Finantsmaailma kõige olulisem graafik, mida meedias ei näidata

25.06.2024
Autor: Tavidi analüütik Mait Kraun

Globaalse finantsmaailma olulisim graafik on praegu USA riigivõla intressimaksete graafik, mis peegeldab nii muutuste tulekut globaalses rahasüsteemis kui ka geopoliitiliste jõujoonte tektoonilist muutust. Meedias on seda graafikut näha olnud väga vähe.

Allpool oleval graafikul on näha USA riigivõla intressimakseid annualiseeritult. Näeme, et alates 2021. aastast on intressimaksed kahekordistunud, ületades nüüd juba triljoni dollari piiri. Enne seda oli intressimaksete kasv tagasihoidlik, sest intressimäärad olid 40 aastat langemas.

See graafik peegeldab Ühendriikide võlakriisi tulekut, globaalse võlakirjaturu 40 aastat puhutud mulli lõhkemist, dollari tähtsuse vähenemist maailmas, peatselt saabuvaid muutusi globaalses rahasüsteemis ning geopoliitiliste jõujoonte tektoonilist muutust.

See peegeldab võlal põhineva rahasüsteemi jätkusuutmatust

Tänapäeval kehtib sisuliselt kõigis riikides rahasüsteem, kus valuuta luuakse ringlusesse krediidina (võlana) ning selle pealt tuleb maksta intressi. Rahaloome protsessis osalevad nii keskpank kui kommertspangad.

Kuna iga euro või dollar, mis ringlusesse laenatakse, tuleb tagasi maksta koos intressiga, siis peab valuuta mass järjepidevalt kasvama. Aga valuutamassi on võimalik kasvatada vaid laenude kaudu. Nõnda mastaapselt võlaga võimendatud süsteem toimib enam-vähem seni, kuni majandus kasvab, inflatsioon ei muutu liiga kõrgeks ning intressimaksed võla pealt ei ületa kriitilist taset.

Need kolm eeldust peavad praeguse süsteemi toimimiseks olema üldjoontes täidetud. Intressimaksete plahvatuslik kasv näitab, et see süsteem on katki minemas – kui võla pealt tuleb aina suuremat intressi maksta, siis jääb nii valitsusele, ettevõtetele kui eraisikutele vähem raha kätte, mis omakorda hakkab majandust survestama. Kuna probleemiks on samal ajal ka kõrge inflatsioon, ei saa ka võlgade katteks raha trükkida, sest see süvendab probleemi.

Ainuke võimalus on valitsusel võlgu juurde võtta, mis muudab probleemi aga pikaajaliselt veelgi akuutsemaks, sest muudab majanduse valitsuse suurtest kulutustest sõltuvaks. Seda oleme ka USAs ning paljudes Euroopa riikides näinud. Lõpuks on tulemuseks stagflatsioon ehk kombinatsioon kehvast majanduskasvust ja kõrgest inflatsioonist.

See peegeldab Ühendriikide võlakriisi tulekut

Teiseks peegeldab see Ameerika Ühendriikide saabuvat võlakriisi, millest kirjutasin pikemalt loos „Suur lugu: USA valitsuse võlamull on just praegu meie silme ees lõhkemas“. USA riigivõlg on kasvanud 122 protsendini sisemajanduse koguproduktist (SKPst). Üldiselt peetakse majandusteadlaste seas mõistlikuks hoida see suhtarv 60 protsendist madalamal. Selle määra ületamine suurendab märkimisväärselt võlakriisi ohtu.

USA suurima panga JPMorgani tegevjuht Jamie Dimon kirjeldas olukorda nõnda:

Riigivõla ja SKP suhe näeb välja nagu hokikepi graafiku algus. Meil on veel veidi aega, aga kui see algab, siis hakatakse rahvusvahelisel turul mässama. See on kuristiku äär ja me näeme, et see on umbes 10 aasta kaugusel. Me liigume selle poole 100 kilomeetrit tunnis. Kunagi olid eelarve puudujäägid kriiside ajal 4-5 protsenti SKPst. Praegu on see 6,5 protsenti ja majanduses on samal ajal buum.

60protsendiline riigivõla suhe SKPsse on Maastrichti kriteeriumite järgi seatud ka euroala riikide võlataseme ülemiseks piiriks. Sellest tasemest on suutnud riigivõlga madalamal hoida vähem kui pooled Euroopa Liidu liikmesriigid. Euroopa Liidus on USAst suurema võlakoormusega vaid Kreeka (166 protsenti) ja Itaalia (141 protsenti).

USA suurendab oma riigivõlga aga tohutu kiirusega. Sõltumatu Kongressi Eelarvebüroo (CBO) prognoosib, et tänavu saab USA eelarve puudujääk olema 2 triljonit dollarit. Ja seda ajal, mil majanduses on „head“ ajad. Nagu Dimon ütles, on taoline puudujääk iseloomustanud pigem sügavaid majanduskriise.

