Kulla hind ajaloo kõrgeimal tasemel + ÜLEVAADE KULLA HINNA MÕJUTAJATEST

08.01.2020

USA reedese droonirünnaku ja Iraani teisipäevase raketilöögi järel lahvatanud pinged Lähis-Idas on pannud viimasel nädalal kulla hinna järsult kasvama. Täna (08.01.20) ületas kulla hind esimest korda ligi 7 aasta jooksul 1600 USD/oz piiri. Detsembri algusest on kulla hind kasvanud 10% 1462 USD-lt 1610 USD-ni.

Kuna maailmas toimub kullakauplemine ning turgudel väärismetalli hinnastamine dollaris, siis on läbi aegade kõrgeima dollaris mõõdetud kullahinna tasemeni (1895 USD/oz) veel omajagu ruumi.

Samas eurodes mõõdetuna kerkis kulla hind täna ajaloo kõrgeima tasemeni, jõudes 1442 euroni. Geopoliitiliste pingete, julgeolekuriskide, kaubandussõdade ja regionaalse ebastabiilsuse eskaleerumine maailma erinevates regioonides (Lähis-Ida, Lõuna-Ameerika, Põhja-Korea) muudab koosmõjus keskpankade madalate intressimääradega peaaegu garanteerituks, et kulla väärtus jätkab kasvamist ka 2020. aastal. Ulatusliku militaarkonflikti puhkemise puhul, millesse oleks kaasatud peamised maailma suurvõimud (USA, Venemaa, Hiina), kasvaks kulla hind suure tõenäosusega plahvatuslikult.

Kommenteerib Tavidi peaanalüütik Adrian Bachamnn

Lähis-Ida pingete tõttu järsult tõusnud kulla hind on ootuspärane, kuna kuld on kõige kindlam varaliik ebakindlatel aegadel – see on võimeline tagama rikkuse säilimise isegi kõige ekstreemsemates olukordades, kus muude finantsvarade (sh kinnisvara) väärtus on kokku varisenud.

Regionaalsete ja globaalsete konfliktide korral tekib maailmaturgudel reeglina täiendav nõudlus kulla järele. Erinevalt finantsvaradest on kuld reaalvara, millel puudub nn vastaspoole risk (võimalus, et finantsinstrumendi teiseks pooleks olev subjekt muutub maksejõuetuks ning võlakiri, aktsia vms väärtpaber minetab oma väärtuse).

Globaalsed finants- ja tooraine turud on üha tihedamini integreeritud ning sõja- ja kriisiolukordades kasvab risk (või vähemasti tajutud risk), et kaubandus- ja investeerimisvoogude vähenedes tekivad kuskil kellelgi makseraskused, mis hakkavad doominoefektina mõjutama ka teisi. Just sellistes tingimustes kasvab tavaliselt huvi kulla vastu.

Kullahinna kujunemisel mängivad rolli väga erisugused ning sageli vastandliku loogika alusel toimivad tegurid. Kõige olulisemad aspektid, mida tasub maailmaturu kullahinda analüüsides silmas pidada on järgmised:

MOTIVATSIOONID

• Nõudluse tõus/langus, mis tuleneb turuosalise investeerimise huvist – s.o huvist varuda kulda kui kõige kindlamat viisi, millega garanteerida oma vara säilimine.
• Nõudluse tõus/langus, mis tuleneb turuosalise spekulatiivsest huvist – s.o huvist panustada kullahinna kasvule mingisugusel ajalisel teljel.
• Nõudluse tõus/langus, mis tuleneb turuoaslise geopoliitilisest huvist (vt. all) – s.o huvist, mis on seotud kulla ostu või müügiga oma geopoliiitliste huvide realiseerimise abivahendina.

