Lisa hinnateavitus

Adrian Bachmann: Kuld kui alternatiiv finantsvaradele

Avaldatud Jaana kategoorias Aegumatud lood, Kogu uudisvoog või 11.11.2019
Kulla hind (XAU-EUR)
1 315,96 EUR/oz
  
- 6,46 EUR
Hõbeda hind (XAG-EUR)
15,16 EUR/oz
  
+ 0,04 EUR

Äripäev avaldas hiljuti kirjutise põhjustest, miks kuld pakub kindlustunnet otsivale investorile head väljundit oma raha paigutamiseks. Kuld seda kindlasti ka teeb ning viidatud artikkel sisaldab mitmeid olulisi punkte, mis võimaldavad edasiarendamist, selgitamaks, miks kuld on kõikidest teistest finantsvaradest eristuv varaliik. Kasutangi järgnevalt võimalust selgitada kullaga seotud peamisi arusaamu ja arusaamatusi, tarvitades teejuhina viidatud artiklis esitatud tähelepanekuid.

Artiklit lugedes on kohe selge, et tegemist on aruteluga, mis on kirja pandud autori poolt, kes jälgib asjatundliku investori ja/või spekulandi (st varade passiivtulu ja/või turuväärtuse kasvule lootva isiku) positsioonilt finantsturgudel toimuvat. Seega on ootuspärane, et ka kulda käsitletakse artiklis eeskätt investeerimis- ja/või spekulatiivse varaliigina. Kuigi ka selline käsitlus on võimalik, peitub antud vaatenurga kitsaskoht selles, et see ei käsitle kulda viisil, mis on vastavuses kulla peamise funktsiooniga kõikide finantsvarade välise – või kui täpne olla, kõikide finantsvarade ülese – varana. Antud tõsiasja selgitamine on käesoleva ülevaate eesmärgiks.

Kulla spetsiifika peitubki selles, et kuld on vara, mis ainsana säilitab oma väärtuse kõikide majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste kataklüsmide puhul ning teeb seda sõltumata kriisi lokaalsest, regionaalsest või globaalsest iseloomust. Ühtegi teist sellist varaliiki (vähemasti kõrglikviidset varaliiki) paraku ei eksisteeri. Sellest tulenevalt on kulla kui finantssüsteemist täiesti sõltumatu vara võrdlemine finantssüsteemist täielikus sõltuvuses olevate finantsvaradega tootluse alusel problemaatiline.

Kulda investeerimise põhitõde peitub selles, et kulda raha paigutamise kõige tugevamad argumendid algavad sealt, kus kõikidesse teistesse finantsvaradesse investeerimise argumendid lõppevad. Füüsilise kulla soetamise põhjused on seega mõneti “süsteemivälised”, need asuvad finantssüsteemi toimimise loogikast väljaspool või selle piiripeal – olukorras, kus finantssüsteem enam ei toimi ja kõik finantsvarad muutuvad kas osaliselt või tervenisti väärtusetuks… kuld aga mitte.

Kui küsida, mis on peamine erinevus kullal ja kõikidel teistel finantsvaradel (sularahal, pangahoiustel, võlakirjadel, aktsiatel jms), siis võib kasutada mõttemänguna “Monopoli” analoogiat. “Monopol” on lauamäng, mida võib teoreetiliselt mängida nii mängurahaga kui ka päris rahaga. Ent üksnes päris rahal on väärtus ka pärast seda, kui mäng selleks korraks otsa saab ning vigurid ja täringud laualt pühitakse (rahasüsteemireform, pankade kollaps, sõda vms). Ja selleks “päris rahaks” on mis tahes stsenaariumite puhul üksnes kuld… Tsiteerides USA keskpanga endist presidenti Alan Greenspani: “ainus raha, mis kehtib ekstreemsetel juhtudel… on kuld”.

Probleem seisnebki selles, et praktiliselt kõik kulda ja lepingulisi finantsinstrumente võrdlevad “õpikunäited” hindavad kulda finantspaberitega “ühte patta” heites eriliigilisi asju. Need loovad mudeleid, kus “vaikivaks eelduseks” on kõikide finantsvarade aluseks oleva finantssüsteemi toimimine, samas kui kulla omamise esmane põhjus ongi justnimelt selle vaikiva eelduse äralangemine. Kullahinna potentsiaalsest tõusust tulenev inflatsioonikindlustus ja rõhtsast tõusust tulenev spekulatiivtulu on seega mitte peamine, vaid sekundaarne ja kolmandajärguline (olgugi, et samuti arvestatav) põhjus kulda soetada – peamiseks seevastu jääb siiski alati kulla hävinemiskindlus.

