Arvamus: demokraatlik sotsialism hävitas Euroopa majanduse

23.10.2026
Tõlkis: Tavidi analüütik Mait Kraun

Demokraatlik sotsialism on viinud Euroopa majandused stagnatsiooni ning tekitanud kaks gruppi vihaseid inimesi – need, kes vaeseks maksustatakse ning need, kes ei saagi riigilt kõike seda, mida neile lubati. Selle tagajärgi näeme Prantsusmaal, kirjutab majandusteadlane ja fondijuht Daniel Lacalle oma blogis.

Avaldame Daniel Lacalle blogipostituse, mis ilmus 18. oktoobril (graafik on lisatud tõlkija poolt):

Aastakümnete vältel paisunud riigiaparaat, toetused, subsiidiumid ning massiline migratsioon on hävitanud Euroopa konkurentsivõime ning majanduskasvu. Seda kõike on rahastatud üha kõrgemate maksude ja suurema võlakoormaga. Need on tekitanud ka tohutu ühiskondliku rahulolematuse. Maksumaksjad on kurnatud ning toetuste saajad rüüstavad ja lõhuvad tänavatel. Leegid Prantsusmaa linnades on arve, mis on nüüd kohale jõudnud.

Laupäeval põles Prantsusmaa taas. Kõigepealt hakati protestima elukalliduse tõusu ning koolide olukorra pärast. See kasvas üle vägivallaks, mille sarnast pole riik aastakümneid näinud. Prantsuse valitsuse andmetel tuli tänavatele 550 000 inimest, 1200 neist vahistati ja 150 politseinikku sai vigastada. Marseille’s tungiti raekotta ja Lyonis pandi põlema turismikeskus. AFP kohapealsed reporterid ütlesid, et rahutused on hullemad kui kollavestide meeleavaldused aastatel 2018-19. Kõik see toimub kuus kuud enne presidendivalimisi.

Suurlinnad kandsid tohutut majanduslikku kahju – purustatud vaateaknad ja rüüstatud kauplused. Bordeaux’ linnapea teatas, et ainuüksi nende linnas rüüstati kuni 100 kauplust.

Väidetakse, et vägivaldseks on muutunud vaid marginaalne rühm inimesi ning rüüstavad jõugud ei esinda sadu tuhandeid, kes marssisid rahumeelselt. Viha on aga tõeline ning sellel on ka põhjus.

Euroopa on pool sajandit üles ehitanud maailma suurimat heaoluühiskonda. Lubatakse, et valitsus suudab tagada jõukuse, turvalisuse ja võrdsuse kõigile. See mudel on täielikult läbi kukkunud ja inimesed, kellele kõike seda lubati, näevad nüüd, et valitsused on toonud vaid stagnatsiooni ja vaesumise.

Prantsusmaa on kõige selgem näide sellest, mida “demokraatlik sotsialism” rikka riigiga teeb. Prantsusmaa on Euroopa Liidus üks suurima riigi osakaaluga majandusi. Avaliku sektori kulutused ulatusid seal 2025. aastal 57,2 protsendini SKPst, millega ollakse liidus teisel kohal. Selle maksukoormus on üks maailma suurimaid, jäädes Euroopa Liidus alla vaid Taanile.

Avaliku sektori võlg tõusis 2026. aasta teises kvartalis 119 protsendini SKPst ja puudujääk oli mullu 5,1 protsenti SKPst. Kui suur valitsus, kõrged maksud ja immigratsioon tooksid jõukuse ja sotsiaalse rahu, siis oleks Prantsusmaa paradiis. Selle asemel nõuavad protestijad veel seda sama ravimit, mis neid haigeks tegi.

Heaolumasin sööb majanduse ära

Prantsusmaa ei ole ekstreemne või ainuke näide. Haigus on üleeuroopaline. Euroopa Liidu valitsussektori kulutused ulatusid 2025. aastal 49,5 protsendini SKPst. Pool majandusest on riikide otsese kontrolli all ning suur osa ülejäänust on reguleeritud, subsideeritud või maksudega kurnatud. Ainuüksi sotsiaalkaitse hüvitised ulatusid 2024. aastal 4925 miljardi euroni ehk moodustasid 27,3 protsenti Euroopa Liidu SKPst. Need kasvasid aastaga 6,9 protsenti, nominaalne SKP suurenes samal ajal vaid 4,4 protsenti.