TURUOSALISED

• Väikeinvestorid, kes teevad arvukaid, ent väikese mahuga tehinguid.
• Suurinvestorid, kes teevad oluliselt vähem, ent oluliselt suurema mahuga tehinguid (investeerimisfondid, nn bullion banks ehk kullakauplemisega tegelevad rahvusvahelised suurpangad).
• Keskpangad, mis teevad tehinguid, ajendatuna monetaarpoliitilisest huvist tagada oma rahvusvaluutat, kindlustada ennast finantssanktsioonide vastu või distantseeruda teatud välisvaluutadest.
• Maailma rahandust valitsevad keskpangad, mis teevad kullaturgudel tehinguid huvist mõjutada (st manipuleerida) turge või tegeleda finantssõjapidamisega. Tegemist on väga suures pildis kõige enam maailmaturu kulla, toorainete ja ka finantsvarade väärtusi mõjutava faktoriga, mis pannakse paika kas multilatraalselt maailma juhtivate keskpankade ja finantsasutuste poolt (nagu 1944 Bretton Woodis konverentsil loodi dollari-kullastandard, mis fikseeris kullahinna 35 USD/oz juures) või siis unilateraalselt finantsmaailma valitseva hegemooni poolt (nagu 1971 mil USA keskpank ja rahandusministeerium ühepoolselt lõpetasid kullastandardi ning lõid praegu kehtiva vabalt liikuva kullahinna süsteemi). Tegemist on motivatsiooniga mis kuulub pigem geopoliitika kui makroökonoomika valdkonda ning jääb seetõttu pelgalt majandusliku analüüsi mõistmisvõimest väljapoole, kuna see ei ole ajendatud ega mõjutatud primaarselt ökonoomiliste, vaid geopoliitiliste taotluste poolt.

Ehk kõige olulisem ongi mõista, et maailma kullahinna suured liikumised on esile kutsutud valdavalt kõige suuremate turuosaliste (keskpangad, suured investeerimisfondid, investeerimispangad, “kullapankadest” suured kommertspangad) ja mitte väikeinvestorite poolt. Samuti tasub arvesse võtta, et kullahinda mõjutavad väga suures ulatuses tehingud mis sooritatakse nn.  “paberkullaga” – see on finantsinstrumentidega mis kujutavad endast tegelikult osakut fondis mille väärtus on küll seotud kulla hinnaga, ent mis ei anna selle omanikule reeglina juurdepääsu alusvaraks olevale füüsilisele kullale.

Sellised on väga kokkuvõtlikult maailmaturu kullahinda kujundavad mõjurid. Lähis-Idas viimasel nädalal aset leidnud sündmused ei oma hetkeseisuga ligilähedaseltki piisavat kaalu, et seada küsimuse alla globaalse rahandussüsteemi alustalad, mis sunniks maailma finantsturgude suurimaid turuosalisi liigutama varasid massiliselt kulla suunas. Seega on viimase nädala järsk hinnatõus olnud suure tõenäosusega primaarselt spekulatiivne ja sekundaarselt investeerimishuvist kantud nähtus (st. kulda ostetakse sest turud ootavad hinnatõusu kui automaatset reaktsiooni julgeolekukriisile).

Kullahinna tõeliselt dramaatiline kasv sadade protsentide võrra (nagu 1970-ndatel) võib teoreetiliselt aset leida, ent seda üksnes kahe stsenaariumi puhul.

Esiteks: juhul kui Lähis-Ida konflikt eskaleerub tasemele, mis halvab täielikult ja enam kui 3 kuuks kogu regiooni naftatootmise, võttes maailmaturgudelt 30-40% naftatarnest. Hinnanguliselt oleks “armuaeg”, mil ammenduksid enamike maailma riikide strateegilised naftavarud, vaid kolm kuud – eriliselt tugev oleks löök Aasia tööstusriikidele. Naftakriis tooks kaasa majanduskriisi, mis omakorda vallandaks finantskriisi, kuna drastiliselt aeglustunud majandusringlus ei suudaks finantskohustusi teenindada.

Teiseks: kui konflikt haaraks endasse lisaks USA-le veel teised maailmavõimud – eeskätt Hiina ja Venemaa, mis laseksid suure sõja vältimiseks militaarsete instrumentide asemel käiku toorainelised (Venemaa, kelle tooraineta, nt energiakandjad, aga ka titaan, fosforväetised, Euroopa tööstus ei toimiks) ja finantsilised (Hiina, kelle 3-triljonilised reservid ning 20 000 tonni kiiresti monetiseeritavat kulda annavad Pekingile võimu põhjustada Lääne finantssüsteemi kollapsi) relvad, põhjustades sedasi tormijooksu kullale.

Kuniks ülaltoodud ebatõenäolised (ent mitte päris võimatud) stsenaariumid ei realiseeru, on oodata kullahinna stabiilset kasvu, seoses Lääne keskpankade jätkuva rahatrükiga ning Euraasia riikide (Hiina, Venemaa, Türgi) jätkuva huviga koguda üha suuremates kogustes monetaarkulda.

Adrian Bachmann on Tavidi peaanalüütik investeerimiskulla valdkonnas. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Tema huviks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistmine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.