Probleem pole ainult USA keskne. Teal Insights prognoosib IMFi andmetele tuginedes, et riigivõlgade globaalsed intressimaksed on järgmistel aastatel kiiresti kasvamas, ületades 2028. aastal juba 3 triljoni dollari piiri (vt. allpool olevat graafikut). Samas on prognoosis eeldatud, et märkimisväärset intresside tõusu ei tule. Kui intresside tõus jätkub, võime näha tunduvalt suuremaid numbreid.

See peegeldab 40 aastat puhutud mulli globaalset lõhkemist

Ühtlasi peegeldab see ülemaailmset võlakirjaturu mulli lõhkemist ja järsku trendimuutust. USA ei ole ainuke riik, kus riigivõlakirjade hinnad on kiiresti kukkuma hakanud ja intressimaksed järsult kasvanud. See toimub ka paljudes teistes riikides, kes on viinud oma võlataseme jätkusuutmatute tasemeteni.

Intressimaksete kasv peegeldab võlakirjaturu langust ehk võlakirjade hinnalangust. Võlakirjade hinnalanguse puhul suureneb nende tootlus (nende pealt saadav intress). Enne 2020. aasta kevadet oli võlakirjaturg olnud 40 aastat tõusutrendis, mis võimaldas praegusel võlal põhineval süsteemil ilma suuremate tõrgeteta edasi toimida. Muidugi on kõik see olnud kunstlik – süsteemi töös hoidmiseks on vaja olnud nii aina madalamaid intresse kui ka rahatrükki. Trükitud rahaga on ostetud peamiselt riigivõlakirju, mis on nende intressi suurema pakkumise kaudu kunstlikult alla surunud.

Nüüd on aga olukord muutunud, sest keskpangad ei saa kõrge inflatsiooni tõttu enam võlakirjaturgu kunstlikult toetada. Ainuke erand on Jaapan, kes teeb seda suuresti enda valuuta jeeni arvelt. Sellest, kuidas Jaapan on liikumas võlakirjaturgu päästes valuutakriisi poole, saab pikemalt lugeda siit.

See peegeldab kõrge inflatsiooni perioodi

Intressimaksete kasv tähendab, et riikidel tekivad kulude kasvu tõttu halvad valikud. Selleks, et kulutusi finantseerida ja võlga teenindada, tuleb laveerida maksutõusude, võla suurendamise, kulutuste vähendamise ja majanduse elavdamise vahel.

Kuna maksutõusud vähendavad majandusaktiivsust ja on valijate seas ebapopulaarsed, siis arvatavasti seda teed ei valita. Samuti on väga ebapopulaarne kulutuste vähendamine. Viimased kümnendid on näidanud, et pigem valitakse kulutuste suurendamise tee, kaevates sellega ennast veelgi sügavamale võlaspiraali, kus kõrgema võlakoorma tõttu soovivad investorid aina kõrgemaid intresse saada, mis sunnib omakorda võla teenindamiseks veel rohkem võlgu võtma.

Tegemist on ka geopoliitiliste jõujoonte tektoonilise muutuse peegeldusega

See graafik peegeldab ka asjaolu, kuidas teised riigid moodustavad aina väiksema osa USA võlausaldajatest, millel on suur mõju nii globaalsele rahasüsteemile kui ka geopoliitikale.

Kuna huvi USA riigivõlakirjade vastu on raugenud, tuleb allesjäänud investoritele pakkuda aina kõrgemat intressi, mis motiveeriks neid võlakirju ostma. Välismaiste USA riigivõlakirjade hoidjate osakaal on kümne aastaga langenud 43 protsendilt 33 protsendini.

Kõige märkimisväärsem on see, kuidas on USA riigivõlakirju müünud Hiina. See peegeldab suuresti ka Hiina esilekerkimist maailma suurima majandusjõuna. Kui 2000ndatel ja 2010ndate alguses oldi suurim USA riigivõlakirjade ostja, siis nüüd on riigist saanud suurim müüja. Hiina müügisurve surub USA riigivõlakirjade intresse üles, mis peegeldubki intressimaksetes. Selle kohta, kuidas Hiina USA riigivõlakirju müüb ja kulda ostab, saab pikemalt lugeda siit.

See on osa suuremast protsessist, kus USA dollar on aina rohkem kaotamas oma peamise reservvaluuta staatust. Tõsi, praegu toimub see globaalses mastaabis veel aeglaselt, aga USA võlakriisi tulek kiirendaks seda protsessi märkimisväärselt.

Lisaks sellele tähendab see, et Ühendriikidel jääb alles aina vähem raha selleks, et olla maailmas „politseinik“ ehk kontrollida maailma sõjaliselt. USA ei pruugi olla võimeline nõnda suuri kaitsekulutusi pikalt hoidma, mille tõttu võib mitmetes piirkondades maailmas tekkida võimuvaakum.

Fergusoni seadus ütleb:

Iga suurriik, kes kulutab oma riigivõla teenindamiseks rohkem raha kui kaitsekulutusteks, ei saa kaua suureks jääda.

Ja tõesti, USA riigivõla intressimaksed on kerkinud kaitsekulutustest kõrgemaks, mida näeb allpool olevalt graafikult: