Sündimus USA-s on langenud ajaloo madalaimale tasemele

Ameerika Ühendriikide äsja avaldatud statistika kohaselt on riik jõudnud oma ajaloo kõige madalama sündimuse tasemeni. 2008. aasta finantskriisiga alguse saanud demograafiline langus ei ole tänini tõusule pöördunud, kahanemist registreeriti neljal järjestikusel aastal. Võrreldes näitajat 2007. aasta finantskriisi eelse perioodiga, on USA sündimuse näitaja vähenenud 15% ning liikunud vastassuunaliselt andmetega, mis kõnelevad taastunud majanduskasvust. Erinevalt 1930ndate suurele depressioonile järgnenud majanduslikust õitsengust, millega kaasnes sündimuse kiire taastumine, ei ole USA viimaste aastate (väidetav) majanduslik edu peegeldunud kõige olulisemate sotsiaalmajanduslike indikaatorite – eeskätt sündimuse – paranemises.

Viimaste kümnendite jooksul on ameeriklaste reproduktiivkäitumine teinud läbi suured muutused – see ei peegeldu ainuüksi sündide languses, vaid ka esmasünnitajate kõrgemas vanuses, sõlmitud abielude vähenemises jms.

Kommenteerib TAVIDi peaanalüütik Adrian Bachmann

USA demograafilise pildi ühtlustumine Euroopa riikide madalate näitajatega on ootuspärane. Tegemist on ühiskondadega, mis järgivad sarnast sotsiaalmajanduslikku mudelit ja järglaste saamist pärssivat kultuurilist miljööd. Seda iseloomustab eeskätt individualism, kõrge interpersonaalne konkurents ja madal ühiskondlik solidaarsus, perekonnakultuuri hääbumine, truu abielu institutsiooni kadumine, subkultuuriline killustumine, sugudevahelist pinget ja hirmuõhkkonda kultiveeriv poliitiline korrektsus, “identiteedipoliitika” ning sekularistlik-materialistlik maailmavaade. See kõik ei soodusta elukestvate, truude liitude loomist ning järglaste saamist.

Pikka aega oli sekulaarsuse-religioossuse mõõde just see faktor, mis aastakümneid eristas religioosset USAd maailmasõdade järgsest, eksistentsiaalsest šokist raputatud usuleigest Euroopast ning soodustas truu abielu institutsiooni väärtustamise kaudu ameeriklaste kõrgemat sündimust võrreldes Euroopaga. Ent see eripära on tänapäeval samuti kiiresti ristiusust loobuvas USAs kadumas, muutes Euroopa ja Ameerika ühetaolisteks postkristlikeks tsivilisatsioonideks.

Nii USA kui ka Euroopa näol on tegemist ühiskondadega, kus kehtib samasugune võlapõhine rahasüsteem ning majanduspoliitiline mudel, mis alati prioriseerib kreeditori võlgniku ees ning kõrgelt kontsentreeritud finantskapitali huve madalama sissetulekuga elanikkonna arvelt.

USA elanike võlgnevuse ülikõrge tase tähendab, et keskmine ameeriklane on tänapäeval enne täielikku iseseisvumist sunnitud reproduktiivea tipus pere loomise asemel tegelema peamiselt krediitkaardi võla ning õppelaenude tagasi maksmisega. Keskmise äsja kõrgkooli lõpetanud ameeriklase mediaansissetulek ulatub 32 482 dollarini aastas, jättes maksu ja laenumaksete järgseks teenistuseks 14 063 dollarit – summa, mis ei ole pere ülevalpidamiseks piisav. Lisaks krediitkaardivõlgadele ning õppelaenudele on USA pankade ekspansiivne krediidipoliitika tõstnud kinnisvarahinnad noorte ameeriklaste jaoks püüdmatusse kõrgusesse. See on tinginud olukorra, kus vanematekodus elavate 23-37-aastaste ameeriklaste hulk on 2001. aastast alates kahekordistunud 11% pealt 22%ni.

Selline kultuuriline ning majanduspoliitiline sümbioos on olemuslikult perekonna- ja lastevaenulik ning statistiliselt omavad sellistes ühiskondades (ka USAs) ainsana tugevat järelkasvu traditsioonilisi väärtusi hindavad religioossed kogukonnad, mis eristuvad olulisel määral domineerivast kultuurilisest miljööst (sh traditsioonilised kristlased, moslemid, praktiseerivad judaistid, mormoonid jt), samas kui rahvastikust suurema osa moodustava selge religioosse-kultuurilise identiteedita inimeste järglaste saamine jääb üha tugevamalt alla taastootmise piire.

USA II maailmasõja järgne “kuldaeg” – kus suur osa ameeriklastest kuulus maailma rahvaste kadeduse objektina kõrge sissetulekuga keskklassi, mis võimaldas maailma rikkaimas riigis mitu aastakümmet vältavat beebibuumi – on saanud nostalgiliseks mälestuseks. Sel ajal suutis keskklassi kuuluv mees pidada ühe palgaga üleval 3-5-lapselist majapidamist, kahte autot ning tihti ka suvilat (madala või olematu võlakoormaga) . Tänapäeva reaalsus on aga olukord, kus kaks abikaasat peavad töötama kolmel töökohal, et üleval pidada 1,7 last, ning pingutama kõvasti, et tasuda krediitkaardivõlad ning maksta 30-aastase annuiteedigraafikuga kinnisvaralaene. Ehkki mõneti reljeefne, ei ole see kirjeldus siiski karikatuurne.

Kuigi Ühendriigid suudavad ka lähitulevikus sisserände abil oma demograafilise defitsiidi korvata, on põliselanike sündide kasvu möödapääasmatuks eeltingimuseks Ameerika ühiskonna enese kultuuriline ja majanduspoliitiline ümbersünd.

Adrian Bachmann on TAVIDi peaanalüütik investeerimiskulla valdkonnas. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Tema huviks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistmine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.

Allikas: The New York Times – Fertility Rate in U.S. Hit a Record Low in 2018