Inflatsioon polegi seljatatud? USAs hinnatõus seitsme kuu suurim

11.04.2024
Autor: Tavidi analüütik Mait Kraun

USA Tööstatistika büroo (BLS) andmetel tõusis USAs inflatsioon märtsis seitsme kuu kõrgeima tasemeni. Tundub, et hinnatõus ei pruugigi olla nii ajutine, nagu paljud ökonomistid on prognoosinud.

BLS teatas, et tarbijahinnad tõusid USAs märtsis aastatagusega võrreldes 3,5 protsenti. See on juba 37. järjestikune kuu, kus inflatsioon ületab Föderaalreservi arbitraarselt seatud 2protsendilist eesmärki.

Kuises võrdluses kasvasid hinnad eelmine kuu 0,4 protsenti. Peamiselt peegeldab hinnatõus toidu, teenuste, elektri ja kommunaalkulude kasvu. Bensiini hind tõusis 1,3 protsenti, aga elekter kallines 5 protsenti.

Mitmed näitajad kasvasid jätkuvalt väga kiiresti. Näiteks autode kindlustus kallines aastaga 22 protsenti, autoremont tõusis 11,6 protsenti ning transpordikulud suurenesid 10,7 protsenti. Raviteenuste hind kasvas 7,5 protsenti.

Pärast numbrite avalikustamist kolmapäeva õhtul langes investorite silmis kohe ka tõenäosus, et Föderaalreserv suvel intresse hakkab kärpima. Kui veel teisipäeval hinnati juunikuise intressikärpe tõenäosuseks 57 protsenti, siis kolmapäeval kukkus see 17 protsendini, selgub CME FedWatchi andmetest. Nüüd nähakse, et intressikärbe tuleb hoopis septembrikuisel kohtumisel.

Kuld reageeris langusega, aga tõusis järgmine päev rekorditeni

Väga huvitav on see, et kulla hind reageeris uudisele esialgu ligi 1protsendilise langusega, aga taastus juba järgmisel päeval jõuliselt ja on jõudnud uute rekorditeni – 2376 dollarini untsist. Viimase aasta jooksul on oodatust kõrgem inflatsiooninumber kullale tavapäraselt kehvasti mõjunud, sest see lükkab edasi Föderaalreservi intressikärpeid. Kõrgemad intressid reeglina hoiavad ka riigivõlakirjade tootlust kõrgel, mis vähendab kulla atraktiivsust võlakirjadega võrreldes.

Samas on aina rohkem näha ka trendi, kus kuld ei ole enam võlakirjade reaaltootlusest (tootlust, kust on inflatsioon maha arvestatud) niivõrd palju mõjutatud. Tavapäraselt on reaaltootluste kasvu ajal kuld pigem odavnenud ja vastupidi. See tähendab, et kuld on murdmas seoseid riigivõlakirjade ja dollariga. Selle kohta saab pikemalt lugeda märtsikuu kullaturu analüüsist.

Huvitav on ka see, et inflatsioon kiirenes ajal, mil raha hulk USA majanduses on aastases võrdluses jätkuvalt langustrendis. Samas näeme, et alates oktoobrist on raha hulk 1,7 protsendi võrra kasvanud. Allpool oleval graafikul on kujutatud USA M2 raha hulka (baasraha, kuni kaheaastase tähtajaga hoiused ja kuni kolmekuulise etteteatamistähtajaga hoiused). Praeguses rahasüsteemis peab see näitaja pikaajaliselt kasvama, sest muidu võime sattuda deflatsioonilise spiraali.

Inflatsiooni teine laine?

Laiemas pildis on sellised arengud ka loogilised. Pikaajaliselt mõjutab kulla hinda ikkagi kõige rohkem valuutade ostujõu langustempo, riigivõlad ning eelarvete puudujäägid. Investorid saavad aina enam aru, et riigivõlakirjade pole enam turvaline vara ning 40 aastat kestnud võlakirjade kallinemise tsükkel (kui võlakirjade hinnad tõusevad, siis tootlus langeb ja vastupidi) on läbi saanud.

Tõenäoliselt on peagi oodata inflatsiooni teist lainet. Pikaajalised trendid on tugevalt seda soosivad – süsteemis on pärast koroonakriisi jätkuvalt väga palju raha juurde loodud, toorainehinnad (materjalid) on alustanud pikaajalist hinnatõusu, maailm deglobaliseerub ja tööjõust on puudus ning tulevastele majanduslangustele reageeritakse ka seekord rahatrüki ja valitsuse kulutuste kasvuga. Samuti on riigivõlgade tase niivõrd suur, et valitsustel on huvi inflatsiooni kaudu nende reaalväärtust vähendada.

Samas võime enne seda näha ajutiselt isegi hinnatõusu aeglustumist, sest mitmed faktorid viitavad majanduslanguse tulekule. Sellele viitavad nii mitmed majandusindikaatorid kui ka intressikõvera pöördumine, mille kohta saab pikemalt lugeda siit. Majanduslanguse keskkonnas on loomulik, et inflatsioon märgatavalt aeglustub. Samal ajal on ebatõenäoline, et me näeme üldise hinnataseme langust ehk deflatsiooni.

Vastakad sõnumid

Muidugi usuvad USA valitsus ja paljud ökonomistid, et inflatsioonitont on nüüd juba seljatatud ja järgmist lainet me ei näe. USA president Joe Biden ütles, et nad on “dramaatiliselt” hinnainflatsiooni vähendanud. Samuti väitis ta, et “me oleme praegu paremas seisus kui ajal, mil ma presidendiks sain”. See väide ei ole korrektne, sest inflatsioon oli Bideni presidentuuri alguses 1,7 protsenti aastas.

Samuti väitsid 2021. aasta esimeses pooles nii Föderaalreservi juht Jerome Powell kui ka Biden, et inflatsiooni kiirenemine ei ole midagi märkimisväärset ning see on “ajutine”. Pärast seda nägime USAs ja läänemaailmas tervikuna viimase 40 aasta kõrgeimat inflatsiooni.

Bideni administratsioon ütles jaanuaris, et sisendhinnad on alla tulnud, aga jaemüüjad hindu ei langeta ja teenivad selle arvelt hoopis kõrgemaid kasumeid. See sõnum oli suunatud eelkõige toidukettidele. “Meie sõnum on väga selge, kui sa oled ettevõte, kelle sisendhinnad on langenud ja sa ei kanna seda langust üle tarbijale, siis tarbija hääletab jalgadega,” ütles Bideni majandusnõukogu esimees Jared Bernstein. Konkreetseid ettevõtteid ei nimetatnud. Kui vaadata aga suuremate jaekettide kasumimarginaale, siis on need umbes samad, kui enne koroonaviiruse pandeemiat.

Biden on varasemalt süüdistanud kasumiahnuses ka energiatootjaid.

Inflatsioonilaine taga on minu hinnangul aga palju suuremad protsessid ning see on suuresti valitsuste ja keskpankade endi tekitatud. Pärast koroonakriisi puhkemist alanud massiivse rahatrüki käigus suurendati järsult nii dollarite kui eurode massi. Pikemas perspektiivis veavad inflatsiooni lisaks rahatrükile ka eelnevalt mainitud alustrendid – toorainete hinnatõus, tööjõu kallinemine, deglobaliseerumine ning rekordilised võlatasemed.