Võlapüramiidi alumine ots - vaid 41% ameeriklastest suudab katta säästudest 1000-dollarilise ootamatu kulu

31.01.2020

USA eraklientidele krediidivõimaluste kohta infot pakkuva ettevõtte Bankrate äsja avaldatud uurimuse järgi suudab üksnes 41% ameeriklastest katta ootamatu 1000-dollarilise väljamineku oma säästudest. Ameeriklaste finantskäitumist hindavaid uuringuid viivad regulaarselt läbi nii eraettevõtted kui ka Föderaalreserv ning need näitavad üheselt, et säästmine USA elanike vaesemas pooles sisuliselt puudub ning võlausaldajate ja võlgnike vaheline sotsiaalmajanduslik lõhe püsib muutumatuna.

Aastatel 2014-2020 jäi nende elanike osakaal, kes suutsid 1000-dollarilisi kulutusi oma säästudest finantseerida, 37-41% vahele. Tuhandedollarilise väljamineku finantseerimiseks kasutaks kindlasti mingisuguse laenu abi 37% ameeriklastest. Laenutoodetest kõige populaarsem viis ootamatuid kohustusi katta on jätkuvalt krediitkaart (seda eelistab 16% finantskitsikuses ameeriklasi).

Uurimuses osalenud inimestest 28% tunnistas, et nad ise või nende lähedased on olnud viimase aasta jooksul sunnitud tegema ootamatuid üle 1000-dollarilisi kulutusi. Ootamatu kulutuse keskmise väärtus ulatus uuringu andmetel 3518 dollarini. Bankrate’i juhtivanalüütiku Greg McBride’i hinnangul on hädaolukordades ameeriklastele harjumuspärane krediitkaardi kasutamine erakordselt kallis lõbu, kuna USA keskmise krediitkaardi intressimäära 17% puhul ulatuvad 3518 dollari suuruse laenu kogukulud 3-aastase tagasimakseperioodi puhul ligi 1000 dollarini.

Kommenteerib Tavidi peaanalüütik Adrian Bachmann

Oscar Wilde’i sõnul on “vaid üks grupp, kes mõtleb rahast enam kui rikkad – need on vaesed”. See võib nii olla või mitte olla. Ent ülaltoodu valguses on põnev küsimus, kuidas on võimalik, et 192 miljonit ameeriklast ei ole võimelised oma likviidsetest varadest panema lauale summat, mis küündiks kahe kõige rikkama ameeriklase varanduseni?

Uuringus toodud andmed, et ameeriklaste vaesemal poolel säästud puuduvad, ei klapi kokku sama uurimuse tõdemusega ootamatute finantskohustuste esinemissagedusest samade inimeste seas. Samuti on uuring vastuolus võlapõhise rahasüsteemi õpetusega, nagu oleks krediidiraha pidev paisumine tervitatav. Laenurahaga tekitatud rikkus pidi suutma luua mittetöist tulu (viisil, mis on üksnes vähestele mõistetav, kuid paljudele peibutav) ning süsteem on avatud kõigile osapooltele. Kui mitte päris võrdsetel, siis vähemasti sarnastel alustel.

Selle teooria kohaselt peaks pidevalt paisuv krediidiraha “kergitama kõiki paate” –  nii rikastel kui ka vaestel – ning võimalus mittetöise tuluga rikastuda ei vajaks enamat kui investeerimiskontot pangas. Kuigi selles väites on pisut tõtt, tuleb mõista, et paraku on võlapõhise rahasüsteemi näol tegemist süsteemiga, kus mitte üksnes rikkus ei tooda juurde rikkust, vaid ka vaesus toodab juurde vaesust.

Võlapõhise rahasüsteemi keskne tunnus on asjaolu, et tulevikus loodavast reaalsest rikkusest osa saamise võimalust pakkuv virtuaalne rikkus ehk laenuraha on intresse arvestades vaesematele (füüsilistele ja juriidilistele) isikutele kordades kallim kui jõukamatele.