Lisame siia juurde subsiidiumid. Euroopa valitsused kulutasid energiasektori toetustele 2024. aastal 340 miljardit eurot ning riigiabi maksti 168 miljardit eurot. Kõigepealt muudavad valitsused energia maksudega, regulatsioonide ja ideoloogiliste kohustustega kalliks, seejärel hakatakse toetustega subsideerima just neid kulusid, mille nad ise tekitasid. Lõpuks võetakse nende toetuste maksmiseks laenu. Kodanikud maksavad kolm korda: tarbijana, maksumaksjana ja võlgade pealt.

Riigivõla kasv on vältimatu tagajärg. Kreeka võlg oli 2025. aasta lõpus 146,1 protsenti SKPst, Itaalial 137,1 protsenti, Prantsusmaal 115,6 protsenti, Belgial 107,9 protsenti ja Hispaanial 100,7 protsenti. Ja need numbrid varjavad kõige suuremat kohustust. Eurostati andmetel ulatuvad sotsiaalkindlustuse skeemides kogunenud pensionimaksete tuleviku kohustused Hispaanias 500 protsendini SKPst, Austrias 462 protsendini, Itaalias 438 protsendini, Prantsusmaal 397 protsendini ja Saksamaal 347 protsendini. Peaaegu kõik need kohustused on katteta. Need on lubadused, mida ükski valitsus ei suuda täita. Seda on võimalik teha vaid järgmist põlvkonda maksustades või raha ostujõudu hävitades.

Tasuta lõunaid ei ole olemas. Iga euro, mida kulutatakse, tuleb tootlikkusega välja teenida. Ja Euroopa majanduse tootlikkus on lämmatatud. Rahvusvahelise Valuutafondi prognoosi kohaselt kasvab euroala majandus 2026. aastal vaid 1,1 protsenti, samas kui USA kasv on 2,3 protsenti. Prantsusmaal on kasv armetu 0,4 protsenti ja Itaalias 0,8 protsenti. Euroopa Liidu tootlikkus ühe töötunni kohta moodustas 2024. aastal vaid 78,5 protsenti USA tasemest. 2025. aastal kasvas tootlikkus vaid 0,4 protsenti, USA oma aga 1,6 protsenti.

Saksamaa tööstustoodang on langenud alates 2022. aastast igal aastal. Tööstusettevõtete liit BDI ei oota 2026. aastaks enam taastumist, vaid stagnatsiooni. Energiamahukate sektorite toodang on madalaimal tasemel alates 2023. aasta lõpust. Nii juhtub, kui energia muudetakse kunstlikult kalliks, tööjõudu maksustatakse konfiskeerivalt, regulatsioone tuleb aina juurde ning kapital põgeneb.

Inflatsioon muudab olukorra hullemaks. Euroala inflatsioon tõusis septembris 3,8 protsendini, energiahinnad on seejuures kasvanud aastaga 18,9 protsenti. Valitsused, kes igas kriisis võlgu võtsid ja raha trükkisid, avastavad nüüd, et nende kodanike reaalpalgad ei suuda sammu pidada. Prantsusmaal sajad tuhanded tänavatele saatnud elukalliduse kriisi juured peituvad selles, et valitsus on aastakümneid järjest suuremaks kasvanud, mitte väiksemaks jäänud.

Massiline immigratsioon süvendab probleemi

Selle asemel, et reformida, on Euroopa otsustanud kasvu illusiooni välismaalt importida. 2025. aasta jaanuari seisuga elas Euroopa Liidus 47 miljonit inimest, kes olid sündinud liidust väljaspool. See on 10,4 protsenti rahvastikust. Immigratsioon võib jõukust ka kasvatada, kui inimesi valitakse hoolikalt vajalike oskuste järgi ning tööturg on paindlik, maksud madalad ning toetusi pakutakse minimaalselt. Euroopa tegi vastupidist. Massiline immigratsioon kombineeriti paindumatu tööturu, kõrgete maksude ja planeedi kõrgeimate sotsiaaltoetustega.