Investorite seas on laialt levinud komme võrrelda kulda ja väärtpabereid “tootluse” alusel, kasutades identseid valemeid nagu erinevate ettevõtete aktsiate või võlakirjade puhul.  Paraku on selline teguviis mõneti sarnane olukorraga, kus kõrvutatakse kopsikut ja sõela. Tegemist on täiesti erinevate instrumentidega mis teenivad erinevaid eesmärke. Kui eesmärk on sõeluda reeglipärase raharingluse tingimustes endale passiivtulu, siis on kopsik selleks üsna kehv seadeldis. Ent kui sooviks on garanteerida vara säilimine kõikides tingimustes, ei paku jällegi sõel kopsikule kuigivõrd konkurentsi.

Varaga kõige targemini ümber käiv investor omab aga täpselt nii palju kulda, milline on tema riskitaluvuse piir. Põhjus, miks inimesed paljudes riikides (Eesti kuulub nende hulka, kulla väärtust ajalooliselt hästi mõistvad Saksamaa ja Šveits näiteks seevastu mitte) omavad portfellis vähem kulda, kui oleks mõistlik, tuleneb sellest, et endale teadvustamata teostavad nad investeerimiskäitumist, mis näikse viitavat 100-protsendilisele riskitaluvusele, kuna olles paigutanud kõik oma ressursid finantsvaradesse, kantakse riski, et nende vara võib 100 protsendi ulatuses hävineda. Selle aluspõhjuseks on mõistagi küsimus juba eelpool mainitud “süsteemivälistest” riskidest, mille mitteteadvustamine paraku ei muuda vähimalgi määral fakti nende olemasolust, täpselt samamoodi nagu hundi mitte olemasolusse uskuva seenelise teadmatus ei vähenda tema väljavaateid võsavillemiga metsas kohtuda.

Äripäev: kuld võiks anda kindlustunde

Lõpetuseks aga mõned lõigud viidatud artiklist, mis on ilmekad, kuna võimaldavad juhtida tähelepanu mitmele olulisele asjaolule…

 

“Minu suur eeskuju Warren Buffett laidaks mu mõtte ilmselt maha – kuld on tema silmis vara, millest pole kasu ja mis ei kasva. Praegu on turul aga ligi 15,3 triljoni dollari väärtuses miinusintressidega võlakirju. Nii võiks kuld olla investorile ju täitsa mõistlik alternatiiv.”

Warren Buffeti kullaskepsis on investeerimisspetsialistide seas üldtuntud. Kuigi kullal pole majandusringluse vahetu objektina nii suurt aineliste vajaduste rahuldamise funktsiooni kui näiteks teraviljal või naftal, on ikoonilisel väärismetallil siiski olemas täiesti arvestatav reaalmajanduslik väljund. Tõsiasi on see, et tööstuses kasutatava kullata ei eksisteeriks suur osa nendest tehnoloogilistest agregaatidest, tänu millele meie majandusringlus funktsioneerib, alustades arvutitest ja lõpetades satelliitidega. Seevastu raha kui paberkupüüri vahetu aineline väärtus on kullast mõõtmatult väiksem ja elektroonilisel virtuaalrahal puudub sootuks.

Samas, kui räägime finantsvarade “kasvamisest”, siis absoluutselt mitte ükski vara (peale põllumajandussaaduste) ei “kasva” maagilisel kombel, kuna kogu majanduslik lisaväärtus luuakse töö abil, nagu on tunnistanud kõik majandusteadlased Aristotelesest, Smithini ja Listist Keynesni. Finantsinstrumendid pole aga enamat kui lepingutesüsteem, mille toimimine võib pakkuda töötegijatele psühholoogilist motivatsiooni või mõjuda ka demotiveerivalt (sõltuvalt sellest, kas finantsvara täidab sisuks olevat lubadust tervenisti, osaliselt või üldse mitte). Kuna kogu lisaväärtus on loodud töö abil, siis tööd tegema ärgitab töölisi tasu ootus. Ning see tasu ootus on ajalooliselt paremini tagatud kullaga kui ühegi muu kokkuleppelise finantsvaraga. Teeme sellise mõtteeksperimendi: millises varas sooviksite teie võtta kaasa varanduse, tehes ajarännaku ajas 100 aastat edasi või tagasi? Kas kuldmünt või mis tahes väärtpaber? Vastuse ilmsus muudab küsimuse mõistagi retooriliseks.

