Suur lugu: Prantsusmaa veab kogu euroala uude võlakriisi

20.10.2026
Autor: Tavidi analüütik Mait Kraun

Prantsusmaa viib euroala võlakriisi poole, mis saab olema 2010ndate Kreeka ja Lõuna-Euroopa võlakriisist tunduvalt ulatuslikum.

Kirjutasin eelmise aasta suvel, et Prantsusmaa rahanduse seis on hirmutavalt sarnane 1789. aasta Prantsuse revolutsioonile eelnenuga. Euroalas on Prantsusmaa olnud selgelt üks halvimas olukorras riike ning üks tõenäolisemaid kohti, kust võiks alata uus rahaliidu võlakriis.

Prantsusmaa peaminister Sebastien Lecornu ütles selle nädala esmaspäeval, et on palunud kohalikel ametivõimudel teatud piirkondades kehtestada liikumiskeeld. Riigis viimastel nädalatel alanud protestid muutusid nädalavahetusel veelgi vägivaldemaks. Lecornu sõnul ei saa nad välistada ka üleriigilise eriolukorra kehtestamist.

Presidendikandidaat Jean-Luc Mélenchon võrdles proteste Bastille’ vangla piiramisega Prantsusmaa revolutsiooni alguses.

Loe pikemalt sellest, kuidas Prantsusmaa rahanduses toimuv revolutsioonile eelnenuga sarnaneb:

Prantsusmaa kohal ripub võla giljotiin – kas ka uus revolutsioon?

Riigi rahanduse olukord on järjest halvenemas. Kuigi valitsus on püüdnud kulutusi vähendada ja riigivõla kasvu peatada, siis edusammud on piiratud. Intressid, mida riik võla pealt maksma peab, on üles sööstnud.

Kõik see on osa lääne võlal põhineva süsteemi järk-järgulisest kollapsist. See ei ole isoleeritud nähtus, vaid osa laiemast lääne (majanduste) allakäigust, millega kaasneb ka osade ühiskondlike struktuuride lagunemine ning maailmavaateline ja vaimne kriis. Prantsusmaa on süsteemis lihtsalt üks nõrgemaid lülisid, kus asjad varem eskaleeruvad.

Võlakriis saab lääneriikides olema sünkroniseeritud ehk see levib arvatavasti mitmetesse erinevatesse riikidesse. Sünkroniseeritud võlakriisi tulekust kirjutasin pikemalt eelmise aasta septembris.

Sellest, kuidas intressid sellel aastal arvatavasti üles sööstavad, rääkisin kevadel avaldatud videos:

Rahanduse seis järjest halvem

Vaatame numbreid. Kõige olulisem näitaja on riigivõla suhe SKPsse (kõigi riigis lõpptarbimisse jõudnud toodete ja teenuste väärtuse ühe aasta jooksul). Prantsusmaa näitaja on kasvanud 119 protsendini SKPst, millega ollakse euroalas Kreeka ja Itaalia järel kolmandal kohal.

Viimati oli võlatase nii kõrge vahetult pärast teist maailmasõda (1946). Kiirem võlakasv algas juba 2008. aastal, mil riik loobus pärast majanduskriisi rangemast eelarvepoliitikast.

Prantsusmaa eelarve puudujääk oli mullu 5,1 protsenti sisemajanduse koguproduktist (SKP). Seda suudeti 2024. aastaga (5,8 protsenti) võrreldes veidi langetada, aga tänavu jõuab see prognoosi kohaselt taas 5,4 protsendini SKPst.

Euroalas on reeglid, et valitsuste eelarve puudujääk ei tohi ületada 3 protsenti SKPst ning võla kogumaht ei tohi ületada 60 protsenti SKPst. Neid reegleid enamus riike muidugi ei täida. Neist otsustati kaitsekulutuste tõstmise tõttu ka Euroopa tasandil loobuda.

