Kuidas tariifid nähtamatult majandust hävitavad

12.03.2025
Tõlkis: Tavidi analüütik Mait Kraun

Tollitariifide esialgu nähtav mõju võib olla positiivne, aga pikaajaliselt on need majandust hävitavad. Kanada peaks seega USA tariifidele reageerima hoopis omapoolse tariifide langetamisega, kirjutab Kanadas tegutseva konsultatsioonifirma Alcera Consultingi asutaja Richard Martin.

Martini arvamuslugu, mis ilmus Misese Instituudi kodulehel (graafik lisatud Tavidi poolt):

Tariife esitletakse tihtipeale kui lihtsat lahendust, kuidas kaitsta kodumaist tööstust ning töökohti. Trump ja teised poliitikud on kasutanud seda poliitilise tööriistana, lubades koheseid positiivseid tulemusi – konkurentsi vähenemist ning kodumaise tootmise kasvu. See narratiiv vaatab läbi sõrmede fundamentaalsele majandusõppetunnile, mille artikuleeris Frédéric Bastiat – tema sõnul on osad majanduslikud mõjud nähtavad, osad aga nähtamatud.

Kui see põhimõte kanda üle tariifidele, siis paljastab see, kuivõrd suurt kahju võivad protektsionistlikud poliitikad majandusele teha. Kanada puhul tähendab USA tariifidele reageerimine probleemi süvendamist. Selle asemel, et vastukaaluks omapoolsed tariifid kehtestada, peaks Kanada omaks võtma strateegia, mis maksimeerib majanduslikku vabadust ning võimaldab struktuurseid reforme.

Mis on Bastiat’ nähtava ja nähtamatu põhimõte?

Bastiat’ kirjutas oma teoses „Mis on nähtav ja mis on nähtamatu“ seda, et majanduslikud otsused tekitavad nii koheseid mõjusid (nähtavaid) kui ka varjatud, pikaajalisi mõjusid (nähtamatuid). Poliitikud keskenduvad tihtipeale sellele, mis on koheselt nähtav –  ehk antud poliitika kohe ilmnevatele kasudele. Samal ajal ei arvestata kuhjuvate negatiivsete efektidega, mis püsivad varjatuna seni, kuni on juba liiga hilja.

Kui rääkida tariifidest, siis nähtavast mõjust on lihtsam aru saada. Kui välismaised kaubad tariifide tõttu kallinevad, siis ärgitab see tarbijaid ostma kodumaiseid kaupu. Selle kaudu kaitsevad tariifid kodumaist tööstust ning töökohti. Aga mis on nähtamatu? Vastus peitub tariifide laiemates ja pikaajalisemates mõjudes produktiivsusele, toodangu struktuurile, kaubandussuhetele ja majanduskasvule.

Nähtav efekt: kodumaise tööstuse kaitse

Kui tariifid kehtestatakse, siis esialgu saavad sellest kasu kodumaised tootjad. Kuna välismaised kaubad muutuvad kallimaks, annab see kohalikele lühiajaliselt konkurentsieelise. Poliitikud toovad selle kasu välja kui tõendi, et tariifid „aitavad“ kaitsta töökohti ja suurendada kodumaist tootmist. Sellise lühiajalise kaitse kulu on aga äärmiselt suur.