Warren Buffeti mõttekäik kullast kui “kasutust” varast on sõna otseses mõttes vastupidine ajaloolise ja faktilise reaalsusega. Kuldmünt on töölisele sama motiveeriv töö tegemise ja sellest tulenevalt ka lisaväärtuse loomise motivaator/generaator täna, 300 aastat tagasi ja ilmselt ka 300 aasta pärast. See objektiivne sotsioökonoomiline fakt on osaks majandusseadustest. Paraku ei õnnestu leida samaväärset väärtpaberit.

Mis puudutab võlakirju, siis see võrdlus lähtub “rusikareeglist”, mille kohaselt riikide võlakirju peetakse kullaga samaliigiliseks “kõige turvalisemaks” varaks. Paraku, kui lubada veel kord kujundlikku paralleeli, on nii riikide võlakirjadel kui ka rahakupüüridel kullaga võrreldes samasugune kindlus nagu telgil võrrelduna kivilinnusega. Kuigi on paremaid ja halvemaid telke (Saksamaa ja Uganda võlakirjad on üpriski erineva riskitasemega), siis turgudel eksisteerib asjaolusid, millele ükski väärtpaber vastu ei pea ning orkaani korral on seetõttu jätkuvalt targem lunastada pääse kastelli.

 

„USA ja Hiina kaubandustüli jätkub, ehkki on jõutud esimese vaheleppeni. Palju kahju on sellest juba sündinud – IMF kärpis äsja maailmamajanduse kasvuprognoosi madalaimale tasemele alates 2008.-2009. aasta finantskriisist.“

Taas kord oluline tähelepanek, mida annab edasi arendada. Maailmamajanduse kasvuprognoosid on paljuski “iseennast täideviivad” ennustused ning majanduskasvu näitajad on suurel määral funktsioon pankade krediidipoliitikast. Väärib märkimist, et USA ja Hiina kaubandustülide roll maailmamajandust vormiva vektorina on siiski kahanemas, olles tänapäeval oluliselt väiksem, kui see oli eelmise kriisi eel 2000. aastatel. Hiina eksport USA-sse ja eksport üldisemalt on tänapäeval oluliselt väiksem (ja kahanev) osa Aasia gigandi majandusest, moodustades 2018. aastal üksnes 19% Hiina SKT-st (võrrelduna 2006. aasta 36%-ga). Kummatigi on Hiina juba tõukamas USA-d maailmamajanduse suurima jõuna ning sellega kaasnev tõenäoline globaalmajanduse ja kaubanduse “blokistumine” loob väga võimsad eeldused kulla kui “apoliitilise” vara nõudluse kasvule.

 

„Nii on keskpangad uuesti rahapoliitikat leevendamas. USA-s hakkas keskpank pika pausi järel intressimäärasid langetama suve alguses, mis kohe kulla särama lõi. Rusikareeglina on nõrgem dollar kulla hinnale soodne. Samas paneb keskpankade leevendus ka muretsema.“

Antud tähelepanek on oluline ja vastab tõele ning omab olulist mõju ka kullaturgudele. “Leevendatud” rahapoliitika tähendab argikeeles krediidiraha paisumist. Krediidiraha paisumine madala või olematu majanduskasvu tingimustes tähendab omakorda, et krediidiraha, millega peaks süsteemis tasuma eelnevalt trükitud raha intressimakseid, ei leia reaalse tootluse laiendamises piisavat (liiga väike osa SKT-st investeeringutesse) või piisavalt efektiivset (investeeringud ei osutu õnnestunuks tootmise-turgude valemis) rakendust. See omakorda tähendab inflatsiooni pikaajalist kasvu ja muu hulgas ka kulla ihaldusväärsuse kasvu vara säilitamise instrumendina.

