Suur lugu: Prantsusmaa veab kogu euroala uue võlakriisi poole

20.10.2026
Autor: Tavidi analüütik Mait Kraun

Prantsusmaa viib euroala võlakriisi poole, mis saab olema 2010ndate Kreeka ja Lõuna-Euroopa võlakriisist tunduvalt ulatuslikum.

Kirjutasin eelmise aasta suvel, et Prantsusmaa rahanduse seis on hirmutavalt sarnane 1789. aasta Prantsuse revolutsioonile eelnenuga. Prantsusmaa on olnud selgelt üks Euroala halvima rahandusliku olukorraga riike ning üks tõenäolisemaid kohti, kust võiks alata uus rahaliidu võlakriis.

Prantsusmaa peaminister Sebastien Lecornu andis 19. oktoobril teada, et on palunud kohalikel ametivõimudel teatud piirkondades kehtestada liikumiskeelud. Riigis viimastel nädalatel alanud protestid muutusid nädalavahetusel veelgi vägivaldemaks. Lecornu sõnul ei saa välistada ka üleriigilise eriolukorra kehtestamist.

Presidendikandidaat Jean-Luc Mélenchon võrdles proteste Bastille’ vangla piiramisega Prantsusmaa revolutsiooni alguses.

Loe pikemalt sellest, kuidas Prantsusmaa rahanduses toimuv revolutsioonile eelnenuga sarnaneb:

Prantsusmaa kohal ripub võla giljotiin – kas ka uus revolutsioon?

Riigi rahanduse olukord on järjest halvenemas. Kuigi valitsus on proovinud kulutusi vähendada ja riigivõla kasvu peatada, siis edusammud on olnud piiratud. Intressid, mida riik võla pealt maksma peab, on püüdlustele vaatamata üles sööstnud.

Kõik see on osa läänemaailma võlal põhineva süsteemi järk-järgulisest kollapsist. See ei ole isoleeritud nähtus, vaid osa laiemast lääne (majanduste) allakäigust, millega kaasneb ka osade ühiskondlike struktuuride lagunemine ning maailmavaateline ja vaimne kriis. Prantsusmaa on süsteemis lihtsalt üks nõrgemaid lülisid, kus protsessid on hakanud varem eskaleeruma.

Võlakriis saab lääneriikides olema sünkroniseeritud. Teisisõnu, kriis levib arvatavasti mitmetesse erinevatesse riikidesse samaaegselt. Sünkroniseeritud võlakriisi tulekust kirjutasin pikemalt eelmise aasta septembris.

Sellest, kuidas intressid sellel aastal üles sööstavad, rääkisin kevadel avaldatud videos:

Rahanduse seis järjest halvem

Vaatame numbreid. Riigivõla ja rahanduspoliitika jätkusuutlikkuse kontekstis on kõige olulisem näitaja riigivõla suhe SKPsse (kõigi riigis lõpptarbimisse jõudnud toodete ja teenuste väärtus ühe aasta jooksul). Mida suurem on riigivõla suhe SKPsse, seda piiratumad võimalused on riigil oma eelarvepoliitikat ellu viia ning eelarvet tasakaalus hoida. Olukorda võimendavad madal majanduskasv ning kõrged intressid. Prantsusmaa vastav näitaja on jõudnud 119 protsendini SKPst, millega ollakse euroalas Kreeka ja Itaalia järel kolmandal kohal.

Viimati oli võlatase nii kõrge vahetult pärast II maailmasõda (1946). Nüüdisaegne kiirem võlakasv algas 2008. aastal, mil riik loobus majanduskriisi järgselt rangemast eelarvepoliitikast.

Prantsusmaa eelarve puudujääk oli mullu 5,1 protsenti sisemajanduse koguproduktist (SKP). Puudujääki suudeti 2024. aastaga (5,8 protsenti) võrreldes veidi vähendada, aga tänavu jõuab see prognoosi kohaselt taas 5,4 protsendini SKPst.

Euroalas kehtivad reeglid, mille kohaselt ei tohi valitsuste eelarve puudujääk ületada 3 protsenti SKPst ning võla kogumaht ei tohi ületada 60 protsenti SKPst. Enamus Euroopa riike neid reegleid muidugi ei täida. Kaitsekulutuste tõstmise tõttu otsustati neist reeglitest loobuda ka Euroopa tasandil.

