Igor Gräzin: Meie kõik, Põrgupõhja Jürkad

Mida teha olukorras, kus riigid oma võlgasid tagasi ei maksa ning enamik rahast lihtsalt ei kehti?

Tuleb välja, et me ei julge tõele näkku vaadata. Miks muidu öeldakse, et praegune majanduskriis on kõige hullem pärast suurt depressiooni? Ena mul asja: too depressioon oli tänasega võrreldes täpe. Siis (1930-ndatel) oli tegu lihtsalt kaubandusliku ületarbimisega ja ühe keskpanga (USA Fedi) lollusega, mis kestis tervelt kümme aastat. Kriisi tegi hullemaks asjaolu, et pangad ei saanud targemaks enne, kui probleemid lahenesid sujuvalt ja kenasti seoses Teise maailmasõja puhkemisega. Minu vanaisa – taksojuht ja kingsepp – kaotas töö 1930. aastal ega saanudki seda tagasi enne, kui tulid venelased ja algas sõda.
Muide, tollane kriis lõi midagi uut ja väärtuslikku ka kehtinud kultuuriruumi. Ragtime, Scott Fitzge­rald, klassitsismi väärdumine – see kõik olnuks depressioonita olemata. Nagu ka eestlaste suurim saavutus kinomaailmas – Miliza Korjus staarina filmis „Suur valss”.
Nüüdne kriis on aga tõepoolest – nagu ütleksid ameeriklased – kõikide kriiside ema ehk kriiside kriis! Kui vanasti sai majandust reguleerida rahaga (intressid, kohustuslikud reservid, investitsioonikontroll, maksud jne), siis nüüd juhtus see, et enamik rahast lihtsalt ei kehti. Tee siis temaga, mida tahad.
See on nagu rool, mis ratastega ühendatud pole ja lipendab niisama, keeruta siis teda kuidas tahes. Mis on raamatupidamises kirjas, ei oma erilist seost sellega, mis tegelikult olemas on. USA ja vähemarenenud riikide võlad võivad ulatuda triljonitesse, aga fakt on see, et need ei ole võlad. Sest mitte keegi mitte kunagi neid tagasi ei maksa. Nagu ütleb idamaa tarkus: „Isegi kui sa ütled „halvaa” tuhat korda, suus sellest magusamaks ei lähe.”
Kõik need reitingud, riskianalüüsid, lineaarplaneerimised jne, mida avaldasid justkui soliidsed panga- ja rahandusfirmad, olid lihtsalt bluff. Sulitemp, mis tõi rahanduse ümber askeldajatele sisse miljardeid.
Kas mäletate filmi „Täiuslik torm”? See on see, kui mitu tormi saavad kok­ku ja hakkavad üksteist võimendama. Me oleme umbes samas seisus: omaette olev pangandusskandaal (Iirimaa), eelarveaugud (Kreeka, aga tulemas ka teised), omandisuhete purunemine (kinnisvaraomand kaotab juriidilise mõtte, kui puudub rahaline kate), eurokriis (kurss liiga madal), dollarikriis (kurss liiga kõrge), juäänikriis (Hiinal liiga palju võlgnikke ja saamata jäävaid võlgu), terrorism (Euroopas ja Moskvas), tuumasõjaoht Korea poolsaarel… Kas aitab? Niikuinii jäi pool ütlemata.
Legendaarne Kehtna nõid ennustavat Dow Jonesi tööstusindeksit oma kaarti­de pealt täpsemini kui IMF ja maailma­panga grupp kokku.
Igaühel neist tormidest on mõju Eestile – kui arvata välja Korea tuumasõda, mille puhul jääme asjast üsna kaugele. Aga lisame siia nn Savisaare rahaskandaali, Eesti rahva usaldamatuse oma riigi vastu (mille struktuurne alus on erakonnad, nagu kinnitasid nii Päts kui ka Jaan Tõnisson) ning majanduse kiire ümberstruktureerimise vajaduse (me ei saa toota enam seda, mida tootsime enne), ning meil on ka enda kriisikomplekt käes.

