostate investeerimiskontole hiirekliki abil väärtpaberit, mille aluseks on finantsinstitutsiooni poolt omatud kuld (mida paberkulla osaku ostja ei saa füüsilisel kujul kunagi endale). Teisel juhul ostate kullakaupmehelt päris kulda, mis saab päriselt ja jagamatult teie kui ostja varaks niipea, kui münt või plaat on kotti pistetud.

Füüsilise kulla kauplemine kätkeb endas kulla kaevandamist, rafineerimist, transporti, kindlustamist, turvamist ja hoiustamist. Paberkullaga kauplemine on seevastu vaid virtuaalvaraga teostatav raamatupidamislik arveldus – ei rohkemat kui bittide vahetamine valguskaablis.

Olukord, kus kullafondide paberkullaga kauplemise tulemusel kujunenud hinnad määravad maailmaturgudel ära ka reaalse füüsilise kulla hinnad kaevandustele, kullarafineerijatele ja kullakaupmeestele, on mõistagi ebaloomulik ja isegi mõistusevastane, kuna see võrdsustab füüsilisel kujul eksisteeriva reaalvara ja täiesti abstraktse, virtuaalse finantsinstrumendi. Ometi on see olnud reaalsus tänase (aga mitte ilmtingimata homse) maailma finantsturgudel, kuna nii füüsilise kui ka paberkulla nõudluse ja pakkumise tasemed on normaaloludes tasakaalus isegi siis, kui need representeerivad täiesti erinevaid reaalsusi.

Kulla maailmaturuhind tuletatakse peamiselt Londoni ja New Yorgi väärismetallide turgudel teostatud tehingutest. Oluline on meeles pidada, et need tehingud kujutavad endast mitte kulla, vaid kulla hinnaga seotud finantsvarade müüki, ilma et “turutegijatest” kullapankades hoiustatud nõuete aluseks olev kuld ostjate ja müüjate vahel füüsiliselt liiguks.

See oleks ka võimatu, kuna füüsilise kulla ülemaailmne nõudlus on kuni 4355 tonni aastas, samas kui Londoni ja New Yorgi finantsturgudel kullaga tehtavate tehingute maht aastas on vastavalt 342 000 ja 387 000 tonni. Iga päev sooritatakse maailmaturgudel umbes 3300 tonni väärtuses kullatehinguid, millest reaalse füüsilise kulla müük moodustab vaid 10-13 tonni. Ülejäänud 3290 tonni ei kujuta endast muud kui kullahinnast tuletatud finantsderivatiivide spekulatsiooni. Kulla maailmaturuhind tuletatakse seega füüsilise ja virtuaalkulla kauplemismahtude agregeerimise kaudu, mis paneb ühte patta 10 tonni füüsilise kulla reaalset müüki ja ligi 3300 tonni elektrooniliste signaalide vahetust arvutiterminalides. Paradoksaalsel kombel määravad paberkulla tuletistehingud ära füüsilise kulla turuhinna taseme ja mitte vastupidi.

Mõistes kulla maailmaturuhinna tekkimisloogikat, muutub mõistetavaks ka see, miks füüsilise kulla müüjate hinnad on globaalse pandeemia ning seiskuva majanduse tingimustes oluliselt kasvanud.

Kullatoodete ümberhinnastamist ei ole viimastel nädalatel teinud üksnes Tavid, vaid kullamüüjad üle Euroopa. Põhjus, miks kullakaupmehed on tänaseks päevaks kas uksed sulgenud või tõstnud kullatoodete hindu kümnete protsentide võrra, tuleneb sellest, et 99,7% ulatuses virtuaalse paberkulla spekulatsioonist tuletatud kulla maailmaturuhind ei ole enam reaalse füüsilise kulla müümisel kasutatav rentaablust tagava etalonina – vähemasti mitte ligilähedaseltki kriisieelsete marginaalide juures. Mida enam kriis süveneb, seda rohkem hakkab füüsilise kulla hind irduma arvutites oma elu elavatest paberkulla tuletistehingute hindadest. Kusjuures see on protsess, mis laieneb suure tõenäosusega kõikidele toorainetele, millede hinnad hakkavad spekulatiivsetest finantsturgudest kriiside korral lahti haakuma.

Kullamüüjad üle Euroopa täheldavad hetkel, et viimastel nädalatel on finantskollapsi hirm suurendanud kullatoodete nõudlust kuni 10 korda. Samal ajal on maailma kullatehased (kes muuhulgas ka Tavidit varustavad) oma töö seisanud. Olukord, kus nõudlus kasvab 300-1000% ning pakkumine langeb 80%, nõuaks kullamüüjatelt igasuguse turuloogika kohaselt mitte 25%, vaid mitmesajaprotsendist juurdehindlust, et nõudluse ja pakkumise kõverad jõuaks tasakaalu. Mõned kullainvestorid on sellise stsenaariumi täitumist prognoosinud juba aastaid, viidates, et virtuaalkulla turud on füüsilise kulla hinda kunstlikult madalal hoidnud. Ei ole välistatud, et selline hinnakonjunktuur saab olema meie lähituleviku reaalsus.

Tavidi  soov on tagada jätkuvalt nii oma klientide materiaalne heaolu kui iseenda jätkusuutlikkus nendel keerulistel aegadel. Alates 2004. aastast oleme müünud kulda kui ultimatiivset finantsilist “langevarju” või “päästepaati” ning informeerinud kliente võimalikest “süsteemivälistest” riskidest, mille puhul üksnes kuld võib vara säilimise tagada. Olles nende aastate jooksul kohati naeruvääristatud “apokalüptiliste” stsenaariumite visandamise eest, leiame endid enam mitte seesuguse sündmustiku prohveti, vaid osatäitja rollis.

Selle kõige juures tuleb aru saada, et langevarju hind sõltub otseselt sellest, kas müügitehingud 10 000 meetri kõrgusel toimuvad enne või pärast lennuki mootorite seiskumist ning kas langevarjude ja reisjate suhe on 50/100le või vastupidi. Nii Eesti kui ka Euroopa majanduse mootorid on hetkel seiskunud ning pole kindel, kas, millise võimsusega ja millal need uuesti käivituvad. Reisijaid on aga sootuks rohkem kui langevarje.

Võime Tavidis lubada üksnes seda, et anname endast parima, et turgudelt täiendavaid langevarje leida. Seniks aga leiame keerulistel aegadel rõõmu teadmisest, et viimase 16 aasta tegevuse läbi oleme aidanud nii mõnelgi Eesti inimesel luua tänaseks olukord, kus homne päev on kriitiliste aegade kiuste vähemasti mõnevõrra kindlam.

Adrian Bachmann on Tavidi peaanalüütik investeerimiskulla valdkonnas. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Tema huviks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistmine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.