Prantsusmaa on üks suurima riigisektori osakaaluga majandusi maailmas. Valitsuse kulutused moodustavad sisemajanduse koguproduktist lausa 57 protsenti. See tähendab ühtlasi, et üle poole majanduses loodavast väärtusest võtab riik maksudena ära. Seega on olukorda keeruline lahendada ka maksutõusudega, sest see paneks nii inimesed kui ettevõtted veelgi suurema maksukoorma alla. Kulude kärpimine on samuti poliitikutele üle jõu käiv ülesanne, sest valijad ei ole ka sellega nõus.

Intressid sööstavad üles

Prantsusmaa 30aastaste riigivõlakirjade tootlus (intress) on tõusnud 5,5 protsendini, mis on kõrgeim tase alates 2002. aastast. 10aastaste riigivõlakirjade tootlus on jõudnud 4,96 protsendini, mis on samuti suurim näitaja alates 2002. aastast. Prantslaste intressid on tõusnud tunduvalt kiiremas tempos kui Saksamaa või Itaalia omad, mis peegeldab riigipõhiste riskide järsku kasvu.

Intressimaksed rekordiliselt riigivõlalt on samuti kiiresti kasvamas. Kui 2020. aastal ulatusid aastased intressimaksed 33 miljardi euroni, siis tänavu saavad need prognoosi kohaselt olema juba 79 miljardit. Arvatavasti saab lõplik number olema veelgi suurem, sest siia ei ole sisse arvestatud viimaste kuude intressitõuse. Sellel aastal ületavad Prantsusmaa riigivõla intressimaksed esmakordselt kaitsekulutusi.

Prantsusmaa rahandusministeerium on intressikulusid juba mitu aastat järjest alahinnanud. Ilmselt ei osatud oodata nõnda järsku intressimäärade kasvu. Kui intressimäärad edasi üles rühivad, saavad intressimaksed olema veelgi suuremad.

Nagu olen juba aastaid kirjutanud, siis lääneriikides on võlakirjade intressid alates 2020. aastast pöördunud pikaajalisse tõusutsüklisse. Enne seda olid intressid (aastatel 1980-2020) pikaajalises languses, mis võimaldas lääneriikidel üles ehitada tohutud võlakoormad. Kui intress pidevalt langeb, siis saab võlakoormat ilma suuremate probleemideta kasvatada, sest uusi laene saab võtta (ja vanu laene refinantseerida) järjest madalama intressiga.

Nüüd, mil intressid on pikaajalises tõusutsüklis, saabub läänemaailmas ilmselt ka sünkroniseeritud võlakriis, mille keskmes saavad olema just Prantsusmaa, USA ja Ühendkuningriik.

Presidendikandidaat soovib võla kustutada

Vasakpoolse partei Alistamatu Prantsusmaa juht Jean-Luc Mélenchon pakkus välja, et Prantsusmaa võiks osa oma riigivõlast tühistada. Hetkel on ta Marine Le Peni järel presidendivalimiste küsitlustes teisel kohal. Prantsusmaa presidendivalimised toimuvad järgmise aasta kevadel.

Presidendikandidaat soovib tühistada umbes 18 protsenti riigivõlast, mis on hetkel Prantsusmaa keskpanga bilansis – kokku tähendaks see 600 miljardi euro kustutamist.

Juriidiliselt ei ole selline samm võimalik, sest Prantsusmaa on osa euroalast ning võlakirju niisama “tühistada” ei saa. Bundesbanki juht Joachim Nagel kommenteeris, et ühelgi eurotsooni keskpangal ei ole õigust oma riigivõlga kustutada.

Prantsusmaa euroalast välja?

Endine Prantsusmaa keskpanga juht Villeroy de Galhau ütles, et riigivõla tühistamine suruks Prantsusmaa euroalast välja ning tekitaks keskpangale suure kahjumi, mille peavad katma maksumaksjad.

