“Kõige defitsiit” kui USA koroonajärgne majandusreaalsus

Derek Thompson

Kas viga on lihtsalt minus või tundub, et Ameerika on kaupadest lootusetult tühjaks jooksmas? Külastasin eelmisel nädalal CVS keti poodi, et võtta mõned COVID kiirtestid kodus kasutamiseks. Sain müüjalt teada, et need on juba nädal tagasi läbi müüdud. Siis küsisin majapidamispaberit, mille peale sain samuti vastuseks: “Otsas. Aga proovige näiteks Walgreens’i  poest.” Sõitsin siis Walgreens’i, kust sain majapidamispaberit, kuid küsides apteekrilt paari tavalist retseptirohtu, teatas ta mulle kauba lõppemisest. “Proovige näiteks Targetist,” soovitati mulle. Targetist sain küll arstimeid, kuid kogu esilett nägi välja justkui toidupoe konservtoidu osakond vahetult enne orkaani saabumist – lootusetult tühi!

Selline ongi uue aja majandus. Varem ühe tunni võtnud asjaajamised venivad mitmetunnisteks odüsseiadeks, ühe päeva saadetistest on saanud mitme päeva saadetised. Ja see auto varuosa, mida just otsisid? Selle saamiseks läheb veel üks nädal. Raamat, mida lootsid juba homme lugema hakata – tule seda ostma kuu aja pärast. Lapsevoodi, mille tellisid – saabub kahe kuu pärast! Plaanid kodus alustada suuremat renoveerimistööd, mis nõuab mitut ehitajat? Naljamees… looda paremale aastale 2022.

USA majandus ei ole veel jõudnud 1970tega sarnasesse stagflatsiooni. Oleme kogemas hoopis veidramat olukorda. Ameerika on jõudmas uude, pandeemiajärgsesse majandustsüklisse, kus SKT küll kasvab, aga samal ajal on kasvamas ka šokeeriv nimekiri kaupadest, mille osas valitseb defitsiit: koroonatestid, pooljuhtkiibid, laevad, laevakonteinerid, töötajad. See on kasvamas “kõige puuduseks”.

Kusjuures kasvav kaubadefitsiit ehk “kõige puudus” ei ole ühe suure pudelikaela tagajärg näiteks Vietnami riidevabrikutes või Ameerika veokitööstuses. Kasvav kaubadefitsiit on tekkinud terve jada erinevate probleemide ja pudelikaelade tõttu.

Kui  pandeemia ühe leevendusmeetmena kanti  miljardeid dollareid kodusistuvatele teenindussektori töötajatele, et üle elada “koroonakesa”, siis suur osa toetusrahast leidis kiiresti tee sisustuskaupade, mööbli ja ehitustarvete poodidesse. Mitte kuigi üllatuslikult imporditakse paljud neist materjalidest USAsse Ida-Aasiast, kus samal ajal oli möllamas viiruse deltavariant, mis on arvestatavalt elujõulisem, kui viiruse eelmised tüved. Deltatüvi on põhjustanud mitmeid tootmiskatkestusi kiibitööstuses üle kogu Aasia, samal ajal kui nõudlus autode ja elektroonika osas on tõusnud. Tulemuseks on globaalne kaupade tarnete aeglustumine samaaegselt kasvanud ostuaktiivsusega Ameerikas.

Mainitud arengute kõige sürreaalsemaks ilminguks on kannatlikkuse piirini viidud konteinerlaevade hiiglaslikud konvoid, mis seisavad ootel Los Angelese ja Long Beachi sadamate lähistel, palistades kilomeetrite pikkuses Vaikse ookeani rannikut. Nagu tavaline liiklusummik koosneb liiga suurest hulgast autodest, mida üritatakse pressida  paarile sõidureale, on ka Kalifornia sadamate umbeminek ägenenud just tarbekaupade nõudluse kasvu ning veokite, veokijuhtide ja sadamatööliste puuduse kokkulangemise ajal. Kuna laevu ei suudeta piisava kiirusega lossida, pole saadaval küllaldaselt vabu konteinereid, millega rohkem kaupu liigutada. Maailm on saamas õppetundi mikroökonoomika baaskursusest: suur nõudlus koos piiratud pakkumisega tekitavad hindade kasvuspiraali, mille ots küündib stratosfääri. Enne pandeemiat oli 35000 raamatut mahutava konteineri hind $2500, tänaseks on see $25000.

