Oleme jõudnud globaalse finantskriisi lävele

Ilmunud on selged märgid, et maailma on ees ootamas harv sündmus, kus näeme nii finantskriisi kui ka sügavat majandussurutist korraga, kirjutab majandusteadlane ja investeerimispankur James G. Rickards.

Järgnevalt avaldame Rickardsi arvamuse, mis ilmus portaalis The Daily Reckoning:

Kas finantsmaailmas võib tulla midagi, mis on hullem kui 2023. aasta alguse sügav majanduslangus? Kahjuks on vastus “jah” ning see on saabumas kiiresti.

See hullem sündmus on globaalne likviidsuskriis. Enne sellega seotud dünaamika lahtiseletamist on tähtis eristada likviidsuskriisi ja majandussurutist. Majandussurutis (vähemalt kaks kvartalit kestev majanduslangus) on osa äritsüklist.

Mis iseloomustab majandussurutist?

Majandussurutist iseloomustab kõrgem töötuse määr, sisemajanduse koguprodukti (SKP) langus, laovarude odavmüük raha saamiseks, ettevõtete pankrotistumine, tarbimiskulutuste ja äriinvesteeringute langus, kõrgem säästumäär (nende puhul, kes veel tööl on), suuremad laenukahjud ning aktsia- ja kinnisvarahindade langus.

Majandussurutise pikkus ja sügavus võivad palju erineda. Ja kuigi majanduslangustel on konkreetsed omadused, on neil ka erinevad põhjused. Vahepeal teeb rahapoliitikas eksimuse Föderaalreserv, hoides intressimäärasid liiga kaua liiga kõrgel. See tundub just praegu juhtuvat.

Vahel toimub väline pakkumise šokk, mis tekitab majanduses reaktsiooni, pannes selle langema. See juhtus araabiamaade naftaembargo ajal 1973. aastal, tekitades majanduslanguse, mis kestis 1973. aastas novembrist kuni 1975. aasta märtsini. Majandussurutised saavad alata ka varamullide lõhkemisest, näiteks võib tuua 1929. aasta aktsiaturgude krahhi või kinnisvaramulli lõhkemise, mis kaasnes hoiu- ja krediidiühistute kriisiga 1990. aastal.

Vahet pole, mis on põhjuseks, tee majandussurutise poole on mingil määral standardne. Lõpuks saavutavad varahinnad oma põhja ja need, kellel raha on, ostavad aktsiaid odavalt kokku. Laovarude odavmüügid lõppevad ja tarbimist jätkatakse. Need esialgsed sammud viivad lõpuks majanduse taastumiseni ja uue tõusuni, tihtipeale kasutatakse selleks fiskaalpoliitika abi.

Mis on globaalsed finantskriisid?

Globaalsed finantskriisid on sellest täiesti erinevad. Nad tekivad enamuse turuosaliste jaoks äkiliselt ja ootamatult. Samas on hoiatussildid juba varem olemas, aga vaid neile, kes oskavad neid otsida ja näha. Avalikkuseni jõuavad need alles aga mõne suurema institutsiooni langemisel, näiteks panga, riskifondi, rahaturufondi või toorainekaupleja kokkukukkumisel.

Kuigi esialgne kokkuvarisemine jõuab uudiste esiküljele, siis kõige suuremat mõju hakkab avaldama nakkus, mis finantssüsteemi levib. Kapitaliturud on väga tugevalt omavahel seotud. Pangad laenavad riskifondidele, riskifondid spekuleerivad aktsia-, võlakirja-, valuuta- ja tooraineturgudel. Seda nii otseste panustega kui ka tuletisväärtpaberite kaudu.

Rahaturufondid ostavad kokku riigivõlakirju. Pangad garanteerivad osasid instrumente, mida need fondid omavad. Peamised vahendajad (suuremad pangad) korraldavad riigivõla emiteerimist, rahastades neid samal ajal repo (repurchase agreement) turgudel (lühiajaliste ja kindlustatud laenude turul). Need väärtpaberid panditakse raha saamiseks uuesti, et osta uusi väärtpabereid. Nendest panditud väärtpaberitest tekivad pikad jadad.

Saate jutust aru küll. Need seosed ja sidemed lähevad edasi ja edasi.

Derivatiivide õhuloss

Föderaalreserv on baasraha hulka (M0) suurendanud 6 triljoni dollari võrra. Kõigi maailma pankade kõik tuletisväärtpaberid (derivatiivid) on hinnanguliselt väärt kvadriljoni. Kes ei tea, siis 1 kvadriljon = 1000 triljonit. See tähendab, et kõigi derivatiivide väärtus on 167 korda suurem kui Föderaalreservi prinditud raha mass.

Ja Föderaalreservi enda raha hulk on võimendatud vaid 60 miljardi dollari kapitali pealt. Seega, kui Föderaalreservi bilansis on võimendus 100:1 ja derivatiivide turg on Föderaalreservi rahahulga suhtes võimendatud 167:1, siis derivatiivide turul on Föderaalreservi kapitaliga võrreldes 16 700 kordne võimendus.

Eksperdid ütlevad, aga mis sellest? Need numbrid ei ole midagi uut ja need on suureks paisunud ka varem. See, et finantssüsteem on kõrge võimendusega ja selle osalised on omavahel väga tihedalt seotud, ei tähenda selle kohest kokkukukkumist. See on tõsi. Aga samal ajal tähendab see, et süsteem võib iga hetk katastroofiliselt ja ootamatult kokku variseda. Süsteemi kokkukukkumiseks on vaja vaid millegi purunemist ja see viib kiiresti paanikani.

Turuosaliste positsioone hakatakse kaotuste tõttu automaatselt sulgema (margin calls) ning igal pool hakatakse kohest maksmist nõudma. Repo turul laene kohe enam ei uuendata. Üleööhoiuseid ei uuendata ning hakatakse nõudma tagasimakseid. Kõik tahavad korraga oma raha tagasi saada. Varasid hakatakse laenukohustuste täitmiseks müüma ja see tekitab krahhi aktsia- ja võlakirjaturul. See omakorda tekitab veelgi suuremaid kaotusi ning positsioonide likvideerimist pankade ja kauplejate seas.

Andke meile raha

Järsku vaatavad kõik silmad uuesti Föderaalreservi poole, kellelt oodatakse lihtsat raha. Kongressilt oodatakse pankade päästmist, garantiisid ja suuremaid kulutusi. Me oleme seda mustrit varem näinud 1994. aastal (Mehhiko tekiila kriis), 1998. aastal (Venemaa finantskriis) ja 2008. aastal (Lehman Brothersi-AIG kriis).

Kahele eelpool nimetatud finantskriisile ei järgnenud majandussurutist. 1994. ja 1998. aastal surutist ei tulnud. Vaid 2008. aasta globaalse finantskriisiga kaasnes väga sügav majanduslangus.

Nii majandussurutised kui ka finantskriisid on mõlemad halvad, aga nad on erinevad ning ei käi alati koos. Kui nad koos käivad, näiteks 2008. aastal, siis võivad aktsiahinnad vabalt langeda 50 protsenti või enam. Me võime praegu sellise olukorra ees olla. See toob meid võtmeküsimuse juurde:

Finantsturud on pea alati kõrge võimendusega, aga finantskriisid toimuvad keskmiselt iga kaheksa aasta tagant. Milliseid märke peaksime siis jälgima, et aru saada kriisi tulekust? Millised peavad olema need tingimused finantsturgudel, mis viitavad sellele, et kõik pole tavapärane?

Suuremad märgid

Üks tugevamaid hoiatussignaale on pöördunud intressikõver [pöördunud intressikõvera kohta saab pikemalt lugeda siit]. Seda nägime 2007. aastal – vahetult enne 2008. aasta finantskriisi tulekut. Normaalne intressikõver on selline, kus pikemaajaliste laenude eest saab rohkem intressi kui lühiajaliste laenude eest. See on loogiline.

Kui ma laenan sulle raha 10 aastaks, siis ma tahan kõrgemat intressi saada, kui 2aastase laenu puhul. 10aastase laenuga on riskid suuremad, näiteks inflatsioon, muutused poliitikas, pankrotid ja palju muudki.

Kui intressikõver aga pöördub, siis see tähendab, et pikemate laenude intressid on madalamad kui lühiajaliste omad. Vahepeal see juhtub, aga see on väga harv. See tähendab, et turuosalised ootavad halbu aegu. Nad ootavad majandussurutist ning peavad likviidsusriski tavapärasest suuremaks. Nad tahavad pikaajalised intressid lukku panna, isegi kui need on lühiajalistest madalamad, sest nad ootavad, et intressid saavad olema tulevikus veelgi madalamad.

Teiste kurjakuulutavate märkide seas on näiteks see, kui Hiina, Jaapani, India ja teised suuremad majandused vähendavad USA riigivõlakirjade osakaalu oma reservides. Naiivsed vaatlejad võtavad seda kui märki, et need riigid soovivad “dollaritest loobuda” ning neile ei meeldi dollari juhtiv positsioon globaalse reservvaluutana.

Reaalsus on aga vastupidine. Neil on väga dollareid vaja ning nad müüvad riigivõlakirju selleks, et raha saada ja oma pangandussüsteemi üles putitada.

Oleme jõudnud kriitilisse punkti

Need on vaid mõned paljudest märkidest, mis viitavad globaalse likviidsuskriisi tulekule. Ja nagu me oleme minevikust õppinud, näivad need juhtuma üleöö, aga see ei ole tõsi. Õige pinnase loomine võtab aega aasta või kauemgi. Seejärel jõutakse kriitilisse punkti, kus kõik jõuab ka lõpuks ajalehtede esikülgedele.

Venemaa 1998. aasta finantskriis algas tegelikult 1997. aastal Tais. 2008. aasta Lehman Brothersi kriis algas juba 2007. aastal, mil HSBC teatas suurtest kahjudest kinnisvara laenuturul. Hoiatussignaalid on alati olemas. Enamus vaatlejaid neid märke ei tea või lihtsalt ei vaata.

Mida mina näen, on harv sündmus, kus tekivad nii sügav majandussurutis kui ka likviidsuskriis – sarnane, mida nägime 2008. aastal. See on tulemas.

Tõlkis: Mait Kraun