Nähtamatu: pikaajaline majanduse kahjustamine

• Kõrgemad kulud tarbijatele ja ettevõtetele. Tariifid on sisuliselt maks tarbijatele, kes on sunnitud imporditud kaupade või kodumaiste asenduste eest kõrgemaid hindu maksma. Mida ei nähta, on kumulatiivne efekt kodumajapidamiste eelarvetele ning vähenenud kulutused majanduse muudes valdkondades. Ettevõtted, kes sõltuvad imporditud materjalidest või komponentidest, peavad silmitsi seisma kõrgemate sisendhindadega. See kahjustab nende konkurentsivõimet nii kodumaiselt kui ka rahvusvaheliselt.
• Negatiivne mõju tarneahelatele. Kaasaegset tootmisprotsessid, eriti autotööstuses ja töötlevas tööstuses, kätkevad endas keerukaid piiriüleseid tarneahelaid. Näiteks üks auto võib tootmisprotsessi käigus ületada USA ja Kanada piiri mitmel korral. Kui taolisele piiriületusele iga kord tariifid kehtestatakse, siis võivad kulud väga kiiresti kasvama hakata. See muudab lõpptoote kallimaks ja vähendab selle konkurentsivõimet.
• Tariifi- ja kaubandussõja eskaleerumine. Tariifid eksisteerivad väga harva isolatsioonis. Kui üks riik tariifid kehtestab, vastavad tihtipeale samaga ka kaubanduspartnerid. See viib spiraalini, mille käigus kaubavahetuse maht väheneb. Kanada koges seda 1930ndate Smoot-Hawley ajastul, kui USA tariifidele vastasid paljud riigid samaga. See tõi 60protsendilise languse maailma kaubanduses. Nähtamatu kahju hulka kuuluvad nii kaotatud eksporditurud, välisinvesteeringute vähenemine ning kahjustatud kaubandussuhted.
• Madalam tootlikkus ja innovatsioon. Protektsionistlikud poliitikad kaitsevad kodumaiseid tootjaid konkurentsi eest. See omakorda vähendab motivatsiooni innovatsiooniks või tootmise efektiivsuse parandamiseks. Aja jooksul viib see stagnatsiooni ja väheneva tootlikkuseni. Nähtamatu on siinkohal alternatiivkulu: kaotatud kasv, mida oleks saavutatud vaba konkurentsi ning avatusega globaalsetele turgudele.
• Pikaajaline struktuurne kahju. Kuna tariifid mõjutavad turgude ajendeid, siis ei ole ressursid enam efektiivselt jaotatud. Tööstused, mis ei oleks kaitseta nii edukad, saavad tõuke kasvuks. Efektiivsemad sektorid peavad taluma aga investeeringute langust. Nähtamatu tagajärg on pikaajaline struktuurne nõrkus, mis muudab majanduse šokkidele tundlikumaks.

Kanada strateegiline vastus: majanduslik vabadus

Trumpi tariifide ähvardused, eriti Kanada vastu, on osa laiemast natsionalistliku majanduspoliitika strateegiast. Kuigi vastutariifide kehtestamine võib tunduda loomulik reaktsioon ja see pakub emotsionaalset rahuldust, siis muudab see protektsionistlike poliitikate negatiivse mõju majandusele ainult hullemaks. Selle asemel, et vastulöök anda, peaks Kanada kasutama võimalust majanduse struktuursete probleemide lahendamiseks. Allpool toon välja, kuidas seda teha.

• Tariife ja kaubandusbarjääre tuleb üle maailma langetada. Kui Kanada tariife ühepoolselt langetab, siis on võimalik tarbijate ja ettevõtete kulusid vähendada, mis muudab tööstuse konkurentsivõimelisemaks. See lähenemine näitab ka seda, et riik on pühendunud vabakaubanduse arendamisele, mis meelitab välisinvesteeringuid.
• Loobuda tuleb provintsidevahelistest kaubandusbarjääridest. Kanada sisemaised kaubandustõkked mõjutavad tootlikkust negatiivselt. Nendest barjääridest loobumine võimaldab kaupadel, teenustel ja tööjõul vabalt liikuda, mis aitab majanduskasvule märkimisväärselt kaasa.
• Investeeringute julgustamine läbi kapitalikasvu maksu kaotamise. Kapitalikasvu maks heidutab pikaajalisi investeeringuid ja ettevõtlust. Sellest loobumine aitab vabastada kapitali, annab innovatsioonile hoogu ning muudab majanduse mitmekesisemaks.
• Loobuda tuleb loodusressursside arendamisele seatud piirangutest. Kanadal on hulganisti loodusressursse, mis on võtmetähtsusega majanduslik eelis. Regulatsioonid on nende arendamist aga piiranud. Nendest takistustest loobumine aitab suurendada eksporti, loob töökohti ning vähendab sõltuvust USA turust.
• Kaubandussuhteid tuleb mitmekesistada. Kaubanduslepete laiendamine Euroopa, Aasia ja arenevate turgudega aitaks vähendada Kanada sõltuvust USAst ning avaks uued võimalused kasvuks.

Kokkuvõte: pikaajaline jõukuse kasv läbi majandusliku vabaduse

Bassat’ õppetund nähtavast ja nähtamatust tuletab meile meelde, et protektsionismi tegelik hind peitub sügavamal kui esialgu paistab. Lühiajalisele kasule keskendudes riskib riik majanduse pikaajalise stagnatsiooni ja struktuursete kahjudega. Kanada (ja ka USA ning teiste riikide jaoks) on tee edasi väga selge: eesmärgiks tuleb seada maksimaalne majanduslik vabadus ning minimaalsed kaubandustõkked. Samuti tuleb rakendada struktuurseid reforme, mis aitavad innovatsioonile ja produktiivsusele kaasa. Selle asemel, et protektsionismile reageerida, peaks Kanada olema teistele eeskujuks, luues paindliku, globaalselt konkurentsivõimelise majanduse, mis õitseb tänu vabakaubandusele ja avatud turgudele.