Rannapi Maari filosoofia
Ilmatuma vahvas teoses, Jaan Rannapi „Maari suves” arvab Maari sügisel linna sõites, et linnaminekus on palju halba, aga head ikka kah. Maarist mõeldes ütelgem siis: elame Eesti ajaloo kõige õnnelikumal ajal. Meie julge­olek on kindel. Meie majanduslik alus osutus õigesti ehitatuks ja pidas vastu väga hästi tormis, kus hukkusid (kahjuks) paljud. Maailma tähtsaim majandusajakiri The Economist avaldas detsembris analüütilise ülevaate Euroopast ja lisas ühte või teist järjekordset halba prognoosi esitades kogu aeg sulgudes juurde „see ei käi Eesti kohta” või „Eesti välja arvatud”. Anonüümne kirjalik kommentaar artiklile algas lausega: „Eesti on Euroopa Liidu poliitiline ja majanduslik kroonijuveel. Kõige väiksem, kõige ilusam ja kõige puhtam.” Isegi Venemaaga pole meil aegade algusest saati veel kunagi olnud nii häid suhteid kui praegu! Meie kaubavahetuse maht on nii suur (10%), et oleks aeg hakata mõtlema sellele, et see edasi ei suureneks… Muidu kasvavad olenevused ja riskid üle pea.
Me kõik teame, et universumi alguses oli Suur Pauk, pärast mida hak­kas universum paisuma. Kui järgnev on kas või häguselt, aga ikkagi seletatav, siis esimesel mikro-milli-ninnusekundil toimuv ei ole. Kuigi Gustav Naan ei ole arusaadavatel põhjustel (NKVD eriosakonna diversioonigrupi staabi liikmena ja mustasajalasena) eriti in, meenub ikkagi tema vastus küsimusele „Mida, seltsimees akadeemik, sooviksite näha?” – „Seda, mis toimus Suure Paugu sees.”
Selles mõttes on meie praegune aeg Eestis huvitav ja õnnelik puhtintellektuaalseltki: me elame ajas, millest veel tuhande aasta pärast kirjutatakse (või edastatakse viisil, kuidas nad seda siis tegema saavad) legende, mis hakkavad varjutama Trooja sõda või Freudi psühhoanalüüsi. Olgu täheldatud seegi, kui valesti me hindame ajaloosündmuste proportsioone… Mul on vene ajaloolasest sõber, kes arvab siiralt, et Teine maailmasõda oli olulisem sündmus kui Trooja oma!

Õpetaja nagu Bulgakovi Woland
Ma ei tea, mis saab edasi keskmises või pikas perspektiivis, ca 20 aasta pärast. Aga ma aiman, mida nõutakse praegustes oludes õpetajalt ja kasvatajalt täna, ning ka seda, kui raske on seda nõudmist täita. Kogu eelnev oli sissejuhatus väitele, et peaaegu miski vanadest seostest ega lepetest enam ei kehti. Lubadused ei pea, võlgu ei maksta, kohustusi ei täideta – seda ei tee sageli kindlustusfirmad ja pensionifondidki, kellele olid rajatud elukestvad lootused. Isegi riigipiirid ei kehti enam päriselt – kolm päeva enne vana-aastaõhtut tegid paar tuhat reisijat Moskva rahvusvahelises lennujaamas piirivalveputkad ja kogu tolliasjanduse lihtsalt maatasa ning piirivalvurid olid rõõmsad, et pääsesid vaid tappasaamisega.
Et vana ühiskondlik lepe võib kaduda, ei ole meie jaoks midagi uut, kui meenutada Tammsaare „Põrgupõhja uut Vanapaganat”. Mis algab tõdemusest, et Taevas on hakanud kahtlema, kas mitte võtta Loomist tagasi – sest vana leping (õndsad saavad taevasse, patused langevad Põrguvalda) enam ei kehti. Täna peaksime nii meie kui ka meie õpilased mõistma, et oleme rahva ja inimestena kõik Põrgupõhja Jürkad. Langegu kuningriigid ja rahaimpeeriumid, kukkugu kokku mis tahes meie ümber, all ja üleval, meie kohus on teha kõik selleks, et saada õndsaks. Õppida „nagu hull”, ütles Maurus. Tööd. Armastada armastust. Mitte karta saatust.
Seda on pedagoogiamet nõudnud meilt alati, aga alati on kusagil kõrval olnud ka abimehed – perekondlikud ja kogukondlikud seosed, kirik, omavalitsused ja riik, kindlad kultuurilised väärtused, eetilised normid… (Viimaste kohta küsigem näiteks: kas WikiLeaks on kõlbeliselt hea või halb? Seda vastust, mis meid rahuldaks, ei tule vähemalt sel sajandil küll mitte.)
Nendes oludes on Õpetaja taas kord vastamisi oma Õpilasega ilma vahemeesteta. Nagu inimene inimesega. Ma ei oska öelda, mida see tähendab, aga arvan, et tänapäeva õpetaja peaks olema veidi sedamoodi kui Woland Bulgakovi „Meistris ja Margaritas” või Õpetaja Ehrenburgi „Julio Jurenitos”…Veel viie aasta eest arvasin, et minu pedagoogielu teine pool tuleb üsna tavaline ja igav. Kuidas ma eksisin.