Samuti oleks selline samm peamiselt raamatupidamislik trikk, sest keskpank suunab oma kasumi/kahjumi nii ehk teisiti riigieelarvesse. Seega võlakirjade tühistamine midagi reaalselt ei päästaks –  küll aga õõnestaks see arvatavasti investorite kindlustunnet veelgi, sest suureneks risk, et tühistama võidakse hakata ka investorite käes olevaid võlakirju.

Lisaks soovib Mélenchon hageda keskpanga praegust juhti Emmanuel Moulini, sest too ütles intervjuus Financial Timesile, et kui Prantsusmaa oma rahandust korda ei tee, hakkavad tõusvad intressid riiki lämmatama. Mélenchoni sõnul oli tegemist reetmisega, mille eest tuleb Moulin vastutusele võtta.

Keskpanga juhi vangi saatmine riigi rahandust ilmselt korda ei tee. Samuti ei peata see Prantsusmaa riigivõlakirjade müügilainet. Kuigi ebatõenäoline, siis Mélenchoni võidu korral näeme Prantsusmaal arvatavasti veelgi rängemat võlakriisi.

Minevik näitab, et kärpimise lubadusi ellu ei viida

Presidendivalimiste soosik Marine Le Pen soovib aga samaaegselt nii kulusid kärpida kui ka makse langetada. Tema valimislubaduste kohaselt väheneksid kulud 2032. aastaks 140 miljardi dollari võrra ning maksud 30 miljardi võrra. Seda kõike plaanib ta saavutada immigratsiooniga seotud kulude ning Euroopa Liitu tehtavate maksete vähendamise kaudu. Samuti lubab Le Pen vähendada kohalike omavalitsuste kulusid.

Samal ajal soovib Le Pen langetada pensioniiga – seda ajal, mil rahvastik vananeb.

Kokkuvõttes tundub ebatõenäoline, et kulusid suudetakse kärpida piisavas mahus ning piisavalt kiiresti. Oleme seda korra juba näinud, USAs – ka president Donald Trump plaanis Elon Muskiga koostöös avaliku sektori kulusid piirata. Lõpuks ei tulnud sellest midagi välja. Sarnaseid püüdlusi oleme näinud ka teistes riikides. Pea eranditult on need viimastel aastatel läbi kukkunud. Tulekahju minnakse kustutama alles siis, kui maja on juba suurtes leekides.

Rongi pole võimalik enam peatada

Minu hinnangul pole seda rongi enam võimalik peatada. Majandus sõltub aina suuremast laenamisest ja kuigi valimiskampaaniates lubatakse igasugu asju, siis mineviku kogemus näitab, et lõpuks midagi ei muutu. Muutused tulevad alles pärast kriisi ja siis on need juba sunnitud. Seni tüürib Prantsusmaa koos teiste lääneriikidega võlakriisi poole.

Euroala kontekstis tähendab see euroala teist võlakriisi. Eelmine kord oli võlakriisi epitsentris peamiselt Kreeka. Probleemseteks osutusid ka mõned teised Lõuna-Euroopa riigid. Seekord hõlmaks kriis Prantsusmaa näol aga ühte euroala tuumikriiki, kelle päästmiseks on vaja juba tunduvalt suuremaid summasid. Arvatavasti levib kriis ka teistesse kõrge võlakoormaga riikidesse.

Selleks, et euroala päästa, käivitab Euroopa Keskpank mingil hetkel taas rahatrüki masina, millega kaasneb valuutade väärtuse kiire langus. Muid häid variante võlakoormate leevendamiseks päeva lõpuks lihtsalt ei ole. Halbadest rahanduslikest otsustest kaotavad lõpuks kõik rahaliidu liikmed.

Iroonilisel kombel võivad väga kõrge inflatsiooni korral kaotuse vastu võtta need riigid, kelle võlakoormad on olnud kõige väiksemad, kaasa arvatud Eesti. Ühises valuutaliidus peavad inflatsiooni alla neelama kõik. Lihtsalt need, kellel ei ole võlgu, mida devalveerida, maksavad inflatsiooni kaudu kaudselt tagasi võlgasid, mida teised on võtnud. See, et Eesti praegu kõrgete ja tõusvate intresside keskkonnas laenu võtab, ei aita.

Euroala elanikel on raske seda protsessi peatada. Küll aga saab iga inimene ise otsustada, kus ta oma sääste hoiab.