Konteineriolukord on isegi jaburam, kui võiks arvata. Kuna kaupade nõudlus USA-s on sedavõrd kõrgele roninud, siis kaupade vood ei ole enam tasakaalus: Shanghaist L.A.-sse paki saatmine maksab kuus korda rohkem kui vastupidises suunas. Michael Cembalest J.P.Morgani investeerimispangast kirjutas, et praegune laevandusolukord tekitab konteineriomanikele stiimuli kiirendada konteinerite jõudmist Shanghaisse, et teenida sedasi tulusalt kaubaveolt Ameerikasse. Seetõttu lahkuvad konteinerlaevad USA läänerannikult tihti tühjalt, jättes kaubavagunid (USA eksportkaubaga) ootele sadamatesse. Samas takistavad tühjaks laadimata vagunid ka edasist kaubavedu Ameerika sisemaalt sadamatesse.

Mis aga puudutab veokijuhte, kes peaksid vedama kaupu ladude, sadamate, poodide ja tarbijateni, siis nemadki  on kimpus mitmesuguse defitsiidiga. Tarneahelate takistused on jätnud ootele tellimused olulistele sõidukite varuosadele, näiteks tendid ja istmekatted. Mitte vähemkriitiline pole veokijuhtide puudus. Minnesota Veonduse assotsiatsiooni hinnangul on kogu riigis tulenevalt pikaajalistest värbamisprobleemidest, varajastest pensionile jäämistest ja COVIDi pandeemia tõttu peatatud sõiduõppe koolitustest puudu vähemalt 60 000 veokijuhti.

Kokkuvõttes sõltuvad tarneahelad lülidest, sh konteinerid, sadamad, raudteed, laod ja veokid, mis kõik on omal moel katki läinud. Kuni globaalsed tarneahelad töötasid, toimis süsteem kui vaikne õlitatud doomino. Tänane kõikehõlmav kriis meenutab meile asjaolu, et doominod võivad kukkuda ka vales suunas.

Üheks doominokiviks COVID-pildil on muutunud tööjõuturg. USAs on tööpakkumiste hulk restoranides, majutuses ning mujal teendindussektoris rekordeid püstitamas. Ettevõtetel on tõsiseid raskusi nende kohtade täitmisega, samas kui paljud tehased pingutavad tootmise käigushoidmise nimel delta-tüve lainete keskel. Tööjõuturu probleemistikku saab vaadata mitmete nurkade alt. Töötajate vaatenurgast on töötuskindlustus ning valitsuse jagatud koroonatoetused muutnud paljud tööotsijad valivamaks ja nad ei haara meeleheitlikult kinni esimesest võimalikust tööpakkumisest.

See tundub justkui hea areng, kuid seda mitte tööandjate vaatenurgast, kuna koroona tõttu loodud palgameetmetega on valitsus tõsiselt võimendanud valitsevat tööjõupuuduse kriisi, raskendades oluliselt töötajate värbamist. Tarbijate vaatenurgast kasvab “kõige puudus” veelgi.

Kuna sadade tuhandete inimeste leidmine, värbamine ja koolitamine uutesse rollidesse keset pandeemiat on ebareaalne, peaksime leppima veidi aeglasema teenindussektoriga. Peaksime arvestama, et cappuccino või eelroa valmistamiseks kulub pisut rohkem aega ning suhtuma mõistvalt kergelt äraoleva pilguga kaubanduskeskuse töötajasse, kel küsimusele küünelakieemaldaja asukohast vastates mõtlemiseks veidi aega kulub, kuna Zoomi teel koolituse saanud uus töötaja pole veel lihtsalt suutnud meelde jätta vahekäikude järjekorda.

Nagu aeglustunud teenustest veel vähe oleks, on ka USA postiteenistus teatanud postilendude vähendamisest, et säästa jooksevkuludelt. Nende hinnangul võivad postiteenused väljaspool kohalikku piirkonda hilineda üks-kaks päeva. Samas on probleemid raudtee- ja maanteeveostega näidanud, et neile liigselt toetudes satume omakorda nende valdkondade probleemide keskele.

