Alar Tamming - tippu asju omamoodi ajades

Majandustulemusi ja tulevikuplaane kommenteerib intervjuus ettevõtte suuromanik ja nõukogu esimees Alar Tamming, kes pani firmale aluse juba 1991. aastal. Tamming märkis, et kui ta oleks majandust õppinud, siis poleks ta ilmselt kunagi nii kaugele jõudnud.

“Ma olen alati tahtnud teha asju omamoodi, nii nagu mulle tundub, et on õige, mitte nii nagu õpetatakse või öeldakse, kuidas tuleb teha,” selgitas Tamming.

Kuidas te ise olete rahul Tavidi tulemus­tega?­ Kas oleks saanud veel midagi paremini ära teha?

Alustan numbritest. Reaalsuses oli meie kasuminumber 2016. aastal ligikaudu kaks miljonit eurot väiksem, kui bilanss seda näitab,  sest praegune raamatupidamislikes arvestustes valitsev paradigma ei luba pidada arvestust vastavalt tegelikkusele. Nii näiteks tekkis meil ca 1 miljon eurot kasumit kulla hinna tõusust. Samamoodi tekitas mõned aastad tagasi ajakirjanikes segadust meie aastakahjum, mis oli sel ajal tingitud hoopis kulla hinna langusest, mitte meie halvast tööst. Minu arvates oleks õige kõikvõimalikud potentsiaalsed kasumid arvata bilansivälisele kontole ja kasumiks muutuvad nad alles siis, kui on realiseerunud. Kõikvõimalikud kahjumid tuleks aga küll bilanssi arvestada, sest võib juhtuda, et need ei jõuagi kunagi esialgsele tasemele tagasi. Ehk ma pooldan konservatiivset lähenemist.

Samuti sisaldub kasumis ca miljon investeeringut immateriaalsesse põhivarasse, mis justkui teoreetiliselt peaks tõstma ettevõtte väärtust, kuid mis tegelikkuses on kulu, mis ei tule kunagi tagasi.
Kuid arvestades seda, et Eesti kapitalil põhinev ühegi laenuta firma tegutseb kokku kaheksas riigis ja kõik üksused toodavad kasumit, siis rahulolematus sellise olukorraga oleks mitte objektiivne seisu hindamine, vaid märk omaniku vaimse tervise mitte korras olemisest.

Kuna ma olen veendunud, et kõik inimesed võtavad alati vastu antud ajahetkel neile teadaoleva info alusel parimaid otsuseid, siis ma olen veendunud, et midagi paremini teha poleks olnud võimalik. See muidugi ei tähenda, et praeguste teadmiste ja kogemuste juures, möödunud aastat uuesti läbi elades, ühtegi otsust teistmoodi ei teeks.

Majandusaasta aruandes kirjutasite, et ­tegelesite olemasolevate üksuste efektiivsemaks muutmisega. Mida te täpsemalt tegite? Kuidas te muutusite paremaks?

Efektiivsemaks muutmine on tõepoolest sõna, mille alla mahub peaaegu iga väike muutus ja neid tegime me kogu aeg. Eelkõige oli tegu mitte ekspansiivse arenguga, mis meil mõne aasta pärast ees seisab,  vaid seniste struktuuriüksuste korrastamisega. Teatavasti on ettevõtte kasutuses oleva energia hulk piiratud. Kui seda suunata ühte kohta, siis teise kohta jagub seda vähem.
Möödunud aastal tegelesime nii-öelda “saatanaga”, sest teatavasti peitub saatan pisiasjades, ja palju lihtsam on hõigata maha suuri ja ilusaid hüüdlauseid, kui näiteks tegeleda konkreetsete arvutiprogrammiliste muudatustega. 2016. aastal alustati kogu ettevõtte tarkvara ümbervahetamist, mis kindlasti suurendab efektiivsust, sest lihtsustuvad raamatupidamislikud kanded, info jookseb ühte kohta, ülevaade tellerite tehingutest on kätte saadav reaalajas, aruandlus muutub selgemaks jne. Iga eelnevas lauses oleva sõna taga on reaalne sisu ja suur töö.

Milline turg on Teie jaoks kõige pers­pek­­tii­vikam ning kus näete kõige suuremat kasvupotentsiaali?

Ilma ühegi kahtluseta Poola. Oleme seal “mitte keegi”, meid ei tunta ega teata, kuid aeg töötab siin meie kasuks. Kui mõnede firmade eesmärk on kliendilt saada maksimaalne kasum ja siis edasi vaadata, siis meie eesmärk on pakkuda kliendile soodsaimat teenust ja sõlmida pikaajalisi sidemeid. See on ka õnnestunud. Kui klient Poolas meie juurde on juba jõudnud, siis puudub tal igasugune põhjus meie juurest ära minna.