 

„Maailma keskpangad ostavad jälle kulda, eriti Hiinas ja Venemaal, mis on võtnud ilmse kursi sõltuvust USA dollarist vähendada. Hiina on 10 kuuga reservi lisanud 100 tonni kulda, mis on reservidest siiski ainult murdosa.“

Üks diskreetne aga ülimalt kõnekas trend, mis on väärtpaberiturgudele keskendunud turuanalüütikutel suuresti märkamata jäänud, on tõsiasi, et maailma keskpangad muutusid netokulla kokkuostjateks juba 2008. aastal. Sellest ajast saati on keskpangad oma kulla netopositsiooni kasvatanud ning 2018. aastal ostsid tsentraalpangad rekordilise koguse kulda alates 1971. aastast.

Hiina RV näol on tegemist väga spetsiifilise olukorraga ning Pekingi ametlik statistika peegeldab vaid murdosa majandushiiu tegelikust kullapositsioonist. On avalik saladus, et Hiina on juba rohkem kui dekaadi vältel importinud kuni 1000 tonni kulda aastas. Ühtlasi on Hiina maailma suurim kullakaevandaja, tootmisvõimsusega umbes 400-450 t/aastas. Kui võtame arvesse, et füüsilise kulla eksport Hiinast on minimaalne ja võimud seda tugevasti pärsivad, siis jõuame hämmastava tõdemuseni, et riigi füüsilise kulla reservid on enam kui 10 aastat kasvanud 1000-1500 tonni võrra aastas – hämmastav number, võrdne poolega planeedi iga-aastasest kullakaevandamisest.

Kuna praktiliselt kogu Hiina füüsilise kulla turg on tsentraalselt kontrollitud ja monitooritud Shanghai kullabörsi kaudu, on Hiina võimudel võimalik väga kiiresti lülitada absoluutne enamik riigis olevatest füüsilise kulla varudest ametlike monetaarkulla reservide hulka. Hiina reaalsete, ligi 20 000-tonniste kullareservide monetariseerimine Hiina keskpanga reservvarana, jüaani osalise kullareserviga sidumine ja dollaripõhistest väärtpaberitest distantseerumine tähistaks USA dollari maailmavalitsuse kiiret lõppu. See on finantspolitiiline tuumarelv, mille aastakümneid väldanud kullale panustamine Hiinale on kinkinud.

 

„Vaatasin kahe kullatootja aktsiat – üks on Kanada firma Barrick Gold Corp, mis on turukapitalisatsioonilt suurim, ja teine Newmont Goldcorp USAs… Kullatootjate aktsiatel on oma riskid, sealhulgas kulla hind.“

Peamine fakt, mida kullakaevanduste puhul peaks alati meeles pidama, on see, et ajalooliselt on lihtsalt füüsilise kulla omamine andnud kullahinna kasvu näol suuremat tootlust kui oluliselt volatiilsemate kullakaevandusaktsiate omamine. Ühtlasi pole kullakaevanduse aktsia sama mis füüsiline kuld – tegemist on samuti üksnes finantsvara, juriidilise lepinguga, mis ei taga füüsilise kulla poolt garanteeritud vara säilimise funktsiooni.

 

„Üldiselt soovitatakse kullaga siduda umbes 5% portfellist.“

Füüsilise kulla osakaal peaks olema võrdne selle osaga oma varast, mille puhul te soovite kindlasti garanteerida selle säilimise kõikidel tingimustel, makstes selle eest passiivtulust loobumise hinda (kuld ei maksa dividendi ega intressi). Seega 5% oma varast kullas hoida on hea soovitus inimesele, kes on väga rikas (st 5% varast on piisav, et tagada materiaalne hüveolu ja “uus algus” kriisiolukorras), väga optimistlik või väga kasumimaias. Inimestel, kes nendesse kategooriatesse ei kuulu, tasub hoida pigem 20-30% oma varast kullas ning olukorras, kus sotsioökonoomilise kollapsi oht on suur, suurendada seda vastavalt asjaoludele.

 

Vara mis ei hävine… mõned tähelepanekud kulla eripära põhjustest

Adrian Bachmann
TAVID AS uute turgude peaanalüütik

________________________________________

Vaadake ka Adrian Bachmanni intervjuud Neeme Rauale saates Kullastuudio

Lugemissoovitus Teile