Prantsusmaa on üks suurimaid riigi osakaaluga majandusi maailmas. Valitsuse kulutused moodustavad lausa 57 protsenti sisemajanduse koguproduktist. See tähendab, et üle poole majanduses loodavast väärtusest võtab riik maksudena ära. Seega on maksutõusudega keeruline olukorda lahendada, sest see paneks nii inimesed kui ettevõtted veelgi suurema maksukoorma alla. Kulude kärpimine on samuti poliitikutele üle jõu käiv ülesanne, sest valijad ei ole ka sellega nõus.

Intressid sööstavad üles

Prantsusmaa 30aastaste riigivõlakirjade tootlus (intress) on tõusnud 5,5 protsendini, mis on kõrgeim tase alates 2002. aastast. 10aastaste riigivõlakirjade tootlus on jõudnud 4,96 protsendini, mis on samuti suurim alates 2002. aastast. Prantslaste intressid on tõusnud tunduvalt kiiremas tempos kui Saksamaa või Itaalia omad, mis peegeldab riskide järsku kasvu riigis.

Intressimaksed on rekordiliselt riigivõlalt kiiresti kasvamas. Kui 2020. aastal ulatusid aastased intressimaksed 33 miljardi euroni, siis tänavu saavad need olema prognoosi kohaselt juba 79 miljardit. Arvatavasti saab see number olema aga suurem, sest sinna ei ole arvestatud viimaste kuude intressitõuse. Sellel aastal ületavad intressimaksed esmakordselt kaitsekulutusi.

Samuti on rahandusministeerium intressikulusid juba mitu aastat järjest alahinnanud. Arvatavasti pole oodatud nõnda järsku intressimäärade kasvu. Kui intressimäärad edasi üles rühivad, saavad intressimaksed olema veelgi suuremad.

Nagu ma aastaid olen kirjutanud, siis lääneriikides on võlakirjade intressid alates 2020. aastast pikaajalises tõusutsüklis. Enne seda olid intressid aastatel 1980-2020 pikaajalises languses, mis võimaldas lääneriikidel üles ehitada tohutud võlakoormad. Kui intress pidevalt langeb, siis saab võlakoormat ilma suuremate probleemideta kasvatada, sest uusi laene saab võtta järjest madalama intressiga.

Nüüd, mil intressid on pikaajalises tõusutsüklis, saabub läänemaailmas ka sünkroniseeritud võlakriis, mille keskmes saavad eelkõige olema just Prantsusmaa, USA ja Ühendkuningriik.

Presidendikandidaat soovib võla kustutada

Vasakpoolse partei Alistamatu Prantsusmaa juht Jean-Luc Mélenchon pakkus välja, et Prantsusmaa võiks osa oma riigivõlast tühistada. Hetkel on ta Marine Le Peni järel presidendivalimiste küsitlustes teisel kohal. Valimised toimuvad järgmise aasta kevadel.

Presidendikandidaat võrdles praegusi proteste Bastille’ vangla piiramisega Prantsusmaa revolutsiooni alguses.

Mélenchon soovib tühistada umbes 18 protsenti võlast, mis on hetkel Prantsusmaa keskpanga bilansis – kokku tähendaks see 600 miljardi euro kustutamist.

Juriidiliselt pole selline samm võimalik, sest Prantsusmaa on osa euroalast ning võlakirju niisama tühistada ei saa. Bundesbanki juht Joachim Nagel kommenteeris, et ühelgi eurotsooni keskpangal ei ole õigust oma riigivõlga kustutada.

Prantsusmaa euroalast välja?

Endine Prantsusmaa keskpanga juht Villeroy de Galhau ütles, et riigivõla tühistamine suruks Prantsusmaa euroalast välja ning tekitaks keskpangale suure kahjumi, mille peavad katma maksumaksjad.

Samas oleks see samm peamiselt raamatupidamislik trikk, sest keskpank suunab oma kasumi niikuinii riigieelarvesse. Seega võlakirjade tühistamine midagi reaalselt ei päästaks –  see rikuks arvatavasti investorite kindlustunnet veelgi, sest siis suureneb risk, et tühistama hakatakse ka investorite käes olevaid võlakirju.