Finantssüsteemi tipus troonivad panganduskonglomeraadid – neil on kõige vahetum juurdepääs keskpankade rahakraanidele. Olles sisuliselt immuunsed pankroti suhtes, on nad “liiga suured, et ebaõnnestuda” (ingl too big to fail) ning kasvatavad pidurdamatult oma bilansse laenuraha massi pideva paisumise toel.

Aste allpool paiknevad investeerimiskontsernid – neil on privileeg saada väikese protsendi omakapitali tagatisel panganduskonglomeraatidelt massiivset laenuvõimendust madalate intressidega. See praktiliselt garanteerib omanikele investeeringute suure tootluse, eriti kui tegemist on pelga finantsspekulatsiooni või ühinemiste ja ülevõtmiste laadi protseduuriga, kus laenuraha eest ostetakse ja müüakse valmis ettevõtteid.

Rahapüramiidi keskosas paiknevad hea krediidireitinguga ettevõtted ja eraisikud – nende juurdepääs laenurahale ei ole küll võrreldav suurte kommerts- ja investeerimispankadega, ent on siiski piisavalt hea, et segmendina majandusringlusest omada nii suuremat tootlust oma majandustegevuses kui ka proportsionaalselt madalamaid riske ebaõnnestumiste korral.

Ent kuhu asetub võlapõhises rahasüsteemis vaesem 50% elanikkonnast? Kokkuvõttes on nende olukord kõikides riikides ühesugune – säästudeta ja säästmisvõimetu.

Globaalse rahasüsteemi tipus olevad 2153 miljardäri on võimelised investeerimisstruktuuride kaudu ning kommertspankade laenuvõimenduse toel saama piiratud isikliku varalise vastutusega mõneprotsendise intressiga laene, mis sunatakse kordades suurema tasuvusprotsendiga ettevõtmistesse. Kuigi otseselt pole see tasuta raha, on see raharingluses eraisiku tasandil lähimaks ekvivalendiks.

Seevastu miljardite inimeste jaoks, kes paiknevad spektri vaesemas otsas, on raha kuni kümneid kordi kallim, nende finantskohustustega seonduv isiklik varaline vastutus on täielik ning vältimatutest elamiskuludest üle jääva, investeerimiseks vaba sissetuleku osakaal pole mitte 99,999% nagu maailma rikkaimatel inimestel, vaid heal juhul 5-10%.

Mõistes võlapõhise, liitintressile üles ehitatud rahasüsteemi toimimisloogikat, saab selgeks, kuidas on võimalik, et maailma kahel tuhandel miljardäril on rohkem vara kui 4,6 miljardil inimesel ehk u 60%-l planeedi elanikkonnast.

Kuigi uudises kajastatud statistika puudutab konkreetselt Ameerika Ühendriike, kasutatakse üldjoontes sarnast võlapõhist rahasüsteemi enamikus riikides, sealhulgas ka Eestis. Analoogse finantsjuriidilise raamistiku rakendamine annab paratamatult samasugused või sarnased tulemid ning kolmkümmend aastat krediidiraha paisutamist ja liitintressi maagiat on ka Eestis loonud olukorra, kus rahvastiku varanduslik kihistumine 1% rikkaimate inimeste ning elanikkonna vaesema poole vahel on ilmselt oluliselt suurem kui iial varem pärast pärisorjuse kaotamist, võimalik et ka kogu ajaloo vältel (kuigi peab meeles pidama, et varanduslik kihistumine on aset leidnud senikogematu materiaalse, kui mitte hingelise heaolu kasvu tingimustes).

Antud tõsiasja peegeldab ka Eesti Panga läbi viidud uurimus, mille järgi 57% Eesti leibkondadest ei oma sääste üldse või ei kataks need rohkem 1-2 kuu püsikulusid.

Adrian Bachmann on Tavidi peaanalüütik investeerimiskulla valdkonnas. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Tema huviks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistmine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.