See kõik kokku ei moodusta veel masu, kuid maalib vähemasti võrdlemisi masendava pildi peagi algavaks kingituste hooajaks – vähemalt neile inimestele, kes on harjunud kingitusi viimasel minutil ostma. “Ma olen valdkonnas tegutsenud 43 aastat ja pole kunagi olnud nii negatiivsete ootustega,” kinnitas Bloombergile mänguasjatootja MGA Entertainment tegevjuht Isaac Larian, lisades: “Kõik, mis saab valesti minna, on valesti minemas.” Postiteenus on juba teatanud hinnatõusudest talvepuhkuste ajaks, mistõttu tuleks rahakoti säästmiseks ja kurbade lapsesilmade vältimiseks jõuluõhtul tegeleda tellimuste vormistamisega juba nüüd. Kellelegi ei meeldi oktoobris algavad jõululaulud ja jõuluteemalised reklaamid, ometi on sel aastal “jõulufanaatiku” strateegia ilmselt parimaks võimaluseks, et mitte tähistada jõulude asemel nääre.

Kuidas “kõige puudust” leevendada? Lihtsaimaks lahenduseks oleks täielik muutus ameeriklaste elustiilis, mis kohanduks jätkusäästlikule, askeetlikumale ja kodukootud tarbimisele, vähendades samas sõltuvust kaupadest, mis on seotud globaalsete tarneahelatega. Juhul kui suudate ette kujutada säärast maailma, kadestan siiralt teie kujutlusvõimet.

Parim lahendus “kõige puudusele” oleks siiski poliitiline kurss “kõige” juurdetootmiseks. Konteinereid, mis kannavad üle 90% maailma kaupadest, toodetakse ülekaalukalt Hiinas. Miks Ameerika ei võiks neid rohkem toota? Autoosi? Pooljuhtkiipe? Enamik endisi tugevaid USA tootmisharusid on viidud riigist välja [ülekaalukalt Hiinasse], et säästa tootmiskuludelt, kuid sellega on Ameerika end sõltuvusse seadnud ookeanitagustest tootmistest. Kodused COVID-19 testid, mis kajastavad ajakohaselt koduseid nakatumisi, hoides ära kogukonnasiseseid koldeid, on värskelt FDA [Food and Drug Administration] poolt heaks kiidetud, aga miks pole seda tehtud juba tükk aega varem?

Kui tavalises majandusolukorras on USA tootmise ja materjali hankega ookeanide tagant kõvasti raha võitnud, vahest üksikuteks eranditeks õnnetud endiste industriaalpiirkondade linnad [peamiselt Kesk-Läänes, näiteks tööstuslinn Detroit] –siis pandeemia ja  tarneahelate katkemise tingimustes meenub, et tootmise väljaviimine võib viia puuduseni… praktiliselt kõigest. Seetõttu sisaldab Joe Bideni  Build Back Better (“Parem ülesehitus”) miljardite dollarite suuruseid toetusi tootmise kodumaale tagasitoomiseks, baasuuringute investeeringuteks ja koduste tarnesüsteemide tugevdamiseks.

Meie varuosade ja konteinerite puudus on tükike suuremast kriisist seoses kunstliku kaupade puudusega. Protektsionistlik ja kasvuvastane instinkt jookseb läbi valitsusasutuste, sh mitte ainult lampjalgse CDC (Centers for Disease Control and Prevention – Haiguste kontrolli- ja ennetuskeskus) või uimase FDA,  vaid ka bürokraatia, millega piiratakse elamuehitust, immigratsiooni ning uute professionaalide ja oskustööliste litsenseerimist. Sissetulekute ümberjagamine näib olevat peamine teema, millele keskendub progressiivne poliitiline eliit, kes  rõhutab eelkõige võrdsuse printsiiipi. Üks õppetunde “kõige puuduse” kriisis on see, et ümber jaotada saab ainult seda, mis on juba loodud. Parim võrdsuse agenda algab hüvede küllusest.

Tänane kriis annab hea võimaluse rõhutada uut filosoofiat, mida Ezra Klein New York Times‘ist nimetab “pakkumispoole progressiivsuseks” ja milles nähakse suurema väärtusena külluse loomist kogu majanduse ulatuses. See lähenemine võiks alata selliste poliitikate prioritiseerimisest, mis alandavad eluasemekulusid ja tervishoiuhindu ning toovad kodumaale tagasi tööstusharud, mis on elutähtsad  julgeolekust, tervishoiukriisist või muudest aspektidest lähtuvalt. Järgnevate kümnendite jooksul võime vaadata tagasi pandeemia pärandile ja nentida, et “oli vaja üht korralikku globaalset kriisi”, märkamaks kitsaskohti ja õppimaks progressi alustamiseks kõrvaldama kõigepealt seesmised nõrkused.

Artikkel ilmus algselt uudisteportaalis Makroskoop