Samuti soovib Mélenchon hageda keskpanga praegust juhti Emmanuel Moulini, sest ta ütles intervjuus Financial Timesile, et kui Prantsusmaa oma rahandust korda ei tee, hakkavad tõusvad intressid riiki lämmatama. Mélenchoni sõnul oli tegemist reetmisega, mille eest tuleb ta vastutusele võtta.

Keskpanga juhi vangi saatmine muidugi rahandust korda ei tee. Samuti ei peata see Prantsusmaa riigivõlakirjade müügilainet. Kuigi ebatõenäoline, siis Mélenchoni võidu korral näeme riigis arvatavasti veelgi rängemat võlakriisi.

Minevik näitab, et kärpimise lubadusi ellu ei viida

Presidendivalimiste soosik Marine Le Pen soovib aga samaaegselt nii kulusid kärpida kui ka makse langetada. Tema plaani järgi vähenevad kulud 2032. aastaks 140 miljardi dollari võrra ning maksud 30 miljardi võrra. Seda plaanib ta teha immigratsiooniga seotud kulude ning Euroopa Liitu tehtavate maksete vähendamise kaudu. Samuti on plaan langetada kohalike omavalitsuste kulusid. Selle plaani järgi peaks kulud vähenema – vähemalt paberil.

Samal ajal soovib ta langetada pensioniiga – seda ajal, mil rahvastik vananeb. Samuti on ebatõenäoline, et kulusid suudetakse niivõrd järsult kärpida. Seda nägime selgelt USAs – ka sealne president Donald Trump plaanis Elon Muskiga koostöös kulusid piirata. Lõpuks ei tulnud sellest midagi välja. Sarnaseid püüdlusi oleme näinud ka teistes riikides. Pea eranditult on need viimastel aastatel läbi kukkunud. Tulekahju minnakse kustutama alles siis, kui maja on juba suurtes leekides.

Rongi pole võimalik enam peatada

Minu hinnangul pole seda rongi enam peatada. Majandus sõltub aina suuremast laenamisest ja kuigi valimiskampaanias lubatakse igasugu asju, siis mineviku praktika näitab, et lõpuks midagi ei muutu. Muutused tulevad alles pärast kriisi ja siis on need juba sunnitud. Seni tüürib Prantsusmaa koos teiste lääneriikidega võlakriisi poole.

Euroala kontekstis tähendab see euroala teist võlakriisi. Kui eelmine kord oli võlakriisi peamiselt Kreeka ning probleemseteks osutusid ka teised Lõuna-Euroopa riigid, siis seekord hõlmab see Prantsusmaa näol ühte euroala tuumikriiki, kelle päästmiseks on juba vaja tunduvalt suuremaid summasid. Arvatavasti levib kriis ka teistesse kõrge võlakoormaga riikidesse.

Selleks, et euroala päästa, käivitab Euroopa Keskpank mingil hetkel taas rahatrüki masina, millega kaasneb valuutade väärtuse kiire langus. Muid häid variante võlakoormate leevendamiseks lõpuks ei ole. Halbadest rahanduslikest otsustest kaotavad lõpuks kõik rahaliidu liikmed.

Iroonilisel kombel võivad väga kõrge inflatsiooni korral vastu võtta aga need, kelle võlakoormad on olnud kõige väiksemad, kaasa arvatud Eesti. Ühises valuutaliidus peavad inflatsiooni alla neelama kõik. Lihtsalt need, kellel ei ole võlgu, mida devalveerida, maksavad inflatsiooni kaudu kaudselt tagasi võlgasid, mis teised on võtnud. See, et Eesti praegu kõrgete ja tõusvate intresside keskkonnas laenu võtab, ei aita.

Euroala elanikel on raske seda protsessi peatada. Küll aga saab iga inimene ise otsustada, kus ta oma sääste hoiab.