Millal plaanite tegevust laiendada ­Londonisse ja Singapuri? Milliste toode­tega te sinna turule plaanite minna?

Ma ei saa öelda, et me plaanime Londoni ja Singapuri minna. Meil on selge visioon ja see hõlmab ka Londoni ja Singapuri laienemist. Plaani järgi toimimine tähendab seda, et toimitakse plaani järgi ka siis kui keskkond nõuaks teistsugust tegutsemist. See on siis olukord, kus hilisemat jama saab justkui õigustada sellega, et nii oli ju meie kokkulepitud plaan. Visioon tähendab aga reaalusega kontaktis olemist ja tegutsemist vastavalt olukorra potentsiaalile. Ja see ei välista plaanide pidamist. Plaan ei tohi olla dogma, mis on tegevuse aluseks.
Singapuri ja Londoni arenemine on protsess, mis sisaldab palju muutusi, mis peavad enne olema lõpetatud ja selged, enne kui me füüsilise kontori avame. Nii peavad esiteks olema kõik riigid üle läinud uuele raamatupidamisprogrammile. See peaks toimuma järgmise aasta jooksul.

Singapuri ja Londoni minek eeldab, kas meie muutumist börsiettevõtteks, koos raha kaasamisega nendele turgudele laienemiseks või siis osa ettevõtte müümist mõnele suurinvestorile või ettevõtete grupile.

Oma kapitali arvelt me praegu Londoni ja Singapuri ei laiene. Küll on aga võimalik, et juhul kui lisaraha kaasamine ei õnnestu, alustame Londonis kulla müügiga läbi interneti. Samas ei tohiks investori leidmine olla probleemiks, sest me oleme üheaegselt nii kasumit teeniv ettevõte, kuid kanname ka iduettevõtetele omaseid jooni. Näiteks kuulub meie tegevusharude hulka raha siirdamine, seda juba alates 1996. aastast, ja erinevalt maailmas sel alal tuntuse saavutanud idufirmadest, oleme me sellel tegevusalal kasumlikud. Samas ei ole me pidanud vajalikuks seda reklaamida, sest see teenus müüb ise ennast. Ehk nagu ütlevad gurud, “kui see raha, mis suunatakse reklaamitegevusse, suunata oma toodete ja teenuste arendusse, siis puuduks üldse vajadus reklaami teha”.

Milline on Tavidi palgapoliitika? ­Kui palju plaanite töötajate palka järgmisel aastal tõsta?

Statistika on teatavasti ebatäpsete arvude täpne summa. Kui üks inimene on põhjapoolusel ja teine Sahara kõrbes, siis keskmiselt on neil hea olla.
Vähemalt viimased 25 aastat on palgad Tavidis ainult tõusnud ja see trend jätkub.

Tavidis on paigas süsteem, mille alusel tõstetakse palku kaks korda aastas vastavalt tarbijahinna indeksi (THI) muutumisele. Kui THI tõuseb, siis palku tõstetakse, kui THI alaneb, jäävad palgad samaks, terminit “palkade vähenemine” Tavidi leksikonis pole.

Kui keeruline on teil töötajaid leida? ­Millist motivatsioonipaketti neile pakute? Miks inimesed tahavad teie juures töötada?

Töötajate leidmine on tööprotsessi üks kõige keerulisemaid osasid. Me vajame inimesi, kel on keskmisest tunduvalt paremad matemaatilised võimed. Soovitav, et ta oleks matemaatika olümpiaadidelt ka medaleid võitnud ja lisaks peaks ta olema ka suhtlemisgeenius. Kombinatsioon, mis ei ole väga levinud.

Motivatsioonipakett on taas sõna, mida ma ei kasutaks. See sõna on formaalne ja asja sisust kaugel. Küll on meil aga paigas see, et meie töötajad saavad ettevõtte börsile minnes tasuta osa ettevõtte aktsiate omanikuks. Edukalt börsile minnes jagan ma 40% saadavast lisakasumist töötajate vahel laiali. Kas see kedagi motiveerib või mitte, seda oskab öelda ainult iga konkreetne inimene ise.

Minu jaoks on õiglane, et töötajad, kes on osalenud rikkuse loomisel, saavad ka sellest osa.

Aga kui kasutada tavalisi mõisteid, siis maksame inimesele rohkem kui mujal ja seda ettevõtte kõigil tasanditel. Näiteks tellerite palkade puhul on juba 25 aastat olnud eesmärgiks hoida palgad 20% pangatellerite palkadest kõrgemal.

Kui palju plaanite ettevõttesse järgmisel aastal investeerida ning mis tegevustesse täpsemalt?

