Ajalugu
Kullast Belgia frank ja kuningas Leopold II
Pärast iseseisvumist ning Hollandi võimu alt lahkumist 1831. aastal hakkas vastloodud Belgia Kuningriik vermima oma raha – Belgia franke – mille kaal ning väärismetalli sisaldus vastas Prantsuse frangi müntidele. Kui esialgu vermiti vaid hõbedast ja pronksist münte, siis 1834. aastal lasti käibele ka Belgia esimese kuninga Leopold I portreega kuldrahad. Uute kuldrahade nimiväärtus oli 10, 20, 25 ja 40 franki, neist kõige levinum oligi 20-frangine kuldmünt. Leopold I pildiga franke vermiti 1865. aastani, mil kuningas suri.
Samal aastal, pärast kuningas Leopold I surma asus troonile tema poeg Leopold II, kelle portreega kuldfranke hakati vermima paar aastat hiljem, 1867. aastal. Kuningas Leopold II oli kirglikult seda meelt, et ühel õigel riigil peaksid olema ka asumaad ning otsis võimalusi luua Belgia koloniaalriik. Saamata mitme aasta jooksul Belgia valitsuselt heakskiitu oma püüdlustele (kuna kolooniaid peeti väikeriigi jaoks asjatuks ekstravagantsuseks), asutas Leopold II äriühingu ning palkas tööle kuulsa Aafrika maadeavastaja Henry Stanley, kelle ülesandeks oli teadusliku uurimistöö nime all korraldada ekspeditsioon Kesk-Aafrikasse ja rajada seal koloonia. Just seda Henry Stanley tegigi, tungides kaugele Kongo territooriumile ning meelitades kirjaoskamatuid kohalikke lepingutele alla kirjutama. Kui Euroopa riigid ja Ameerika Ühendriigid 1884. aastal Berliini konverentsil Aafrika küsimusi arutasid, õnnestus Leopold II-l tänu oma suurepärastele diplomaatilistele võimetele veenda teisi riike oma õiguses Kongole ning Kongo tunnistati Leopold II eraomandiks.
1885. aastal loodi Kongo Vaba Riik, mis oli 76 korda suurem kui Belgia, ning kuningas Leopold II-st sai selle ainuvalitseja. Ehkki esialgu tähendas vastrajatud koloonia Leopoldi äriühingule vaid suuri kulusid, muutus olukord 19. sajandi lõpuks kardinaalselt. Jalgratta- ja autokummide leiutamine kasvatas hüppeliselt nõudlust kummi järele ning Kongost, kus seda loodusvara leidus rikkalikult, sai Leopoldi äriühingu põhiline tulubaas. Mõnede allikate põhjal oli kuningas Leopold II-st saanud 19. sajandi lõpuks Euroopa rikkaim mees ja seda just tänu Kongo kummikaubandusele. Ehkki sellest tulusast ärist saadud kasum kuulus Leopold II äriühingule, investeeris kuningas suuri summasid ka Belgia riiklikesse ja arhitektuuriprojektidesse. Ta rahastas mitut suuremahulist projekti – paar kuulsamat neist on Brüsseli triumfikaar ning Antwerpeni raudteejaam – ning teenis sellega Kuningas Ehitaja hüüdnime. Leopold II valitsemisaja lõpus läks Kongo üle Belgia valitsuse haldusalasse, kuhu see jäi 1960. aastani.
Kuningas Leopold II suri 1909. aastal, ent viimane tema portreega 20-frangine kuldmünt vermiti 1882. aastal. Seda võib seletada asjaoluga, et Belgia kuulus Ladina rahaliitu ning Prantsuse kuldmündid, mis kaubavahetuse käigus suures koguses riiki sisse voolasid, olid Belgias seaduslikud maksevahendid, mistõttu Belgial polnud mõtet oma kuldmüntide vermimist jätkata.
Belgia frank ja Ladina rahaliit
Itaalia, Prantsusmaa, Belgia ja Šveits rajasid Euroopa esimese ühise rahasüsteemi – Ladina rahaliidu – 1865. aastal. See liit oli katse ühendada nimetatud riikide rahad ühtseks valuutaks. Liidu asutajaliikmed määrasid kindlaks müntide ühtse standardi – müntide kaal ning kulla- ja hõbedasisaldus pidid vastama Prantsuse frangi kuld- ja hõbemündile – ning leppisid kokku, et neid münte vahetatakse omavahel üks ühele, sõltumata sellest, milline on mündi disain, kujundus ja nimetus. Ka hõbeda ja kulla omavaheline suhe määrati kindlaks: 4,5 grammile hõbedale vastas 0,290322 grammi kulda ehk suhe oli 15,5 : 1. Selline ühtne standard lihtsustas kaubavahetust liikmesriikide vahel, mistõttu liiduga soovisid ühineda ka teised Euroopa riigid. Ehkki Ladina rahaliidul oli mitmeid vigu – mõned valitsused otsustasid trükkida rohkem paberraha kui eelnevalt kokku lepitud väärismetallmüntide ja paberraha suhe ette nägi –, tulenesid need kõik pigem inimeste valedest otsustest, mitte ühtsest rahasüsteemist kui sellisest. Liit laienes kuni I maailmasõja puhkemiseni ning ametlikult sai selle aeg otsa kümmekond aastat hiljem 1927. aastal.
