Finantsekspert Kristjan Lepik: Finantsturud on mullistunud ja reaalsusest irdunud

22.01.2020

Eesti üks juhtivaid finantseksperte Kristjan Lepik selgitab ERRi uudisteportaalis ilmunud arvamusloos, kuidas 2008. aasta globaalse finantskriisi järgsed keskpankade “ajutised” madalate (ja negatiivsete) intressimäärade ning rahatrüki meetmed on moonutanud tundmatuseni finantsturgude normaalset toimimisloogikat. Plahvatuslikult kasvanud finantsturud on muutunud täielikult sõltuvaks ajutisena välja kuulutatud keskpankade meetmetest ning kollabeeruksid ilma rahatrükki jätkamata. Ent Lepik juhib tähelepanu asjaolule, et Frankensteini-laadse finantsmooloki anormaalne toimimine ei pruugi lõpetatud saada üksnes keskpankade raha pumpamise katkemise tõttu, vaid ka lihtsalt turgudel (ühendatud maailma inforuumi tingimustes kiirelt) leviva arusaamise tõttu, et “kuningas on alasti”. Lepiku hinnangul:

“Sellise rahatrüki toel tekkinud likviidsusmulli puhul on mull nii aktsiaturgudel kui võlakirjades ning kui langus tuleb, siis põgeneda ei ole suurt kuskile.”

Lepiku sõnul on võimatu prognoosida, millal ülepaisutatud rahaturgude kriis võiks alguse saada, ent juhib tähelepanu asjaolule, et mulli lõhkemise eelsetes tingimustes tuleb prioriseerida raha säilitamist tootluse jahtimisele.

Kuulake arvamuslugu siit:

Kommenteerib Tavidi peaanalüütik Adrian Bachmann

Lepiku arvamuslugu kõlab kui kaine mõistuse kontsentraat keset mõistusevastast eufooriat, mis resümeerib asjade olemuse tabaval ja kujundlikul viisil. Võlapõhise rahasüsteemi poolt rekordilise tasemeni kasvatatud globaalne võlakoorem, mis lõppastmes kõiki maailma rahaturge jooksutab, on paisunud lihtsalt oluliselt kiiremini kui reaalmajanduse tootlikkus nii kvantitatiivses kui kvalitatiivses dimensioonis. Kui me mõõdame finantsinstrumentide turu kasvu viimasel 10 aastal ning kõrvutame seda reaalse tootlikkuse kasvuga, olgu selleks maailmas toodetud tsemendi, nafta, teravilja, mirkoprotsessorite, autode vms hulk, aga ka mingisuguse mõistliku kriteeriumi alusel kvantifitseeritud kvaliteet – siis mõistame, miks Lepik tõdeb, et finantsturud on reaalsest majandusest tänapäevaks irdunud.

Lepiku esitatud nägemus suure kriisi eelsest globaalsest finantsturust on seega loogiline ning igati kooskõlaline kõige fundamentaalsemate tõsiasjadega. Tekstis sisaldub vaid üks tees, mis on ebatõene või mis pigem ununes autoril mainimata. Selleks on tõdemus, et “languse eest pole põgeneda kuskile”.

Seda sellepärast, et sisuliselt ainsaks likviidseks varaks, mis võimaldab garanteerida rikkuse säilimine ka kõige drastilisemate kriiside – nii rahanduslike, majanduslike kui ka sõjaliste – korral, on kuld. Ning kindlasti füüsiline, mitte “paberkuld“. Selle täiendusega võib Lepiku artiklit pidada 100%-list tõeväärtust omavaks tekstiks, mida meeles pidada investeerimiotsuste tegemisel täna ning meenutada nende otsuste järelmite saabudes homme.

Adrian Bachmann on Tavidi peaanalüütik investeerimiskulla valdkonnas. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Tema huviks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistmine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.