Me ei koosta investeeringute plaane. Suuremate kogemustega juhid mäletavad veel plaanimajanduse aega ja seda mismoodi plaanides ettenähtud investeeringud tuli kindlasti ära teha, olenemata nende kasumlikkusest või vajalikkusest, sest muidu järgmiseks aastaks enam vastavaid vahendeid ei eraldatud.

Meie investeeringud lähtuvad vajalikkusest ja kasumlikkusest. Kõik investeeringud, mis tulevad ettevõttele kasuks, viiakse ellu. Meil ei ole olemas reklaamieelarvet, vaid me lähtume iga reklaami puhul sellest, kas see toob rohkem tagasi, kui see maksma läks. Samuti puudub meil vajadus mõjutada ajakirjanikke ja avaldada neile muljet ägedate läikivate kaantega prospektidega, mis räägivad plaanitavatest miljonilistest investeeringutest, samas kui tihti selliseid teateid jagavatel firmadel endal polegi üldse vabu vahendeid. Me investeerime just nii palju kui on vaja, summa ülempiiriks on ettevõtte vabad vahendid.

Järgmine aasta lõpetame oma tarkvara korrastamist, see on ilmselgelt suurim investeering, mille kindlasti teeme, võimalik ka, et meid hakkab rohkem näha olema digitaalses maailmas. Ma loodan, et peale inimeste mõistab ka internetis ringi kolav tehisintellekt meie tegevuse aluseid ja kasulikkust. Ka see võib olla investeeringukoht.

Millal lõppeb jaekaubanduses sularahaga arveldamine ja kuidas see teid mõjutab?

Hmm, äge küsimus. Maailma suunavad struktuurid on tõesti võtnud eesmärgiks liikumise sularahata ühiskonna poole. India on suurepärane näide sellest, et vastavate meetoditega on võimalik suunata korraga miljard inimest eemale sularahast. Sularaha on võimalik alati ära keelata ja digitaalse raha eelised on väga suured. Probleem on siin mujal.

Digitaalne raha vastab ülihästi enamusele raha kriteeriumidele. Elektrooniline raha on erakordselt mugav. Teda on ülilihtne kaasas kanda – erinevalt kulla ja hõbedakoormatest, mis 19. sajandil purjetasid üht ja teistpidi üle ookeani. Ta on hästi jagatav väiksemateks ühikuteks – ja see on põhjus, miks maalid ega kunst ei kõlba raha asendajaks – Gauguini maalilt ei saa tükki arveldamiseks ära lõigata.

Elektroonilist raha ei oska võltsijad juurde joonistada. Kuid peale nende omaduste, millega tavainimesed iga päev kokku puutuvad, on rahal ka süvaomadused, millega tavainimene kokku ei puutu, aga mis omavad raha stabiilsuse ja pikaajalisuse juures palju suuremat tähtsust. Nii on üks hea raha kriteerium – “sisemine väärtus” – see on siis omadus, mille pärast kuld ja hõbe on püsinud rahana üle 2600 aasta. Elektrooniline raha on eelkõige elektriimpulss, mis võib väga kergelt hävida.

Paberraha krahhe on inimkond päris mitmeid läbi elanud, kuid elektroonilise raha krahh on inimkonnal siiani kogemata. Piisab sellest, kui toimub “Carringtoni event”. Soovitan selle kohta uurida internetist, aga põhimõtteliselt on tegu päikesepurskega, millega kaasneb elektromagnetimpulss. Viimati toimus selline maad tabanud  purse 1859. aastal. Siis tekkis suur segadus telegraafijaamades, kuid enamus maailma infrastruktuurist jäi toona puutumata.

Kui selline purse tabab tänapäeval otse maakera, siis lööb see välja kõik töötavad arvutikiibid ning töötamast lakkaks kogu elektrisüsteem. Elektroonilise raha asemel oleks siis inimesel heal juhul ainult printerist trükitud väljavõte viimase panga seisu kohta. Samuti pole olemas isegi teoreetilist mehhanismi, kuidas inimestele midagi kompenseerida. See on ka põhjuseks, miks see teema on puudu poliitikute repertuaarist. Mainin ka seda, et 23.07.2012 toimus selline hävitava võimsusega plahvatus päikesel, kuid maa orbiidist läks see 3 päeva mööda. Teadlased on arvutanud sellise katastroofilise sündmuse esinemise tõenäosust ja leidnud, et tõenäosus, et selline magnettorm tabab otse maad, on 12% kümne aasta kohta. Ehk meie või meie lapsed näevad seda kindlasti.
Veel ühe hea ja stabiilse raha kriteeriumi saab kokku võtta sõnaga – “nappus” – mille teine nimi oleks juurde tootmise keerukus. Ei tohi olla mehhanismi, mis võimaldab rahal paljuneda lõputult. Nappuse kriteerium on põhjuseks, miks rahaks ei sobiks liivaterad ja mis pärast praegusesse rahasüsteemi on sisse kirjutatud krahh ja hüperinflatsiooniline staadium. Hetkel on tegelik olukord peidetud terminite “kvantitatiivne lõdvemine” ja “inflatsiooniootused” ning “negatiivsed inflatsioonimäärad” taha, kuid kuna maailm ei koosne sündmustest vaid eelkõige protsessidest ja iga protsess liigub vääramatult oma lõpuni, siis ka praegune rahatrükk leiab mingil hetkel, olgu see siis alles 10 või rohkema aasta pärast, oma loomuliku lõpu. Tõenäoliselt saab lõpp olema hüperinflatsiooniline. Ja kui sel ajal on inimeste raha enamuses elektrooniline, siis puudub ka väikseimgi võimalus seda säilitada või päästa.