Tulemus oli etteaimatav. Paljudel sisserändajatel puudub motivatsioon kohaneda või ühiskonnaellu panustada, nad on tihtipeale lõksus madala sissetulekuga töökohtadel ja sõltuvad toetustest. See pani avalikud teenused surve alla ning ületati nende võimekuse piir. Eluasemed muutusid suuremates linnades kättesaamatuks ning integratsioon kukkus tervetes linnaosades läbi. Valitsused kasutasid rahvaarvu kasvust tulenenud SKP kasvu selleks, et varjata sissetulekute stagnatsiooni inimese kohta. Töötajate reaalpalgad kukkusid, sest inflatsioon kiirenes ja maksud tõusid. Kõik need on tõendid mudelist, mis lubas kõigile kõike ning valmistas kõigile hoopis pettumuse.

Kui luua piisavalt suur riik, kes saab kõike lubada, ei paku ta lõpuks praktiliselt midagi ning võtab ära kõik, mida suudab.

Vihased maksumaksjad ja nõudlikud rahvamassid

Demokraatlik sotsialism lõi kaks vihast eurooplast. Esimene on vihane maksumaksja – keskklassi tööline, väikeettevõtja või vabakutseline, kes maksab iga aasta suuremaid makse ning saab vastu halvemaid teenuseid, pikemaid ooteaegu, kõrgeid kinnisvarahindu, turvaprobleeme ning pensionisüsteemi, mida enam ei ole, kui nad lõpuks sinna ikka jõuavad. Teine on nõudlik Euroopa – valijaskond, kellele on aastakümneid õpetatud, et riik võlgneb talle kõik. Valija, kes vastab vältimatule pettumusele raevu ja vägivallaga.

Mõlemad on sama vale ohvrid. Poliitikud lubasid, et nad võivad rikaste makse tõsta, laenata piiranguteta ning suurendada toetusi ilma tagajärgedeta. Nad ütlesid valijatele, et keegi teine maksab. See keegi teine ehk tootlik majandus on nüüd kurnatud. Kapital lahkub, andekad noored emigreeruvad, tööstus sulgeb uksed ning arve saavad keskklass ning noored, kellele jäetakse võlad.

Euroopa vajab vähem riiki. Järjekordne toetus, järjekordne maks “rikastele” ning järjekordne ühisvõlaga rahastatud hädaabifond vaid süvendavad kriisi. Edasi viib tee, kus kärbitakse ebaproduktiivseid kulutusi, vähendatakse tööjõu ja investeeringuga seotud makse. Lõpetatakse subsideerimise kultuur, mis on majanduse zombistanud. Liberaliseeritakse turud ning loobutakse ideoloogilistest kohustustest, mis on muutnud Euroopa tööstuse konkurentsivõimetuks.

Euroopa vajab migratsioonipoliitikat, mis lähtub jõukuse loomest, mitte valijate võitmisest. See peab olema väga valiv ning lähtuma tööturust, mitte sotsiaaltoetustest. Euroopa peab järk-järguliselt minema üle uuele pensionisüsteemile, mille rahastus ei ole jooksev, vaid põhineb kogumisel. Säästud on töötajate käes ning Rootsi ja Holland on näidanud, et see on võimalik.

Kodanikud peavad mõistma tõde: riik ei loo jõukust, vaid tarbib seda.

Prantsusmaad tabanud rahutused on hoiatus Ameerikale. Kui ühiskonnale räägitakse aastakümneid, et neil on õigus kõike saada ning seejärel tuleb ilmsiks tõsiasi riigi maksejõuetusest, ei ole tulemuseks solidaarsus, vaid vägivald.

Demokraatlik sotsialism lubas Euroopale võrdsust ja turvalisust. See tõi stagnatsiooni, inflatsiooni, võla ja raevu. Kui Ameerika selle süsteemi omaks võtab, läheb ta sama viletsuse ja meeleheite teed. Mida varem Euroopa demokraatlikust sotsialismist loobub, seda varem suudab ta taastada jõukuse, mis tegi ülejäänud maailma kadedaks.