Ajalugu
Savoyde dünastia ja Itaalia 20-liirine kuldmünt
Itaalia 20-liirise kuldmündi loomise au võib omistada ühele maailma vanimatest kuninglikest perekondadest – Savoyde dünastiale. Suguvõsa ajalugu sai alguse pea tuhat aasta tagasi väikses mägises piirkonnas Šveitsi, Itaalia ja Prantsusmaa vahel. Savoydele oli iseloomulik see, et nad ei laiendanud oma territooriume traditsioonilisel viisil ehk sõdides, vaid soodsate abielude ja liitude sõlmimise kaudu. Olgugi, et perekond kaotas oma territooriume kordi suurematele tegijatele, nagu Napoleon Bonaparte, õnnestus neil imekombel alati tagasi saada kõik oma maad ja mõnikord isegi rohkem.
Itaalia kuulus 19. sajandi alguses Prantsusmaa alla, ent pärast Napoleoni lüüasaamist Waterloo lahingus ja Prantsuse impeerium lagunemist, loobuti võimust Itaalias. Itaalia jagunes regioonideks, millest osadest said Austria satelliitriikideks tasuks Austria osalemise eest Napoleoni sõdades. Savoyde dünastial oli Itaalia jagamisel õnne, nad said valitsemiseks Sardiinia saare ja Prantsusmaaga piirneva Itaalia loodeosa. Uut regiooni hakati kutsuma Sardiinia kuningriigiks ja sellest sai üks kolmest suurimast Itaalia piirkonnast.
Just nii, nagu Austria oli planeerinud, ei olnud killustunud Itaalial ei keskset valitsust ega tugevat armeed, mistõttu juhtis Austria kaudselt suurt osa Itaalia territooriumist. 19. sajandi keskpaigaks sündis tugev revolutsiooniline liikumine, mis koondas natsionaliste sooviga taasühendada Itaalia. Suuremates Põhja-Itaalia linnades toimus mitu ülestõusu Austria võimu vastu. Soovides innukalt oma territooriumi laiendada, kuulutas Sardiinia kuningriik Austria vastu välja Itaalia esimese iseseivussõja. Revolutsionääride kahjuks surusid Austria väed ülestõusud kiirelt maha.
Kümme aastat hiljem proovis natuke muljutud, aga mitte purustatud Sardiinia kuningriik Vittorio Emanuele II juhtimisel uuesti jõudu, kuulutades 1859. aastal Austria vastu välja Itaalia teise iseseisvussõja. Seekord oldi edukamad, osalt tänu Napoleon III pakutud sõjalisele abile, teisalt tänu kurikuulsa Itaalia revolutsionääri Giuseppe Garibaldi juhitud rahvuslikule liikumisele, mis oli paremini organiseeritud. Pärast kahte verist aastat õnnestus Vittorio Emanuele II-l hõivata terve Itaalia, välja arvatud Rooma ja Veneetsia piirkond. Sellest hoolimata kuulutati välja Itaalia kuningriik ja selle valitsejaks sai Vittorio Emanuele II. Tähistamaks viitkümmet aastat püüdlusi riiki ühendada, anti välja liiri kuldmünt. Mündile vermiti Vittorio Emanuele II portree ja Savoyde dünastia vapp. Kuningas Vittoriot kutsuti riigi isaks – Padre della Patria'ks – tänu rollile, mida ta mängis riigi ühendamisel. Ehkki ta ei teinud seda üksi, tõestas ta end kui hea diplomaat ja suurepärane strateeg. Kuningas Vittorio Emanuele II valitses kindlakäeliselt oma surmani aastal 1878, mil trooni päris tema poeg Umberto I.
Kuldliir ühendab Itaalia rahandussüsteemi
Savoyde dünastia mitte ainult ei ühendanud Itaaliat, vaid lõi riigis ka ühtse rahandussüsteemi. Varem oli tavaks, et iga suurem piirkond lasi käibele oma raha. Näiteks paavsti valitsetav Kirikuriik kasutas raha nimega skuudo, Napoli kuningriik kauples piastritega, Lombardia-Veneetsia vermis floriine ja Sardiinia kuningriik liire. Uued Itaalia kuldliirid olid jätk Sardiinia kuningriigi rahale. Põhjus, miks valiti Sardiinia kuningriigi raha, oli selles, et need olid juba 1819 võrdsustatud nii proovi kui ka kaalu poolest kullast Prantsuse frangiga. See omakorda võimaldas kaubavahetuse lihtsustamiseks kasutada Prantsusmaal liire ja Itaalias franke. Ajal, mil Itaalia võttis kasutusele uue liiri, oli Prantsuse frangist saanud piirkonnas tähtsaim valuuta. On igati loogiline, et uue kuldliiri loomisel võeti eeskujuks Prantsuse frank. Uus raha soodustas kaubandust Itaalias ja aitas kaasa Itaalia saamisele Euroopa esimese suure rahaliidu üheks asutajaliikmeks.
Itaalia 20-liirine kuldmünt oli osa Euroopa kullastandardist
Aastal 1865 moodustasid Prantsusmaa, Belgia, Itaalia ja Šveits Euroopa esimese ühisraha süsteemi – Ladina rahaliidu – eesmärgiga kehtestada neis riikides ühtne raha ja viia kuldmündid ühtsesse süsteemi. Liidu asutajaliikmed leppisid kokku ühises mündistandardis, uute müntide puhtuse ja kaalu aluseks said kullast ja hõbedast Prantsuse frangid. Täpselt sama otsuse oli 50 aastat varem teinud ka Sardiinia kuningriik. Pandi paika, et kõik riigid vahetavad üksteise kuld- ja hõbemünte üks-ühele, olenemata sellest, millise kujunduse või kelle portreega need on. Määrati kindlaks ka hõbeda ja kulla vaheline suhe – 4,5 grammile hõbedale vastas 0,290322 grammi kulda ehk suhe oli 15,5 : 1. Ühtne standard hõlbustas kaubavahetust liikmesriikide vahel, mistõttu see ahvatles ka uusi riike liiduga ühinema. Ehkki Ladina rahaliidul oli mitmeid vigu – mõned valitsused otsustasid trükkida rohkem paberraha, kui eelnevalt kokku lepitud väärismetallmüntide ja paberraha suhe ette nägi –, tulenesid need kõik pigem inimeste valedest otsustest, mitte ühtsest rahasüsteemist kui sellisest. Liit laienes kuni I maailmasõja puhkemiseni, ametlikult sai selle aeg otsa kümmekond aastat hiljem, 1927. aastal.