Arvestades kahte viimast siin kirjeldatud “hea raha” kriteeriumit, saan öelda ainult seda, et ideaalne variant oleks see, et inimene ise valib, kuidas ta oma vara hoiab ja arveldab. Üleminek ainult sularahavabale ühiskonnale on lühiajaliselt efektiivne ja kasulik, kuid pikemas perspektiivis inimvaenulik ja maailma ajaloos enneolematuid sotsiaalseid rahutusi ja vapustusi põhjustav.
Kuid see teema on seotud väga tugevalt kogu inimeksistentsi alustega ja seetõttu ka suuri sisepingeid tekitav, seetõttu on arusaadav et inimpsüühika kaitsemehhanismid püüvad vältida sel teemal edasi mõtlemist. Lihtsam on sellist mõtteviisi naeruvääristada, kui hakata uurima tsivilisatsioonide tõusude ja languse põhjuseid või praeguse rahasüsteemi tekkimise aluseid. Meenutan, et praegune maailmas kehtiv võlal põhinev rahasüsteem, ei tekkinud mitte tarkade teadlaste pikaajalise töö ja analüüsi tulemusena, vaid see tekkis 1971. aastal seetõttu, et USA ei suutnud enam peale Vietnami sõda oma finantskohustusi täita ja üritati veel kuidagi dollari tähtsust maailmas säilitada.

Millal tasub osta kulda investeerimise eesmärgil?

Selle otsuse peab tegema igaüks ise. Investeerimise raudreegel ütleb, et stabiilsetel aegadel peaks investeerimisportfellist olema 10%  füüsilises kullas. Keerulisematel aegadel 30–40% ning  krahhi ja segaduste aegadel 60% ja rohkem. Mina hoian oma varast üle 60% kullas. Kui tundub, et maailma majandus on praegu kõigi aegade parimas seisus, siis muidugi võib nii eelneva lause kui ka kulla ära unustada ja selleks arvuks null võtta. Mina selle partei liige ei ole.

Millist tulevikku Te näete Eesti jae­kaubandusele?

Mulle meeldib olevik. Elamine nii tulevikus kui minevikus on jooga traditsiooni järgi mõlemad hulluse vormid, olenemata sellest, kas need fantaasiad on positiivsed või negatiivsed, sest need tähendavad enese kaotamist ning unistustes ja mentaalsetes piltides elamist ja viivad inimese eemale hetkest, mis on aga ainus reaalselt eksisteeriv moment ja ühtlasi kogu inimese tegevuse ja elu jõupunkt ning alus.

Tulevikus elamine viib inimese ärevusse, sest soovitakse kindla olukorra tekkimist ja kui seda ei juhtu, kaasnevad negatiivsed tunded. Minevikus elamine tekitab kas depressiooni, kui mõeldakse  eelnevatele olukordadele, kus oleks pidanud teisiti tegema koos sellega kaasneva kahetsuse ja süüga, või siis meenutatakse vanu häid aegu ja vaadatakse neid läbi roosade prillide, soovides neid uuesti kogeda, mis muidugi on võimatu. Tulemuseks on nostalgia ja taas hetkeseisundist või nagu seda teiste sõnadega nimetatakse “siin ja praegu” tundest eemaldumine. Eelnev muidugi ei tähenda, et jaekaubandus ei võiks areneda ja inimeste vajadused paremini rahuldatud saada. Mulle endale meeldib väga kasutada näiteks Alibaba ja Amazoni internetikeskkonda ja tellida endale vajaminevaid esemeid lihtsalt, mugavalt ja kiirelt.

Maarit Eerme
kaubandus.ee juht

Lugu ilmus Äripäeva kaubanduse topi erilehes 2017. aastal

Kullaleht on ajaleht kullast ja investeerimisest. Vaata 2018. aasta sügise Kullalehte siit: https://bit.ly/2Cx4OpW